Nii armas on ärgata väikeste pehmete käppade puudutusest vastu kätt, mis üle voodi ääre ulatab. Tegin sellise näo, et magan edasi ja lasin ennast meelega veel käpelda. Sass sai kohe aru, et ma olen ärkvel ja hakkas otsustavalt nurrudes mööda voodiäärt üles ronima. Kõtt, pusilane, ega kogu maja pole vaja üles ajada. Vana kass on taktitundeline ja olgu või põis maani, tema ootab voodi ees sind pingsalt jõllitades, millal ärgata suvatsed ja rõduukse avad. Aga Sassil pole kannatust, missa magad, tule mängi minuga, kargame koos üle kappide!
Mängin ma jee. Aga uni on küll läinud ning kohvi vastu poleks ka midagi.
Kell on pool seitse, täna on laupäev ja, muide, sulab. Käisin kohviga õues kevadet kuulatamas. Igast kandist kostis tasakesti kuid äärmiselt meeliülendavalt tilk...tilk...tilk. Mmmh... magus sulalume lõhn!:) Pole midagi paremat ärasulavast lumest, mis on maas olnud kolm pikka vastikult külma kuud, piilub korstnaisse, rõhub katuseid ja üritab hangeservaga räästani küünitada.
Mulle ei anna rahu, et kusagil seal paksu lume all on meite värd-jugapuu. Näib, et kõhuli või pikali, sest umbes jaanuaris kadus ta täiesti pildilt. Ma ei ole see, kes talvel eriti palju aknast välja vaatab, aga no millalgi suurte lumesadude ajal pidi see juhtuma. Täna peaks ette võtma ja ta välja kaevama. Muidu jäätub kogu see kupatus ära ja see on puukesele veel halvem. Mingit lamavat jugapuud keset liiliaid küll ei oleks tarvis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment