Suvi

Vanasti algas suvi siis kui aediirised õide puhkesid ja turult võis kastiga maasikaid osta. Tänavu kestab suvi juba teist kuud ja nüüd on need iirised ja maasikad ka. Suvi ruudus. Aga jätkuvalt selline kuiv ja vihmatu. Mööduvad vihmapilved tunduvad veidralt kaunid ja äratavad lootusi. Aga võta näpust! Vihma ei ole. Ja kui hoolid, siis kastad. Muidugi ma kastan. Täna isegi istutasin, sest aed tahab oma saada ja ega`s taimed saa sügiseni potis olla.
Mis on tänavu selle sooja ja kuivaga siis aias teistmoodi?
Soojus meeldis väga näiteks kaheldavale jefersooniale ja moosesepõõsale, aga ka trompetliiliad ja  murtudsüdamed pole kunagi nii võimsad olnud. Hostad on tagasihoidlikud ja ootavad vihma, pisihostad on lausa nirukesed ja umbes pooled liiliad lahkusid. Mägisibulad muhelevad.
Härra Tibu otsustas, et tänavu tema suve tulles õue ei koli ja õhtuti kõmbib ta lihtsa enesestmõistetavuse ja kolmanda õigusega me voodisse ja vahib sealt etteheitvalt kui me ikka veel filmi edasi vaatame. Ei tea kas siin majas ükskord magama ka minnakse!Mingit korda ei ole!
Kui ta oleks inimene, siis mina ei tea, Monk oleks ta vist küll, Tõeline Monk. :)
Aga juuni alguse galerii:
Sprengeri tulp

Tii berberisepoeg, väike ja ilus

Kohustuslik suvepilt, kimpkellukas. Ka talle meeldib soojus.

Härra Tibul on pohlad kus magada, oleks vaid jahedam. Seekord kukkus pingi taha kahe peenra vahele, kiviklibu peffa all. Pohlad.

Missa tahad.

Feng Shui sillutises

Hiina seemnetest kahe peale kasvatatud inkarvillead. Tore hele roosa.

Ka tõmmule kellukale meeldib soe suvi

Uued laugud, allium douglasii

Allium aucum hostade taustal

Allium campanulatum

Valge murulauk, mis meil mitte kasvada ei taha, uus katse.

Trompet-paradiisea

Moosesepõõsas

Akakapsa jumalik sinine

Valge nõmme-liivatee

Aediirised, `Kent Pride`

Ja heleroosa, pakijuurikas `Pink Taffeta

Suvi. Isegi hostad sätivad õitsema.

Hoolimata põuast saab ikka istutatud. Aed ju ei oota. Bridal Falls`il hakkas hostapeenras kitsas, Ikkagi soolotaim.

Mägisibulavahetus

Ja teine aardekast kribudikega

Emand Vihmapilv

Vihma pole kaua olnud ja viimasel ajal kisub ikka pä-äris põuaks. Õnneks pole me maastikud suured ja jõuab kasta. Hommikul üks tiir kastekannuga kõige janusematele ja õhtul teine tiir kõige janusematele. Muidugi olen erapoolik - valan värsketele istutustele ja muidu longus tegelastele, ikka näo ja vajaduse järgi. Näiteks suured hostad, vanad põõsad ja õunapuud peavad ise hakkama saama.
On üldteada reegel, et põua ajal istutada pole soovitatav, kuid mis sa ikka teed...seda tulemata vihma oleks võinud sel kombel ootama jäädagi. Ujutasin istutusaugud üle, panin taimed paika ja nüüd kastan, mõnda isegi varjutan, läheb kasvama küll.
Halva asja juures on alati ka hea külg: tänu põuale ei sirgu vanad hostad ülearu suureks ja aednik ei pea muretsema, et äkki ei mahu ära, äkki läheb jälle dzungliks jne. Põual ja kuumusel on ka teisi positiivseid külgi: Moosesepõõsas üllatas tõsiselt, ühelgi aastal pole ta nii võimas ja kõrge olnud. Ju tahabki kasvuajal sooja ja kuiva. Pskeemi lauk on ka paras kolakas, aga talle meeldib vist lihtsalt suvi.
Tänavune mai sarnaneb üldse suvele, tihtipeale kuumeneb päeval võimatuks leitsakuks ja loodus on kalendrist hullult ees, eelmine nädal avas esimese õie kääbusiiris Irish Moss, kohe hakkab õitsema näärelehine roos ja puispojeng poetab juba esimesi õielehti.
Käes on puhkuse viimane nädal ja eneselegi üllatuseks ei valda mind mingid sellised meeleolud, et peaks nagu maailma valmis tegema või kuskile jooksma või. Maailm teeb ennast ise valmis ja Emand Vihmapilv lihtsalt kastab, rohib natuke, laiskleb, laob pisut müüri, istutab, võtab aiakülalisi vastu, loeb mõne raamatu ning on roosa ja rahulik. Viimane nädal ikkagi.
Üldiselt on aiapilt kaunikesti lilleline. Vahel valdab selline tunne, et kõik asjad tahaksid justnagu korraga ära õitseda trahtrah! ja siis oleks edasi kuni sügiseni selline lauge roheline pilt. Ehk vast mõni aster ja kukehari silma rõõmustamas. Oojaa...
Käisin aias ja põõsaspojeng oli vahepeal juba ära õitsenud, hmh, on vast tempo.
Mõned pildid ka.
Varretu emajuur

Tii pisike berberisepoeg, iga päevaga ilusamaks...

Lumilauk õitses sel aastal uhkelt

Cassiopedele meeldib ka suvine mai

Sekvoiapoeg sai kivilas endale lõpuks oma koha. Alguses on kõik taimed väikesed.

Ja kivilapilte veel

Ja veel

ja veel

Ja veel

ja veel

oeh, ja veel...

Suvi on kõikjal

Kollane ja jaapani rodo

Veel kivilat

Õrnad õied okaste vahel

Elevandisõnnik teeb imet :)

Ainus õitsev kuldking, teised on äraootaval seisukohal

Puispojeng pole kunagi mais õitsenud

Kuumaga pudenevad õied ruttu

Laugupallid

Väike ja sulnis

Ahtalehine pojeng, tervitused Mildale! :)

Veel kivilat

Kõige vitaalsemad kivilaelanikud otsivad endale ise sobiva elukoha. Kurereha sillutise kivide vahel.

Pildiblogi

Toredat värvi juuno ilmus mullast. Selle kuumaga kaua muidugi ei õitse.

Don Keefe on kõige änksimat värvi priimula.

Sel aastal olid ka nirukesed koerahambad päris lopsakad, kompostmuld ja soe mai muidugi abiks

ja veel

ja veel

ja veel

ja veel

ja veel

Ka ainuke kolmiklill näitas õit

Kokkupandav vihmavari :)

Ka pulsatillad tahavad vihma ja selle tõttu ollakse sel kevadel tagasihoidlikumad

Ma ei tunne meie tavaliselt nii määratuid puhmikuid ära, kõrval jääb tänavu teistelegi ruumi :)

Igakevadine kohustuslik foto, värvipall

Ma ei ole lipupunase fänn, aga tulpide juures on see kuidagi hästi ok ja lummav pealegi

Soe kevad, üle hulga aja saab lumilauk normaalselt õitseda

Kaukaasia kitsekakar, tervitused Mildale!:)

Tii pistoksataim kasvab kiiresti ja milline lehtede värv!

Valge kõrvikpriimula olen ma lootuseltult ära hellitanud

Sel kevadel lipsas üks jänesekapsas aeda, ei olnud südant keelata

Kivide vahel on ka õisi

ja värve

ja veel

Daphne arbuscula alustab

Arendsi kivirik

Ka paepargudes tärkab kevadel elu

Emajuurte jumalik sinine

Kõrvikute kirevused

ja veel

Kaks nädalat õnnist puhkuseaega on läinud nagu tuul. Suuremaid tegemisi ei olnud, siin mõni peenraääris, seal mõni mullavahetus ja uute taimede maha istutamine.
Viimasel ajal hakkab põud muret tegema. Oleks hea aeg ümberistutusteks, aga selle kuivaga ei taha midagi liigutada. Ja iga päev algab kastekannuringiga. Lõpeb ka. Vihmasabin käis korra nädala lõpus üle kuid asjaks ei läinud, see oli selline pigem piserdamine. Õnneks pole enam nii kuum ja saab ka keskpäeval väljas toimetada. Toatomatid hakkasid õitsema. Jaanipäevaks on ehk juba midagi otsas ka.