Jõululiselt

Vahepeal olen kohutaval hulgal iluaianduse teksti juurde produtseerinud ja seegi copy-paste osa aiakirjelduse visandist eelmises sissekandes on palju muutunud. Enam sellist tunnet küll ei ole, et äkki ei saa valmis või, et peab öösel kirjutama hakkama.
Ilmad läksid pakaselainelt kah ära, enam ei pea vahetpidamata kütma. Väljas on mõnus miinus 3,7 ja palju lund.
Kuusk ootab rõdul sissetoomist ja kartulivorstid ahju panemist. Jälle jõul!:)
Kassipojad trallivad toas ringi, pean ära koristama need must-valged lõngad, sest teinekord ei leia vana kass ka mustade lõngakerade vahel lapsi üles, nii lõngakera värvi ja suurused. Maniskiga kassipojal on valgest pehmest lõngatokist sõbranna, keda ta kaisutab ja kelle "kõrvataguseid" ta lakkuda üritab.
Hurmavad olevused, nummimeetri osuti käib iga päev mitu korda üle võlli.
Kui inimest näevad, siis tormavad mõlemad suhtlema, ise teevad niisugust õhinas häält, mis kõlab umbes nagu kriu-kriu-kriu! Emakass vaatab suure ja kadeda silmaga, aga minema tassida ja kuskile prakku toppida ta neid enam ei ürita.
Nõiakass (süsimust) armastab õla peal magada. Kui sülle võtad, siis kribib ennast aina kõrgemale ja õla peal...noh, ronimine väsitas ju nii ära, nende uni tuleb niimoodi laksust. Jääbki kolksti magama. Eile oli mul väikene must boakene kõrva ääres nohisemas. No kuidas ei ole nummimeeter siis laes.:)
Kassipoeg, kes esimesena sündis, on oma isa moodi, aga sülle tahab temagi samamoodi kui väiksem. Temast tuleb suur ja sale hobuse moodi kass. Juba maimukeseeas on käpad palju suuremad kui nõiakassil ja nii võimsaid vurre pole ma veel varem näinud.:)
Kuna molukene on must, siis kiiskavad tugevad valged vurrukarvad ja kulmud eriti hästi silma. Siit tuleb väga ilus suur isakass.
Koolivaheajad on mõnusad asjad.:)
Kui see neetud kirjatöö ükskord valmis saab, ehk siis õnnestub ka mõni vaip kokku lüüa, kõik põnevad materjalid ammu järge ootamas.