Mõhk ja Tölpa

Hea päev.:) Tulin reede õhtul linnast koos pool aastat palavalt oodatud "Vareste pidusöögi" teise osaga, söötsin kassid ära, tegin kaks võileiba ja hakkasin lugema. Umbes kaheksakümnenda lehekülje peal tuli Proua Murile "hoog peale". Mamma köögis  leidub on aeg-ajalt silku, mis mõjub kalasõltlasest emakassile nagu tontteabmisdroog. Ta võib kaotada kogu oma väärikuse (mida ei ole just vähe), et pääseda, jumala eest, sellesse oivalisse ruumi kus vahel on maas kausike silgurapetega, mida ta siis vohmib nagu poleks mitte kunagi süüa saanud. Loomulikult ei ole kausike isetäituv ja kui Proua Muri selle hommikul tühjaks on teinud, siis õhtul on see tühi. Niisiis, mul tuli umbes üheksakümnenda lehekülje juures tõusta ja kass mamma kööki lasta, kuna ta hakkas ust maha närima. Kui loomake sisse on saanud, siis tuleb talle aega anda, et ta saaks ruumi korralikult läbi otsida, sest ÄKKI kuskil ikka on. Ei olnud. Ja Proua Muri hakkas umbes sajanda lehekülje juures hüüdma, et ma ta tuppa tagasi laseksin, sest kesse ikka üksinda tühjas ruumis tahab olla.
Saja neljakümne teise lehekülje juures tuli Härra Tibu ja istus raamatu peale. Läts! Istus ja vaatas hukkamõistvalt a la "ja kas sa mõtledki nagu kogu õhtu siin raamatu taga vedeleda samal ajal kui su kassid igavusest maha surevad jne?".
Sikutasin raamatu ta alt ära, keerasin teise külje ja lugesin edasi. Härra Tibu mõtles natuke (oma seljaajuga) ja hüppas mu pealt kitse. Puhtalt ja trikiga (ülbe rikošett seinale ning sealt maha). Peale teist kitse hakkasin mõtlema, et äkki mu kass tahab õue. Ta ei tahtnud õue, tahtis hoopis kulli mängida (haha, püüa mind!), aga ma olin juba täitsa tige (Kaks korda kitse, kui ma loen? Mis MÕTTES!).
Saja neljakümne viienda lehekülje juures hakkas Proua Muri jälle mamma köögi ukse kallal närima. (Lootus sureb viimasena...) Korjasin ta sealt üles, tegin pai "Homme saad kala, kassikene, homme saad..." Ta vaatas mulle haledate silmadega otsa ja oli nõus natuke kassikrõbinaid sööma. Peale seda keris Proua Keegieiannamullekala! ennast oma korvi magama, pea mamma köögi ukse poole ja ta jalad tõmblesid unes...
Saja neljakümne kuuenda lehekülje ajal hüppas Härra Tibu tagajalgadega vastu akent nii, et raamid värisesid ja kõik hakkas jälle otsast peale.