Kaks sooja päeva.

Eile ja üleeile oli täitsa soe ilm. Selle juuni kohta nii haruldane, et sellest peaks vist lausa kirjutama....Apelsiniõite (või metsmaasikate) järgi lõhnav värd-ebajasmiin lõi korrapealt oma "buduaari" valla ning kõik õuekäigud ja -olemised on nüüdsest selle heaga vürtsitatud. Ka verandal põõnanud kassi kasukas lõhnas sulnilt jasmiinide järele, aga see pole veel kõik!:) - kaks topeltõielist ebajasmiini hakkavad samuti kohe õitsema. Nemad on natuke hilisemad. Jaapani sirel, kes meilt kevadel lahkumast keeldus, on tänavu paksult õiepungi täis ("Ma olen hea sirel!"). Varsti on oodata lihtsakoelist aroomiorgiat.:)
Iirised näitavad viimaseid õisi ning iirisevallas suuri üllatusi enam oodata ei ole. Kõige viimased on Pretender, Broadway Star, Dir. Pinelle, vanaaegne lumivalge ning Rajah. Olgu see aed nii väike kui ta on, ilma iiristeta pole tegelikult ikka mingit elu. Õitsemata jäid veel umbes 12 sorti. Järgmisel aastal näeb ehk siis jälle uusi värve.:)
Tegelikult ongi nii, et iirised annavad varsti teatepulga üle liiliatele. Esimesena alustas juba nädal tagasi vana hea taluaedade krookusliilia ja teisena avas õie `Mrs. Backhouse`. Tal on kollakasroosa õis ning see lõhnab hõrgult. Kui ette kujutada. Sest hetkel sajab häbematult, on terve päeva sadanud ning ega ole järgmiselgi nädalal erilist heailmalootust.

Sõltuvuses Pärnu leivast.

Sügaval stagnaajal osteti maal seda leiba 10-15 tükki nädalas. Oli hea ja odav, maksis 14 kopikat. Sõid inimesed ja anti loomadele. Tavaliselt mindi maal õhtale seitsme-kaheksa paiku (tööpuudus oli talus tundmatu nähtus ja  suveks koolivaheajale saadetud plikanähvits ju jumala kingitus:) ning mina lõpetasin päeva tavaliselt sellega, et lõikasin seakeeksil (oli neljakandiline) küljekooriku maha, määrisin paksult võid peale, rebisin murulauku garneeringuks (kuid käis ka ilma), võtsin paksu raamatu ja ronisin lakka lugema. Raamatute lugemist peeti maal päevavarga kombeks a la "Kas sul TÕESTI pole muud teha?" ja sellepärast ei tulnud päeval lugemine mitte kõne allagi. Aga õhtul oli oma aeg ja siis keegi ei kaagutanud. Lugeda sai kuni valgust jätkus.:)

Linnas seda head leiba pole kunagi müüdud. Vahel olen kogemata tuttava maitse tabanud siin ja seal, aga need on olnud juhuslikud kohtumised. Ka Pärnu leib ei olnud varem see, oli liiga soolane ja hoopis teine. Ja nüüd, mida mina tunnen! Pärnu leib on muteerunud lapsepõlve lemmikleivaks. Vana hea seakeeks!:) Peaaegu, ma ütleks, mingi maitsenüanss jääb vajaka ja lõhn pole ka päris see, aga muidu, mnjaa, üsna võrreldav...:)

Ainult külge pole võimalik maha lõigata, sest tänapäeval on kõik saiad-leivad viiludeks lõigatud.:)

See suvi

See suvi erineb eelnevatest nagu taks dogidest ning paistab olevat tõetera sees kui arvati, et ega peale seda naljatalve ikka õiget suve ei tule. Kummalistel aegadel puhkenud kuumalainetele järgnesid rängad öökülmad, siis oli mais vahepeal kena suve vihmaga pooleks ja terve juunikuu on olnud jahe ning vahelduv pilvitus. Rääkimata vihmast. Öösiti 6-7 kraadi ja päeval 15-16.
Loodust ei näi see väga morjendavat, sest aed on hiilgevormis. Pole siin kunagi olnud nii lopsakaid mättaid ega puhmaid. Enamus lehti, varsi ja kõrsi on kaunid ja veatud, isegi liiliatele näib meeldivat, rääkimata "kahepalgelistest" kuivalembestest, kes naudinguga vett sisse kuukavad ja aina ilusamaks lähevad.
Ainsad, kellele see taevane kastmine väga kasuks pole tulnud, on floksid ja täpiline metsvits.
Floksid ("Tenor") kipuvad lamanduma ja metsvits on suisa mingi söödiku ohvriks langenud.
Ka meie elurütm on teine. Tavaliselt algab ilmade soojenedes hool mesilaste üle.Viimasel neljal suvel on juhtunud nii, et millalgi mais-juunis avastame, et oleks vaja varuda kütet. Siis kui me parajasti sellega tegeleme, siis lisandub vajadus teha 300 vihta sauna jaoks ja mesilastega tegelemine kulmineerub, sest on meevõtu aeg. Järgneb kuu aega hullu palundrat. Vahepeal läheb aed rohtu ja muru pole keegi kuu aega niitnud, sest lihtsalt ei jõua ja elutähtis ka pole. Sel aastal on teisiti. Kuna pole enam vaja vihtu teha ja töökoormust ka vähem, siis on vabanenud ajaga talveküte kenasti riita saanud. Jäävad vaid mesilased ja ülejäänud metsatöö, millega kah enam nii kole kiire ei ole. Ning ees on veel terve juulikuu. Ehk saab suvegi.:)
Pean plaani nädalavahetusel mõnda lähemal asuvat aeda vaatama minna. 

Üleni suves.

Eile päeval sai nii kaua neist metsalilledest räägitud kuni Tii kohale tuli ja me ekspeditsiooni korraldasime. Paistab, et lisaks algsele leiukohale kasvab neid üsna mitmes kohas. Uurisime nii uibulehte kui kuningakübarat. Mõlemad on suhteliselt pindmise mahlase juurega, mis samblaaluses  liivmullas kulgeb. Kuningakübar läheb edasi risoomiga. Katsetan kuuskede alusel pinnal mõlemat.

Õhtul oli kodus jaanituli heade vanade sõpradega üle tänava ja kaugemalt. Vaatamata vahepealsetele vihmasagaratele sai sellest väga õdus õhtu. Tõesti üks mõnusamaid jaanipäevi üle hulga aja. :)

Iirised on ära nähtud, kuid mitte veel kõik. Viimane õitsejatest sätib alles õisi avama ja umbes 10 tahab veel järgmise suveni kasvada. Üks pirtsakamaid on Radiant Apogee, kes on juba neli suve aias, aga õisi ikka näinud ei ole. Seevastu eelmisel suvel Merikese aiast tulnud pisijuurikas tegi üheainsa kuid imelise õie. Tema on esimene volangiline meite aias. Võrratud lilla, purpuri ja tumesinise varjundid. Käin mitu korda päevas imetlemas. Reaalis on ta tumedam, sametisem ja varjundirikkam.

Ka see on üks vitaalsemaid ja atraktiivsemaid. Peaks olema `Rajah`. 

Trollus macropetalus on umbes meetri kõrgune ja tunneb suvest rõõmu.:)

Tehislikele liivikutele teleporditud nõmme-liivateed hakkasid õitsema.

Kollaselehelisest aniisi-hiidiisopist on kasvanud selline kaunis olevus. Muide, tema all on taimi, kes soovib.

Palju poleemikat tekitanud mägisibul vajaks nime. Aga välja näeb ta nii:

Natuke varasematest piltidest. Moonlight Madonna ja Bang.

Nimetu sinine

Sepia Gold.

Jahe juuni

Eile sadas mitmel pool koos vihmaga ka rahet ja lund. Meie kant jäi sellest küll puutumata kuid terve päeva puhus külm ja vinge tuul (jaburast ilmakaarest pealegi). Puhuski lõpuks mu imeohaka viltu. Sidusin ta edasiste õnnetuste vältimiseks aia külge kinni. (Ma ei taha teada mis juhtub kui see kõrge kaunitar peaks täies pikkuses liiliatele prantsatama.)
Eile käisid ka aiakülalised kuid kahjuks oli nii külm ilm, et mitmed selleks ajaks avanema tellitud aediirised olid endiselt madalstarti tardunud ning ei tea kas tänagi lootust on. Hommikul oli 3,5 kraadi...jah, seekord siiski sooja. Hetkel sajab külma vihma, pluss kaheksa.Wõdish!
Paradiisea õitseb kõiki ilmu trotsides ja ka moosesepõõsas näeb sel suvel kuidagi eriti kobe välja. Ja üldse...Kui hakata vaatama kõiki neid kuiva- ja päikselembeid taimi, siis ei ole ükski neist varem nii hea välja näinud kui sel vihmasel ja pilvisel suvel. Isegi kimpkellukas hakkas õitsema. Rääkimata muidugi veel kõigist mätastest ja roomajatest. Üllatus oli ka. Kevadeks kadunud olnud `Loraine Sunshine` ilmus järsku välja nagu poleks midagi olnud. Ja mina jõudsin juba varutaime küsida. Aga üks imeline olevus on ta küll, üks sellistest,  "kelleta poleks mingit elu". Aednikud mõistavad...:)
Mammutriinu mägisibulale leidsin hea koha palu-näsiniine kõrval ja hakkan ükshaaval ka teisi potilapsi maha istutama. Aedlemiseks on viimasel kahel nädalal kole vähe aega jätkunud. Ees terendab neli vaba päeva. Ehk siis...

Nädalavahetus enne jaani

Metsameeste AÜ on viisaastaku plaani kuu ajaga ära täitnud ja mis mul änam...aitan siit ja sealt jõudumööda oksi utiliseerida ja veidi prusse veereteda. Laupäeval käis ka isand panganõunik abiks ja meestel oli järjekordne hull tööpäev. Raiesmikul hakkab vaikselt kord naasema, kõige suurem mäsu on likvideerunud, paari nädala jagu tuleb ehk veel rassimist.
Laupäeval käis ka külalisi. Kaugelt meremaalt asutas Mammutriinu üle hulga aja siiakanti tulema ja küsis, et kas on midagi mida võiks põhipaketile veel lisaks kaasa kaevata? No ei osanud mina miskit...aed täis ja kõik eluvajalik olemas. Osa veel siiamaani istutamata. Aga ju paadunumad aednikud juba teavad, mis teisele peale läheb. Nii, et Mammutriinu sai mu korra "konksu otsa" küll.:)
M: "Keerdlauku tahad?"
F: "Tänan, olemas."
M: "Aga seda eriti värdjalikku mägisibulat sul küll ei ole!"
F: "Meh, mis?...ma pole mägisibulate fänn eriti...ot, värdjalik või? Oi, siis ma küll tahan! Jah, palun seda mulle, pliis!":)
Muidugi vajas see väärilist vastukäiku: "Sa peaksid mu "väikest veidrust" nägema.:) Mammutriinu tuligi, vaatas minu hõbedase hiidohaka kõrgel päikeses siravat latva, mõtles umbes minuti... ja poetas viimaks "Ju tal tuleb seemikuid ka." JESS!:D:D:D
(Muidu on need väljakujunenud maitsega linnaaednikud helded küll oma aardeid jagama, kuid väga passiivsed hamsterdajad ning neile on väga raske lihtsalt niisama midagi kaasa panna.:)
Laupäev aga läks mürinal edasi.
Vedasime veel mitu koormat oksi ja õhtul hilja läks Mesinik kolme uut peret tarudesse ajama.
Pühapäeval tuli esimene mesi.

Kubjas

Naabritel on paras palundra, sest neil on suurem pidu plaanis. Kuna sellega seoses küpsetamist kurguauguni jagub, siis tuleb üks koogiplaat ka meie ahju küpsema. Panen mobiili taimeri tiksuma, et kui kook valmis, siis telefoni äratuskell heliseb. Ise rohin tagaaias. Rohin päris isuga kui mobiil taskus laulma hakkab. Käed on mullased, lasen tal laulda, küll minuti pärast vait jääb. Ei kook veel kõrbe, jõuan selle peenraserva siin rahulikult ära lõpetada. Telefonilaulu peale tuleb nurga tagant Härra Tibu ja vaatab mulle pingsalt otsa, et kas sa ei kuule - mobiil heliseb! Mulle hakkab asi nalja tegema. Tibu tuleb nina alla ja vahib suisa silma sisse, mina keeran talle selja ja rohin edasi. Siis hüppab Härra Tibu kitse, eriti raskelt nagu elevant.:) Aia peale ja tagasi ka. Hakka liigutama, kuulsid, kell juba helises! Kui ma liigutama hakkan, siis kõnnib ta valvsalt kuni ukseni kõrval, mine lolli tea, äkki ronib jälle peenrasse tagasi kui silma peal ei hoia...:)

Iirised ja väike veidrus

Algab iiriste ajastu. Eelmisel nädalal avanesid esimesed (tundmatu helesinine, üks eriti roosa nimetu, Blue Shimmer ning leedid Castanie ja Charmour), nüüd on järg ülejäänute käes. Aednikku ootavad ees huvitavad päevad, sest on tõenäoline, et iiriseväljal avaneb vanade lemmikute hulgas ka mõni uus nägu. Muidu on sigatöine.  Küttevarumise tegevused on kõik lihtsalt nii energiamahukad, et peale järjekordset "puupäeva" järgneb unenägudeta ärakukkumine hommikuni.
Istutan jätkuvalt ükshaaval TTTTT ürituse sõidult toodud seitset taime maha, ruumi jälle oleks, aga aega pole olnud. Pooled on ikka veel potis.
Viimasel rohimisel selgus ülimaks rõõmuks, et trompetparadiisea on ikka täitsa olemas ja kollane parukliilia ka. Kaotsi läinud pskemi lauk ja raagus nutipõõsas andsid endast samuti elumärki.
Suur hõbedane imeohakas tagaaias on kahemeetriseks sirgunud ning näeb ülitore välja. See, minu väike veidrus...

Taime kinkija ütles sügisel küll, et mõtle hoolega järgi, kas sa ikka tahad teda, ta kasvab suureks. Aga hõbeda vastu on mul alati nõrkus olnud.:) Nüüd siis kõrgub - suur, ilus ja hõbedane. Korjan vaikselt peenrast neid taimi ära kellele ta nädala jooksul peale jõuab istuda ja käin ülepäeva imetlemas kuidas ta tagaaias godzillatab. Tahtsin õienuppe ka pildistada, aga ei ulatanud...
Aga oma väikseid veidrusi on nii mõnelgi::) Härra Tibu kujundmagamine. "Ämbritigu".

Avastasin sel suvel aias veel ühe uue lemmiku - tatari keelikliilia. Kuuskede taustal sinetasid hispaania ebahüatsindid ja Leichtlini preerialiiliad, kuid nädala lõpupoole lisandus vaatesse kolmas taevassinine laik. Pilti teha ei jõudnudki, sest vihm ja tuul tegid kergelt murduvate lopsakate lilledega üks-null. Paar vart jäi ka püsti, kuid värvilaigu mõõtu nad enam välja ei anna. Tõin murdunud varred vaasi edasi sinama ja loodan, et sibulad jäävad ellu...Sellel lillel on peale võrratu värvi ka väga sümpaatne aroom ja ta puhkeb õitsele siis kui hispaania ebahüatsint just lõpetamas on. Vaate seisukohalt täiesti ootamatult väga väärtuslikuks osutunud isend. Tema näeb välja nii:

Jugapuu all tõstavad pead kaks kauni kuldkinga vart. Põnev mis värvi nad võiksid olla?
Kogu aias lokkab ülim lopsakus. Ka umbrohu osas. Saadan täna oma parema mina aeda rohima.
Veel mõned pildid. Vihmast märja habemega roosa nimetu iiris.

Charmour

Kastanie

Alberti kuslapuu õitseb nagu hull. Väga armas minipõõsas.:)

Küsimus dendroloogidele, mis põõsaga võiks olla tegu?

Pürenee ramonda on peale pikka punnimist kasvukoha viisipäraseks tunnistanud.

Aia kõige ilusam kullerkupp - Trollius macropetalus

Kurekell `Black Barlow`

Harilik harfiõis täies ilus

Unine vihmane hommik verandal.

Sadas. Taevas oli lõuna pool ühtlaselt tumehall ning see kõik liikus vääramatult  meie poole. Eile oli olnud kõva metsategu õhtuni välja. Lootsime täna jätkata. Tuiutasime uniselt vihmakardinat, vaikisime, rüüpasime kohvi. Pühapäeval on vihma ennemgi sadanud. Vahel jääb see isegi üle. Teinekord sajabki ainult hommikul korra ja pärast on terve päeva täitsa ilus ilm...
Kohv oli kuum, hea ja kange.
Naabri telekaantenni peale lendas vares. Kui linnuke oli mõnda aega taevavees ligunenud, tõi ta kuuldavale seeria masendunud krääkse. "Täitsa huvitav, minooris kraaksub," kikitas Muusik huvitatult kõrva. Vares muudkui kirus, sügavalt südamest taustaks aus paduvihma rüma..
Siis keeras märg lind ennast mastil ümber ja saatis eetrisse seeria reipamaid kraaksatusi. "La-mažoor." pomises Muusik. Vihma muudkui sadas...

Suure Suve algus

Kolmapäeval jäime kauemaks metsatööle. See krunt mis tuleb puudest puhtaks teha, on meie majast ca 100 m kaugusel. Päike vajus juba madalale, Saemees ütles, et täristab veel ühe paagi tühjaks ja sedakorda tänaseks aitab. Mina tegin abitöid.

Aga siis tulid kassid. Kahekesi rohu sees, mõõdukal sammul nagu delegatsioon ikka, kaelad pikal ja näol küsiv ilme "Kas te täna koju ei tulegi?".

Kui nad juba kohal olid, siis hakkas kehakeelset jutuvada lausa riburada pidi tulema: "Mis kell me koju jõuame kui me nüüd kohe minema hakkame?" "Kas täna süüa ei saagi?" "Ei vist ei saa jah, no sa vaata neid." "Jama." "No ega meil kuskile kiiret ka ei ole," istus Härra Tibu maha. "Neid samu asju nad siin siis tükeldavadki millegipärast," nuusutas Proua Muri lähimat pakku. "Hah, oled sa kunagi näinud, et nad midagi mõistlikku teevad!" keeras Härra Tibu ennast raskelt ohates sinnasamasse uinakule, sest tööl ei paistnud veel otsa ega äärt olema.

Aias on alanud Suur Õitseng. Kui varakevadel on iga talvise lumekupu õiekribal lausa kulda väärt, siis nüüd hakkab õie väärtuse mõiste vaikselt devalveeruma - korraga on kõike nii palju.
Hispaania ebahüatsint on suure puhmana väga maaliline ja õitseb kaua.

Roosa variant ei ole mitte vähem kaunis.

Paraadpeenar jätab värvilise mulje, kuigi peale inkarvillea ja kullerkuppude .keegi seal väga ei õitsegi.

Karatau laugud on lihtsalt võrratud!:)

Madal iiris `Maroon Copper`karvase raudrohu taustal.

Tundmatu sinine iiris on kõrgetest esimene õitseja. Peale vihma on tiivad vähe sorakil.

Harilik harfiõis talvitus imehästi, on end mullale külili visanud ja üleni õienuppe täis.

Sulnis nurgake, moused ja Sieboldi priimula `Winter Dream.

Võrratu `Winter Dream` pärineb Milda aiast.

Lehvikjas kurekell `Alba`

Varretu kuningakepp Helle aiast, väga omapärane ja kaunis lill.

Sieboldi priimula `Manakoora`

Puispojengi esimene õitsemine.

Tiarell `Pink Skyrocket`

Vääris-lõokannus alustab

Valge Jaapani priimula.

Lõhnav varjumadar

Kullerkuppude õitseaeg on lühike, kuid ma pole suutnud neist mööda vaadata. Seetõttu on aias rohkem kui üks kullerkupupuhmik. Need lilled kasvavad aeglaselt. Eelmisel suvel tulnud taimedel on kõigest paar õievart ja seetõttu ma neid ei pildistanud. Mingit muljet hakkab neist ehk saama alles järgmisel suvel.

Džungel

Aed on pungil täis. Oma osa on selles ka vihmal ja soojusel, mida sel kevadel ohtralt jagatud. Hostad on nüüd maa seest väljas, ängelheinad ka hiigelmõõtu visanud, liiliaid on paksult ja kui ma kevadel puispojengi ümbert mõned lilled ära korjasin, et vanal oleks ruumi laiutada, siis nüüd peab seda veel korra tegema. Sest kui miski suvatseb olla suur, siis on ta ikka tõeliselt suur!
Põnev on ka, sellel puispojengil peaks täna avanema esimene õis. Tema nime ma ei tea, kuid veidi avanenud pungast paistis roosakaslillat.
Üsna varsti hakkavad õitsema ka Middendorfi ja mini-päevaliilia koos mätas-päevaliiliaga ning siis saab ehk selgust (puust ette ja punaseks:), mille poolest keegi täpselt erineb.
Hostapeenar on absoluutselt imetlusväärne. Täiesti teovaba keskkond lubab laiutada noortel veatutel lehtedel, kusjuures, mujal peenardes on siin ja seal juba hambad sisse löödud. Näiteks on keskpeenras tigude poolt hammustada saanud noor `Zounds`.
Hostad `Regal Splendor`ja  `Anne` elavad aga kuuseheki kõrval keset tigusid, kuid neid pole keegi näksinud. Isegi noorelt ei taheta.

Sügaval tundmatus Lõunas.

Kuidas algavad tavaliselt taimereisid? Hästi tüüpiline - jõin hommikukohvi ära, toppisin pagasniku taimi täis ja sõitsin varavalges Milda juurde.
Milda aed oli vahepeal jälle muutunud. Uus ilus kuur ja peenarde teisenenud mustrid. Kasvuhoones kasvasid punased maasikad. Lihtsalt.
Aga Lõunas oli soe. Mitte nii, nagu meil, siin, Põhjas. Kõik taimed olid nädalajagu arengus ees.
Kiskjasiili maastikud olid samuti tundmatuseni muutunud. Tegelikult vist ongi nii, et enamuse aednike aias käibki kogu aeg "totaalne muutumise eri" ja kui aasta pärast jälle lähed, siis ainult imesta.:)
Kuna kõigil on kodus maha istutamata pottide virnad, siis püüdsime targu taimepoodidest mööda hiilida ja ka külas olles mitte hamsterdada (tegelikult, kui kristalselt aus olla, siis Tiia juures korraks murdusin, see kurereha oli nii võrratult ühtlane kerakujuline puhmik, et ma ei hoolinud isegi sellest, et tal nime pole, rääkimata õite värvist), aga sellest ei tahtnud ma rääkida.:)
Tagatalu maastikud olid palju suuremad kui keegi uneski oleks osanud näha. Näiteks sobiks üks peenar mis oli mahukam kui kogu minu aed. Ja selliseid oli mitmeid. Lisaks veel dendropark, kiviktaimla. Kõike seda rohida ja korras hoida...
Ja kui mõtlema hakata, siis on suur aed nagu botaanikaaed, ning püüda seda kirjeldada, ohoo...Püüda kirjeldada Louvre`i? Hoomata iga üksikut selles. Läheb raskeks.:)
Aga läbi kitsama vaateprisma: Nägin mitut taime, mis eraldi kontekstist välja võetuna imetlema kutsusid ja pahviks võtsid. Tegelikult oli neid palju, aga kuna mul selleteemalise raamatu kirjutamine hetkel plaanis ei ole, siis näiteks vaid mõned: üks oli mägi-koldrohi, teine üks tundmatu pisike lauk, roomavate nelkide padjad olid võrratud, hosta `Liberty` säras üle aia (erilist õnnetunnet tekitas teadmine, et ka minu noorest Libertyst saab kunagi selline:) , must kuusk `Aurea` oli täiesti absoluutselt eriline, kiviktaimla kõrged kukeharjad olid imelised, ühtlased ja veatud ning sulasid kivise maastiku rütmi koos teiste tuntud ja tundmatute (näiteks kaktused) liikide ja sortidega, pikaokkalise viirpuu sort jäädvustus igaveseks silma sarvkestale huvitavate korrapäraselt sinka-vonkaliste okste, kompaktse põõsakuju ja mõrtsukalike okastega, aga seltskondlikus osas ei olnud ma ei just karbi kõige kirkam kriit. Kuna olin õhtul kassid tuppa unustanud ning need põrsad tahtsid eri aegadel süüa, välja ja mängida, siis olin öösel vähe maganud ja laug kippus vahepeal üsna raskeks minema.
Aga tööd me tegime ikka ka. Meie ekipaaž valis endale tandriks rohtunud taimeplatsi ja me "kündsime" selle mitme peale lõpuks isegi üles. Orasheina tagaajamine nii raskes savimullas oli täitsa omaette elamus. Momendil oli muld niiske, aga kui läbi peaks kuivama, siis on vist kivikõva. Iga hargitäis kaalus tonni ja kui oled kogu aeg liivmulda kühveldanud, siis ei oska ettegi kujutada, et on olemas ka teistsuguseid muldi.
Teised tegid kivitöid, istutasid, võtsid üles, panid tagasi ja potistasid.
Oli sisukas ja mõnus laupäev. Tore oli internetinimedega ka nägupidi tuttavaks saada. Põhjalased tänavad hea seltskonna, vastuvõtu, aiaekskursiooni ja talgusupi eest.:)
Koduteel sattusime Tiia aeda. See oli pisike hubane pool- ja täisvarjuline aed, kus kasvasid kolm hiiglaslikku puispojengi (ma ei teadnud, et need nii võrratult lõhnavad:), mitu kaelus-vaigulille, mitmeid huvitavaid varjutaimi alates varvas-adiantumist ja lõpetades kõikvõimalike sinililledega, maitse ja lõhnataimed ning imeline mini-päevaliilia puhmik, mis oli täies õies.
Jana aed Põltsamaal oli ka pisike, kuid hoopis teises stiilis - päikseküllane, jugapuuhekiga (värd-jugapuu), ideaalmuruga, väikeste läbimõeldud istutusaladega ning aias oli kollase männi poeg ja veel üks suur mänd, kelle nimi mul kõrvust mööda libises.  Need mõlemad olid igatahes vägaväga pikkade okastega.