Tubane elu mõjutab jätkuvalt kasse. Õues pole paitavaid päiksekiiri ja õrnalt kasukat sasivat sooja tuulekest, hea kui saad kuiva jalaga kuuri alla ja siva jälle tuppa tagasi. Kogu aeg sajab midagi märga ja üldse. Ühesõnaga, õues on nõme ja õue minnakse ainult äärmise vajaduse sunnil.
Aga toas on igav. Oi, kui igav! Proua Muri on endale igavuse peletamiseks leiutanud kummalise mängu - varjujahi. Kõige paremad varjud tekkivad siis kui lamp laes põleb ja kellegi käed põrandale varje heidavad. Vahel hindab Proua Muri eemalt, et kas on ikka piisavalt head varjud, et üldse kastist välja ronida. Tavaliselt on. Ja oh neid hüppeid, saltosid, keerukujusid, osavaid rünnakuid ja kukerpalle! Tavaliselt nii väärikas ja staatiline Proua Muri moondub siis tõeliseks varjutapjaks.
Tema taibukas pojake aga ei suuda mõista, sest peen varjutapukunst on tema meelest...no tule ometi mõistusele, ema...lausa piinlik ju, mis sul ometi viga on? Härra Tibu vaatab varje eemalt ja lähedalt, vaatab agaralt hüplevat proua Muri, teeb imeliku näo (ega siin täie aru juures ei olda ikka küll) ja kõnnib minema. Proua Muri võimleb võimete piiril edasi ja eemalt vaadates meenutab see pisut nagu ripuks võlurosava nukukunstniku käe küljes kassikujuline hüpiknukk, kes vähimagi sõrmeliigutuse peale pirueti või graatsilise sööstu sooritab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment