Endiselt vahelduvad vesised lumed suladega ja kogu see jama ilma ümber on tuuled kurjaks ajanud. Üks torm teise järel. Õnneks jõuavad neist siiakanti vaid räbalad ja peale "sanitaarraie" (mädanenud juurtega puud)pole nad meie kandis kurja teinud.
Nädala lõpuks ähvardatakse miinus 7-9 kraadi külmaga. Ei tea mis siis nüüd hakkas, et ühe soojaga malbelt kena kevadeni ei võiks venitada.
Botaanikaaed täieneb, töölt lisandus ratsuri täht. Võimas puna-kuldse õiega olevus.
Esialgsel vaatlusel paistavad kõik õielised rahul olevat ja kellel oli parajasti õhujuure kasvatamine pooleli, see kasvatab seda edasi, mis on hea märk.
Mulle näib, et päev on juba pikem. Kriitiline piir pimeduse ja valguse vahel päevase kojusõidu ajal nihkub positiivses suunas. Seda jälgida teavad vaid need, kelle jaoks see kohutavalt oluline on, nagu näiteks mina.
Eilehommikune sõit oli paksu lumesaju ja libeda teega. Sõitsin terve tee 80-ga, sest auto ujus vastikult. Talvel on kuivi ja hea nähtavusega ilmu harva. Nähtavus saab enamasti olla vaid halb või väga halb. Järvel oli pimedas kohas teele pargitud valgustamata kaubik. Lumesajus polnud näha ei tema ohukolmnurka ega faking teda ennastki, sest lumi mätsis hiigla hästi. Viimasel hetkel keerasin vasakule. Täna on nullis ja tee puhas. Auto vist kah. Loodetavasti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment