Thursday, June 26, 2014

Sõltuvuses Pärnu leivast.

Sügaval stagnaajal osteti maal seda leiba 10-15 tükki nädalas. Oli hea ja odav, maksis 14 kopikat. Sõid inimesed ja anti loomadele. Tavaliselt mindi maal õhtale seitsme-kaheksa paiku (tööpuudus oli talus tundmatu nähtus ja  suveks koolivaheajale saadetud plikanähvits ju jumala kingitus:) ning mina lõpetasin päeva tavaliselt sellega, et lõikasin seakeeksil (oli neljakandiline) küljekooriku maha, määrisin paksult võid peale, rebisin murulauku garneeringuks (kuid käis ka ilma), võtsin paksu raamatu ja ronisin lakka lugema. Raamatute lugemist peeti maal päevavarga kombeks a la "Kas sul TÕESTI pole muud teha?" ja sellepärast ei tulnud päeval lugemine mitte kõne allagi. Aga õhtul oli oma aeg ja siis keegi ei kaagutanud. Lugeda sai kuni valgust jätkus.:)
Linnas seda head leiba pole kunagi müüdud. Vahel olen kogemata tuttava maitse tabanud siin ja seal, aga need on olnud juhuslikud kohtumised. Ka Pärnu leib ei olnud varem see, oli liiga soolane ja hoopis teine. Ja nüüd, mida mina tunnen! Pärnu leib on muteerunud lapsepõlve lemmikleivaks. Vana hea seakeeks!:) Peaaegu, ma ütleks, mingi maitsenüanss jääb vajaka ja lõhn pole ka päris see, aga muidu, mnjaa, üsna võrreldav...:)
Ainult külge pole võimalik maha lõigata, sest tänapäeval on kõik saiad-leivad viiludeks lõigatud.:)

6 comments:

  1. oo, jaa :D seda leiba sai 5 km kauguselt poest veetud ja tõesti nii endale kui loomadele, seljas ja puha jalgsi :D ja mina ei sa aru, miks nad kõik peavad ära viilutama, mulle meeldiks vahel ise lõigata, eriti tühja kõhuga. Lõikaks kohe paksu ja natuke kõvera :D

    ReplyDelete
  2. Oo jaa, mina kuulun ka klubisse. Mulle meeldib siiani aeg-ajalt seakeeksi süüa ja piima peale juua. Veel meeldis mulle tilli võikorrale lisaks peale panna.

    Kui me vanaemaga koos mere äärde jõudsime, et lehmad koju tuua, siis mina olin vahepeal hädas, sest leib sai poolel teel otsa. Siiani on meeles kuidas naised lehmi koju hõikasid ja kui nood siis tagant koplist tulema hakkasid... :D Tänud Futu, tõid kohe nii ilusad pildid meelde ja helid ja maitsed

    ReplyDelete
  3. Kes seda keeksi ei mäletaks, jube maitsev oli!

    ReplyDelete
  4. Meil vedas seakeeksiga eriti hästi: kohalik leivakombinaat müüs oma väravas lisaks ahjust tulnud kuumale vormileivale veel värsket lehmakommi- sellist venivat ja hammaste külge kleepuvat ollust, mida koolist koju kõndivad lapsed said tulisele leivakäärule määrida :)

    ReplyDelete