Sammud.

Jõul tuleb lähemale. Juba kuu algul kaunistasid meie tänava majaomanikud ükshaaval oma elamud pimedas plinkivate jõuluimedega. Mõtlen, et peaks ka midagi õueiluks nuputama, aga isetegemiseks pole eriti auru ja poest osta...
No ei ole tõmmet sotsiaalsete hoovustega kaasa libisemiseks. Kas kunagi saabub ka mulle selline seisund, et nii mittesittagi pole midagi teha, et teen kohe mitu päeva igasugu jõulupärgasid, pakin kingitusi ja kirjutan postkaarte, ic, rääkimata jõulutoitude vaaritamisest? Tegelikkuses on aga kogu aeg on mingi kuradi tulekahju kustutamise tunne. Pigem tähendavad jõulu sammud minu jaoks päev-päevalt lühenevat aega tähtajani, mil peab valmis töö posti panema. Päevad pole vennad, mõnel hommikul jõuab üsna jõudsalt edasi, mõnel hommikul ei lähe töö mitte.
Vahepeal proovis mingi viirus mulle hambaid sisse lüüa, aga kahepäevase vindumisega asi lõppes ja õnneks ei saanud nohugi. Võis olla gripp, võis olla misiganes "gurgugaakide" invasioon, sest tööl lausa kubiseb igasugu viirustest. Hea, et niigi läits.:)
Vahel kuulen telefonist ka lapselapse möirgeid, aga vaatama pole jõudnud. Noored on tublid ja vahel endamisi imestan, mida kõike nad lastekasvatamisest ei tea.:)
Omal ajal oli Benjamin Spock ainus täht pimeduses valgust näitamas, aga maailm ju areneb.:)
Kassipojad hakkavad kassi nägu minema.