Lõin pesa mõnusalt segamini. Värvin tekikotte ja vaibakaltsu. Teen panipaikades ruumi, uurin mis seisus on toalilled ja parandan katkisi asju. Kangesti tahaks pööningule ka vaatama minna, kas seal oleks mingeid lauajuppe ühe väikese riiuliköksi tegemise jaoks. Pokumees ütles, et ei ole, aga ma ei tahaks teda häati uskuda. Hunnik on suur ja miskit ikka leiab. Mul pole vaja hööveldatud laudadest iluriiulit vaid panipaiga kastituge ja selle võib suvalisest saastast kokku lasta. Midagi seal ikka on. Nii, et ma ikkagi lähen pööningule ka.
Irw, arvuti kuvari tagant tuleb valge sokiga must käpp ja kobab mu sõrmi klaviatuuril. Sass - minu tehiskaaslane.
Ohjah, sellest saaks hea koomiksi.:) Sass peldikupotti vahtimas kui ma kraanikaussi küürin, Sass vaibanarmastesse takerdunud kui vaipa kloppimiseks kokku rullin, Sass õmblusmasina tallalaua all varitsemas kas õmblen või ei õmble, õmblen, Sass vajutuse all, Sass mööda minu selga õlale ronimas, sest vajutuse all läks igavaks, Sass briketikotis, Sass saepurune, Saepuru Sass.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment