Õnnis nädalavahetus

Neljapäeval küttis päike +14 ja kogu maha sadanud lumi haihtus ühe päevaga. Iiiih!!!:D
See on määratu tore tunne, tead, et su kallisvara on välja sulanud, aga neljapäeva õhtul maandusin kodus alles videvikus ja nii pervo ma ka ei ole, et lähen taskulambiga uurima kuidas krookused elavad jne.
Nõnda siis lükkuski aiatiir edasi reede peale. Ja see reede muudkui venis, oi, kuidas venis...
Kui koju jõudsin, siis wuhisesin kohe aeda, oi, küll oli põnev, nii põnev... :)
Ninakesed  siin ja seal, paigast nihkunud nimesildid. Oo, enamus uusi lauke on imeliselt hästi talvitunud! Kõrvikud ka kõik triksis-traksis ja kivirikud üliheas vormis. Sel aastal tuleb palju õisi.
Jääkilp oli osad mägisibulad ära närutanud, umbes paarkümmend sorti, aga kui sealt terved potti panna, siis pole häda midagi, kuivas ja soojas nad taastuvad.
Laupäeval kadusin aiasügavustesse juba terveks päevaks ja jäägitult. Kampsuni ja vestiga oli täitsa paras toimetada. Koristasin kasvuhoonet, pikeerisin taimi ja rohisin mõnuga. Üks peenar jäi sügisel üle käimata ja peale maa sulamist on seda kõige parem teha, Sisuliselt tähendab see umbrohu kokku korjamist, sest see pole jõudnud juurduda. Lisaks  umbrohule on kõik peenrad samblasse kasvanud. Selle põhjuseks arvan olevat pika vihmase sügise, mis kuni jaanuarini kestis.
Laupäeval avanesid Gargari krookused

ja kevadised valevlilled.

Bond võtab päiksevanne.

Alpimaastikud kosuvad peale pikka lund

Ka üks pisikene talvine lumekupp tegi silmakese lahti.
Täna käisime mesilas. Kõik pered on elus ja mesilamaal näitas kraadiklaas +14. Mummid saalisid edasi-tagasi ja tassisid õietolmu. Ilmselt on urvad juba puhkenud.

Suur kiire sulamine

Kevad teeb kõik, et lumest lahti saada. Eile päeval koju sõites näitas auto termomeeter pluss 8, öösel oli 3 kraadi sooja ja tänaseks lubatakse üle kümne. Eks see ole üks väga ülekohtune lumi ka. Kõik kevadele vastu küünituv lilleelu on seal külma märja kasuka all. Eile õhtul sadas veel vihma ka peale, aga paistab, et maa võtab juba vastu, liiliapeenral enam loike pole kuigi poolenisti kaetud paksu lumega. Selline pikk talvesaba siis. Fui.

Kohatu lumi

Eile, teisel aprilli öösel tuli paks lumi maha. Kena lugu küll. Terve päeva sadas takkaotsa. Kogu esimesi arglikke samme astuv Kevad jäi selle p...hmh...nähtuse alla. Õnneks on täna kuum täispäike ja päikese kätte jäävatel maalappidel võidutseb õiglus kuni õhtuni, sest lubatakse kuni miinus 10.  Selline taaderideraa käib, ikka kaks sammu edasi ja siis kolm tagasi.
Seda lund tuli ikka väga palju, oma 15 cm ööpäeva jooksul.

On ikka küll. :)

Jaa, täitsa kevad.
Oli teine seniajani lihtsalt selline külmapoolne. Pikad pimestava päikesega päevad ja külmad tähistaevased ööd. Veel eelmine esmaspäev sai ilgutud: et kohe tuntavalt läheb soojemaks. Esmaspäeva öösel oli -15, teisipäeva öösel kõigest -14. :)
Nädala keskel märkas Külmakandi rahvas, et aeda servast servani kattev jääkilp on ühest äärest sulama hakanud. Ei või olla!
Turkmeeni tulbi punased lehed on sel aastal koos krookuseninakeste ja akna all kasvava talvise lumekupuga esimesed elumärgid. Ja seda alles märtsi lõpus!
Ei ole aastad vennad. Isegi õed mitte.
Amuuri adoonisest pole veel jälgegi ja nõnda me siin elame.
Aga täna!...:):):) Varjus on 3 kraadi sooja ja verandal võis juba päris mõnusasti päikese käes istuda. Sest puhub põhjatuul ja nurga taha see ei ulatu.
Pööraselt ilus ilm. Segasin muldasid, panin seemneid (veel kurki ja veel tomatit tubaste katseaedade jaoks), päästsin talve poolt haavatud mägisibulaid ja heitsin paar wolkspilku ka peenardele, kust lume alt sulas välja umbrohtu (pergel, kas tõesti lume all ka kasvab!).
Merendera peal olnud jääkilp sulas ära ja selle all olid juba pikad pungad päikesele vastu sirutumas. Viimasel märtsi päeval esimene killuke roosat merenderade ja killuke jumalikku kollast crocus herbertii õiepungade otstest. Amuuri adoonise õienupp sirutas ka nokaotsakese mullapinnale. Tore on vaadata seda mõnusat sulamist. Nagu jääaeg hakkaks läbi saama.:)

On see nüüd või ei ole see, justnagu ikka oleks...

Igatahes, nad keeravad täna öösel kella ja see PEAB olema kevad.
Siberist tulnud ilge pakane lagunes enne naistepäeva. 06.03 oli hommikul kõigest 10 miinust ja ilm selline mõtlik poolpilvine miinus neli. Naistepäeval oli mõnus miinus viis ja 09.03 -1,3. Öösel sadas üle hulga aja lund. Laupäeval 10.03 algas suur sula, linnas tõusis temperatuur viie kraadini ning lumi sulas kohinal. Vähemalt nii oleks mulle meeldinud mõelda.
Sel moel solistas vahelduva eduga kolm päeva. Siis läks jälle külmaks. Miinuskraadid püsivad. Mõnel päeval on päike, siis sulavad jää ja lumi kuumade kiirte all, isegi loike ei jää, lumi lihtsalt kaob, haihtub õhku.
Päikesega on illusioon, et õues on soe ja mõnus. Õue astujat tervitab karge arktiline õhumass. Meie poolvarjulist aeda katab endiselt kõvaks külmunud jäise lume kilp. Võib öelda, et servast servani. Üks krookus on välja sulanud, aga mingit õitsemise soovi ei paista tal küll olevat, sest maa on jätkuvalt külm ja kõva.
Täna oli päike, kuumutas päris ägedalt, aga kui õhtul õue uurima läksin, siis midagi välja sulanud küll ei olnud. Tüüpiline kevadkärsitus, et saaks aga juba siblima hakata.
Tuppa toodud külvid on igaüks mingi ninakese välja ajanud ja selle üle on hea meel. Kasvuhoones püsib jätkuvalt vaikus, aga täna oli seal juba head magusat ärkava mulla lõhna tunda. Tomatid ja basiilik on ka üles tõusnud.

Nihe

Talvel läks diivan diivanimaale ja selle asemele tuli voodi. Aus voodi, neli jalga ja nurrloomad saavad alt läbi käia. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Varalahkunud diivaniga oli Härra Tibul tegelikult oma suhe. Kui toas ikka meeletult igavaks läks, siis tuli ta diivani peatsisse ja hakkas Suurt Patja ahistama. Toppis käppi kuni küünarnukini prakku, pea hästi ei mahtunud, aga katset tegi ikka. Siis vaatas meile täiesti sassis näoga otsa ja tegi KRNRR?. Tavaliselt ohkas üks meist resigneerunult ning läks ja tõmbas padja koopasuu (diivanite all leidub vahel kummalisi õõnesdimensioone) eest ära.
Saad sa siis kassile keelata tema väikest lõbustust... Härra Tibu pupillid läksid erutusest suureks, ta väänutas lustakalt pead ja sukeldus täpselt auku nagu professionaalne koopauurija. Siis kuuldus koopast müdinat, madratsit sai ka altpoolt kraapida ning lõpuks kostis ainult valju õnnelikku nurru. Lähemal uurimisel selgus, et Härra Tibu on tsivilisatsioonist kõrvale tõmbunud ja magab diivanikoopa tagumises osas. Kasside suurim õnn ja väljakutse on teatavasti magada huvitavates kohtades ja me ei seganud tema õnne. Varsti tuli ta jälle välja ja tropp sai jälle koopasuu ette tagasi torgatud, et lõbustus ei devalveeruks.
Peale diivani äraminekut tuli Härra Tibu vahel õhtuti voodi peatsisse ja kukkus seal sorima. Toppis pead patjade vahele, nuuskis, uuris ja vahtis meile arusaamatu näoga otsa. Nagu turist, kes tahab Londoni raudteejaamast Sigatüükasse sõita, aga ei tea millisest seinast tuleks läbi astuda. Samas, ta teab, et siin kusagil asub läbipääs SINNA, aga kus. No teie ju ka ei ütle, eksole. Oma vaese kassi jaoks ei viitsita siin majas isegi lillegi liigutada. Ja Härra Tibu läks pahaselt saba võngutades ära.
Ega me ju ei tea kui pikk on kassi mälu, kuid paistab, et pöördvõrdeline ruumilise mõtlemise võimega, sest NII ühtemoodi need diivan ja voodi ju ka ei ole. :)
Diivani lahkumisest saab varsti kolm kuud täis, aga eile õhtul tuli ta jälle nagu õnnetu turist ja proovis oma koopasuud üles leida. Omamoodi on see muidugi tore. Lausa kino number 1. Seitse kilo sihikindlat kassi ronib sulle pähe ja püüab su padja alla kaevuda. :)

Lemmikud läbi terve hooaja märts ja aprill 2017

Triinu algatus oli nakatav, otsisin ka lillepildid välja. :)

Varakevadel kui veel mitte midagi muud ei ole, on talvine lumekupp aia ehe. 1. märts 2017

Edasi oli ka veel kuu aega suhteliselt must maa, aga ninakesi hakkas ükshaaval ilmuma. Kevadised sibullilled on kõik lemmikud, sest võistelda pole kellegagi. Ikka talvine lumekupp.

Lumikellukesi mul polegi, aga on märtsikellukesed. Mulle meeldib meeletult nende lõhn. :)

Gargari krookus on ka kevaditi tavaliselt üks suur imetlusobjekt

Ja temast saab palju pilte tehtud

Puispojengil olid niisugused pungad. Eelmise aasta märts oli tunduvalt soojem, ma ütleks.

Siis pistsid nina välja esimesed krookused

Ja amuuri adoonis

Õrn õieke on kevadine valevlill, ka päris varane ilmuja.

Aprilli esimese nädalaga läks kevad eelmisel aastal käima. Sammalkivirik on kevadeti väga erk.

Ja muidugi avanevad aprilli alguses kõikvõimalikud võrkiirised, Katherine Hodgins

ja teised

ning nad kõik on lemmikud

ja veel

ja veel

ja veel

Kevadel on piltnik usin, sest iga päev ilmuvad uued ninad ja ninakesed päevavalgele

ja krookusi on lagendike kaupa. Nii väikeses aias on see väljend täitsa sobiv. :)

Ruby Giant

Crocus `Constellation`, kümne aasta pärast on ka neid hmh...lagendiku jagu

Sulnis roosa uustulnuk, kes oli vihma tõttu kogu aeg suletud

Crocus imperati ssp. Suaveolens, eesti keeli lõhnav krookus

Ladykiller

Valged imelised, üldse, kevadel on kõik imeline...

On ka helelillad imelised

ja inglismaa kõige popimad krookused `Pickwick`

ja veel lillasid

Ja amuuri adoonis on oma päikesepüüdjad korralikult laiali laotanud