Asjad

Pross

Me ei ole täna need, kes me olime eile...ja kui mõtlema hakata, siis vaatamata sellele, et me ise ja ka väärtushinnangud muutuvad, kanduvad ajavoolus kaasa mõned esemed, milledel on meie jaoks oma võlu. Neil on kas emotsionaalne väärtus, või on nad jaburalt armsa disainiga, lihtsalt kummalised või on neil kaasas mingi lugu. Ja ega neid asju nii palju ei olegi.
Ühest sellisest esemest ma tahtsingi rääkida.
Juhtusin eile üle hulga aja sõrmitsema oma lapsepõlve prossi. See odav laadaehe pärineb eelmise sajandi kolmekümnendatest ja peaks olema tehtud värskeltleiutatud plastmassist ehk nn "kunstsarvest". Sain selle toreduse endale 5-aastaselt. Kui aus olla, siis järjekindla ja sundimatu tüütamise hinnaga.:)
Tädi riidekapp oli tavaliselt lukus ja sinna lasti mind nuuskima ainult pühapäeviti. Riidekapis oli ka teisi põnevaid saladusi nagu näiteks kommid ja õmblusmasin, mida näppida ei tohtnud, kuid üks riiul sisaldas minu jaoks eriti megahuvitavaid asju. Seal oli klaaskauss kõikvõimalike nööpidega, mille põhjas kõrisesid tuhmilt üksikud valged portselanhelmed, kadakamarjad, minu kaks titehammast ja sinimustvalge plaadiga hõbesõrmus, mille kohta tädi mõtlikult ütles, et seda ei tohi praegu keegi kanda. Sõrmus oli suur ja igav, aga äärmiselt paeluvad olid hoopis selle kausi paksud rasked pärlmutternööbid, mille lummavast kumast ma kunagi ei tüdinenud ja naise pea kujuline lõhnaõlipudel HEA lõhnaga. Kuid see polnud kõik. Riiuli vaieldamatu nael oli ovaalne oranz pross, mis oli kaetud värviliste lilledega. Selle prossi pärast tasus mõne pühapäeva jooksul lausa mitu korda too nööbikauss enda kätte manguda. Lõpuks sai tädil vist villand, sest umbes viietuhandenda nööbikausi küsimise peale ütes tädi, et ega ma seda ikka ise enam ei kanna ja võid selle omale võtta. Ning täiesti ootamatult olingi ma aarde omanik.
Ma usun, et nõnda võivad alguse saada nii mõnedki suured kollektsioonid.:)
Mina küll prosse või muid ilusaid asju koguma ei hakanud, aga see asjake...hmh, vahel on seniajani huvitav välja võtta ja vaadata. Niisugune lugu siis.