Oma lemmikloom

Sain naabrinaiselt piimaseene ja olen nüüd justnagu lemmiklooma omanik. Või pigem tuletab selle hooldus mingil määral meelde akvaariumiga mässamist.
Piimaseene koloonia meenutab poolikutest keedetud riisi teradest kokku mätsitud sentimeetrise läbimõõduga vabakujulist palli. Osad seeneosised ei ole veel palliks liibunud ja moodustavad sõmera pudi palli kõrval. Kui koloonia suureneb, siis tuleb palle ja pudi juurde.
Pallid ja pudi pannakse plastmasssõelale (ei tohi olla metall) ja pestakse leige voolava vee all puhtaks. Siis poetatakse tassi ja valatakse piim peale. Piim võiks olla toatemperatuuril, aga olen külmkapipiima valanud ja jahedam piim võib ju baktereid ehmatada, kuid ei mõjuta lõpptulemit - mõnusa maitsega hapupiima.
Tassile pannakse peale marli ja lastakse seista ööpäeva. Kui pallid pinnale tõusevad, on "mögla" valmis. Tassitäis segu valatakse sõelale ja hapupiim valgub sellest läbi. Võib kohe juua. Pidavat olema ülikasulik ja keresõbralik rüübe, aga külanaiste jutu järgi vaatavat mehed selle peale kõõrdi ja ei võta seenekeefiri suu sissegi. Paistab, et vastab tõele küll. :) No olgu siis pealegi naiste hobi.:)
Ise kahtlustan, et telekas suuresti reklaamitud "Actimel" võib olla üsna seesama asi. Või näiteks atsidofiilpiim. Aga mulle meeldib selle tulemi maitse...ic ja see kuidas koloonia iga kord on pisut suuremaks kasvanud. Ning see rituaal. Ja mõelda, et võibolla see on senitundmatu mõistuslik elusorganism, mis piimaködis elades seni madalat profiili hoiab kuni on võimeline maailma ära vallutama ja sellest hapupiima tegema.:)
Ehh, ilmselgelt liiga palju ulmekaid.
Fui, saaks see lõputöö juba valmis. Ma ei olegi vist elus midagi nii pikka kirjutanud. Raamat oma aiast.:)