Nädalavahetusele järgnenud pehmemad ilmad (isegi vihma meenutavat lobjakat võis kohata) on kolmapäeva paiku vaheldunud veidi külmemaga. Täna hommikul oli miinus 12.
Muus osas on näriv aiaigatsus. Mõnevõrra aitab selle vastu ehk küll kataloogides tuhnimine, kuid kaua sa ikka...Selginemiseks on ka aega olnud. Enam kui küllalt, ma ütleks.:)
Kui sügisel arvasin, et nii, kõik, enam ei mahu aeda midagi ja liiatigi olen kõik ära näinud, mis vähegi huvi pakkus, siis nüüd...Nüüd ma enam nii ei arva loomulikult.:)
Olen oma interneti-ulguretkeil kohanud hostasid, ilma milleta pole aednikul üldse mingit elu ja mõne neist isegi oma aeda kutsunud (eriti võluv leid oli Mousede seeria) ja pean plaani õuesillutisse ühe alpitaimede lapikese tekitada. Kuna tegu on astelpajude vahetu lähedusega, siis tuleb prognoositav alpipeenar altpoolt ilmselt juuretõkkega isoleerida. Ja veelgi enam, sest astelpajude vitaalsus on metsik. Olen rändvõsusid kohanud isegi teisel pool kivivundamendiga aeda, parkimisplatsil. Seal pole isegi astelpaju jaoks midagi süüa, aga nad ei pea paljuks minna ja järgi vaadata.
Ka teeäärse peenraga tuleb teha restart. Üldiselt on see üks kõige vähem kultiveeritud istutusala aias. Kõik vähegi teisaldatatavad taimed üles, kuupmeeter head mulda dopinguks ja pinna tõstmiseks ning sinna peaks tulema pikakasvuliste püsikute paradiis.
Iirised kolivad tagaaeda kõrgpeenrasse, kust osa alpitaimi koha vabastab ja eesaeda alpipeenrasse emigreerub...oh kui hea on mõttes planeerida:), paraku kipub reality tavaliselt märksa keerulisem olema.
Eksootide osas olen ka õpetust saanud. Ülemise korruse kütteta tuppa tuli pakasega külm sisse ja külmutas talvitujate pottides mulla läbi. Kes üle elab, kes ei ela...Tibusid loeb aednik kevadel.
Ja sama on ka taimenimekirjaga. Kuna seesinane talv on nii imelik olnud (poole jaanuarini oktoober ja sealt edasi õhukese lumega süvapakasene veebruar), siis ei oska midagi ennustada, et kes taimenimekirjas ellu jääb või kes mitte. Eks neid nn "serva peal" olijaid (soojema vööndi taimed, jabural ajal istutused, muidu õrnakesed) ikka ole. (Igas aias on, sest meiesugused ei oska ju muudmoodi.:) Kevadeni on veel kuus nädalat.
Thursday, February 6, 2014
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
See talv :) on aiale pakkunud kõikvõimalikke ekstreemsusi, vaprad taimed, kes selle kõik üle elavad
ReplyDeleteKuus nädalat on küll ju juba lohutavalt lühike aeg! Poleks ise osanudki nii vaadata, sest kogu aeg tiksub kuklas "pool talve on ees, pool talve...". Ehk elamegi üle!
ReplyDeleteKeskveebruar on see koht kus minu selgroog murdub ja kevadeigatsus kasvab sellise tempoga, et ainul väga huvitav käsitööprojekt võib seda vaigistada, vist leidsin sellise ja SEE TALV ajab isiklikult mid täitsa trotsi täis, vaatame, kes peale jääb :p
ReplyDeleteJah, see kuus nädalat kõlab juba üsna kenasti. Kui arvestada kõiki töid, mis ma sel talvel veel peaks ära tegema, siis isegi hirmutavalt. :D
ReplyDeleteAinult kuus nädalat...
ReplyDelete