Kevade poole kaldu?

Täit-sa pael...Krookused on kohati pikalt väljas ja lumi hakkab vaikselt lausa igalt poolt ära sulama! Ma ei teagi kas see on nüüd tore või...(tegelikult on väga tore, midagi toredamat on raske välja mõelda)...aga aednik minus arvab, et tühjagi see niiväga tore on. Liiliapeenras on veidi paksem lumekiht, kuid mujal juba muld täitsa väljas. Nonii, kohe näen oma indigosinist igavestiõitsevat sarvkannikest. Täitsa kindel, et ta on lume all uued õied sebinud ja viskub rind ees kevadesse...Sest mis see muu saab olla?
Hääled on teised, lumi sulab. Puhas kevad. Tihased laulavad ja isegi kull igivanade kuuskede otsas häälitses hommikul elurõõmsalt. Kuigi see kõrge veniv hüüd manab hetkeks vaimusilma ette stseeni kauboifilmist, kus piiritusse sinisesse taevalaotusse joonistatud aegluubis tiirlev näljane täpp kilkab ajatul häälel "Viuu!"...samal ajal kui all liivakõrbes lamab päikesest surmani küllastunud peategelane (paar kuuli keres) ja valmistub esivanemate juurde minema...jabur, kuid see "Viuu!"  mõjub meie maastikul kõigest hoolimata kevadisena.
Kassid on kasvatanud umbes nädalase sulaga paksu ja tiheda tuulekasuka, millega on hea sulavate hangejäänuste vahel leegata. Hommikul minnakse ja õhtul tullakse. Vahel kiikan aeda, et mida siis ometi nullkraadise ilmaga seal teha ka annab? Härra Tibu on käpad kere alla pannud ja mediteerib prügikasti kaane peal, nägu vastu oletatavat päikest (kui see paistaks näiteks). On vaid kõhe niiske tuul, mis tuleb sulavate väljade pealt ja lõhnab toredasti jäneste ning kuluheina järele. Metsad on sinised, nii sinised...Võiks olla märtsi lõpp...kui ei oleks veebruari keskpaik. Lähen igaks juhuks ja vaatan mis ilm on olnud eelmiste aastate 14. veebruaride paiku. Nonii - blogi ütleb, et tavaliselt on olnud päevad päikselised ja öösiti kibe hunditali, vaid eelmisel aastal oli neil kuupäevil stabiilne miinus 6 koos pilvitusega ja lausa ebaloomulik kogus päiksepilgareid koos öiste pakastega anti märtsis.