Mesiniku naise teine advent.:)

Sain sutsaka. Keset talve! Teoreetiliselt ju peaks olema jõulukuu jne.
Mina tegelen endist viisi oma lemmiklõbustuse, lõputööga, aga kuna ikka vägisi kisub talve poole ja ilmateade jälle külmakraadi prognoosis, siis otsustas Pokumees viimast soojemat ilma ära kasutada ja mesipuud ka korra üle vaadata, mis oli muidugi väga tore. Ja vajalik. Üldiselt, ma olin unustanud, et kui mesipuust midagi kaasa tuua (või no üldse...tegelt piisab isegi sellest kui lihtsalt sealtkandist tulla), siis tuleb soovimatuid manulisi Poku peal tuppa kaasa. Mis siis, et detsember. Soe detsember on. Pokumees pani söödakastid esikusse ja nii need seal ükshaaval elustuma hakkasid. Ma olen suhteliselt flegmaatiline inimtüüp, aga isegi mina elavnen kui pahur mesilane pikeerib mu pea kohal asuvat lambikuplit ja jääb sinna zumisema. Või hoopis järsku vaikib. Sest mesilastel on judisemaajav komme salaja ligi hiilida ja siis selja tagant järsku rünnata. Ja üldse, mesiniku naise elu on täis üllatusi.:)
Pokumees oli tarudega mässates õla veidi paigast ära tõstnud ja arvas, et ma võiksin seda õlga mudida. Nii kui käed külge panin, sain sutsaka, sest Poku peal oli parajasti ringi hiilinud järjekordne pahur mesilane. Sõrm on nüüd NII jäme.
Peaks vist mingi mesilaseanduri leiutama. Et ukse peal, nagu lennujaamas pommiotsijaga, käiakse mees anduriga üle, et ega mesilinde peal pole.:)
Aga sutsakast hoolimata on meil täna tähtis tähtpäev, sest täna sai täis 7 aastat koos sõrmust kantud. Tegelikult saab kevadel 9 aastat, aga vahet pole, ikkagi on see elu parimast parim aeg olnud. :)