Koolutada kooslustesse...

Väikese aia pidamise juurde kuulub pidev ruumipuudus. See ei lase aednikku harjunud vaateid imetlema jääda vaid sunnib pidevalt uusi lahedusi otsima. Sest parim rohi ruumipuuduse vastu on head kooslused. Päris kuskilt maha kirjutada või üle võtta neid massiliselt ei saa, sest hoolimata kõiki aednikke siduvast suurest taimehuvist on igal aednikul oma eelistused lemmikute osas.
Kui mujal krundil on asjad üsna juhuslikud, siis aia kõige vanemas osas hakkab aasta-aastalt selginema. Igal kevadel ja sügisel on tänuväärset aega, kus tohib ümber istutada. Ka paadunud aednikud kasutavad selle aja viimseni ära ja jääb veel puudugi.:)
Paljud kenad kooslused on suve jooksul lihtsalt ka maha magatud ja pole pildi peale jõudnud, kuid mõned üritan siiski vahendada.
Alustan kevadest.
Tänuväärne osadus heade koosluste loomisel on sibullilled. Nad rikastavad kevadel aiapilti, õitsevad ära ja jäävad üsna rahulolevalt nende kõrval sirguvate teiste püsikute varju.
Vahel muudab mõne päris tavalise lille atraktiivseks hoopis taust. Elupuu `Rheingold`ja kevadised sibulikud. Roheline puhmas paremal on juba ära õitsenud nartsiss `Tete-a- Tete`.

Ja kuna vahel võtavad suuremad lilled kogu tähelepanu endale, siis juhiksin tähelepanu keskmisele kääbikule, kes on eriti põneva välimusega just enne õite puhkemist. Loodan väga, et järgmisel kevadel on neid juba 2.:)
Tihe bellevaalia oma võrratu meresinise nuiaga.

Rheingoldi esine näeb kuu hiljem välja hoopis nii: Püvililled, nartsissid, kobarhüatsindid ja bellevaalianatuke on varjunud sirguvate hostade taha. Päikse käes kasvavad hästi hostad `Sun Power` ja `June`. Kolmandana proovisin `Zounds`, aga kuna lisaks päiksekindlusele peab tolles kohas kasvaval hostal olema ka resistentsus tigude vastu, siis `Zounds`ei sobinud. Teod sõid ta üleni "pitsiliseks" ning ta nägi nukker välja. Järgmine suvi katsetan kolmanda hostana kedagi teist. Kes võiks sobida? (tigude- ja päiksekindel)
Hästi haakuvad tolle hostade grupiga kollane lauk (sinakas puhmik ees, vasakul) ja helmikpöörised (Marmalad, Obsidian, Swirling Fantasy). Äraõitsenud madalate priimulate vahelt on sirutanud õied madalakasvuline inkarvillea.

Tagaaias saavad ühes peenras hästi hakkama ja täiendavad üksteist värvidega juuni alguses iiris `Maroon Copper`, karvane raudrohi ja villane nõianõges.

Juuli esimene pool: suureõieline kivimünt, sarvkannike ja täpiline iminõges, kelle nimetusena on aianimekirjas `Anne Greenway`sport.

Juuli lõpp: valgeõieline aasia liilia pluss angervaks-raudrohi `Moonshine`.

Augustis moodustasid kenad padjandid kõige toitainetevaesema kasvukoha elanikud: võnk-pärgenelas, oganupp ja akakapsad.

Septembri alguses hakkavad üle aia paistma naabrite uhked floksid ja sügisheleeniumid loovad õisi. Keskel troonib hollandi jalakas `Wredei`, kellel pole õnne olnud suuremaks kasvada - ikka leidub mõni talv selline pakane, kes ülemise otsa ära näpistab. Siilkübarad on veel noored ja arvestatavat värvilaiku ei tekita. Järgmisel suvel loodan paremat.

Sama koht kaks nädalat hiljem:

Septembri keskpaik paraadpeenras: Taga on Kanada kuusk `Blue Wonder` ja  hosta `Sun Power`,  keskel helmikpööris `Caramel`ja hiina astilbe `Pumilo` koos äraõitsenud hormiiniumiga, esiplaanil alpimättad ja moused. Maa seest väljuvad esimesed sügislilled.

Alpimätaste areaalis läks tänavuse vihmahooajaga asi väga mõnusalt käest ära. Nõmmkannide rosetid läksid rändama, liivateed segunesid, kaderohi kasvatas kiilanenud pealae täis ja alpi erünnos kolmekordistas oma kasvupinda. Säh sulle kuivalembesed taimed!:) Tulemust võib näha siin:

Salalumi.

Lume vabandavast olekust pole enam mittekuimidagi järel. Selle nädala sulad seda 7 cm paksust ollust ära sulatada ei suutnud ja sajab teist muudkui salamisi juurde. Eile pärastlõunal oli õhus tunda lume lõhna. Ei, mitte sulava lume, vaid sellist karget, pakaselist, lõplikku.
Hommikuks oli auto kaetud pehme valge vaibaga, mis harjates kenasti minema hõljus. Sõidu ajal sädeles õhus räitsakaid. Kui iga päev niimoodi sajab, siis oleme kevadeks lume all.
Lubatakse kuni miinus 15...ja päikest.
Mis nüüd külmast, aga päike oleks vahelduseks megamõnus küll. Püsimadalad taevad ja vara saabuv pärispimedus hakkavad pikapeale rusuma.
Õnneks sai läbi see raagus, sombune ja aeglaselt nädalast nädalasse logistav november ning detsember kulub alati väga kiiresti. Nagu oleks mäest alla vuhisevale kelgule istunud või umbes nii.
Raamatukogu viimane saak oli päris hea. Kui suvel aja poolest napib, siis talv ON lugemise aeg.
Lisaks sahistan kataloogides, korrastan taimetabelit jne. Alati võib olla parem...
Vaibatamisega pole veel alustanud.
Bond on selga kasvatanud metsikult paksu talvekasuka. Kui ta õuest tuleb, siis on kasukas kohevil ja Bond paistab suisa paksuke sellega.

Aedniku suveridiküli tühjendus.

Sulgja stepirohu seemned, tundmatud seemned kolmes eri nutsakus, Allium tuberosumi seemned, maasikanäts, Franseni hostakataloog, kuivanud muld (ükski aednik et reisi kunagi ilma, et tal ei oleks pagasis veidi mulda, iseasi, kas taimedega või niisama:), kotike pestud sõreda graniitkruusaga soldanellide jaoks, tundmatu siilkübara tups seemnetega suitsupaki kiles,  poolik pakk "Merekivikesi", suveroosa huulepulk ja...rattalukk(!).
Eeeh...peaks pagasniku ka ära tühjendama. :):):)

Flora Kammerkoor 25!:)

Pidustused toimusid Kadrioru lossis ja saal oli nii puupüsti täis, et klapptoolid said otsa ning tagaruumist hakati lisatoole tooma. Esimesed olid sellised 1800 ajastule sobilikud, aga kui ikka istmeid ei jätkunud, siis hakkas antiigihõngulisemaid tulema. Viimane tool oli eriti muljetavaldav.:)
Oli üleni üks ilus ja südamlik üritus, koor laulis läbi ajastute erinevaid muusikastiile missast kuni rockini. Koorilaul on kõrvalt vaadates täpne nagu matemaatika. Kangastus visioon, kuidas koorijuht on instrumentalist ja koor on instrument - wau! Mängida sellisel pillil!:D
Eelmisel reedel maha sadanud lumi on endiselt alles, kuid juba veidi vabandava moega. Ehk sulab varsti ära. Nädalavahetus möödus tubaste nokitsemiste tähe all. Tegin natuke lõngaladu korda ja sättisin ema telgesid. Enne kui lõime peale saab panna, tuleb neile veel komplekt niiesid teha, mis on sigadema tüütu ja üksluine töö. Enne jõule saab ehk kanga ka üles...
Härra Tibu on nagu jäämägi - sulab, aga väga aeglaselt.
Eile vaatasime filmi, Bond põõnas sealsamas patjade vahel. Härra Tibu tuli ka viisakalt seltskonda ja plaasterdus nagu vanasti. Ei teinud sellest väljagi, et Bond enne teda diivanil platseerus. Eeh, näib, et vist juba lepib...:) Kui film läbi sai, ärkas Bond üles ja hakkas nurruma nagu traktor. Tibu võpatas, ajas end üles, läks Bondi juurde, nuuskis kassipoega, lakkus tolle kõrvagi "Sa oled tore kass, aga...FAK, KUIDAS ma ei salli sind!" ...ja kõndis väga jäisel ilmel väga sirge seljaga peeglitagusesse magamispessa.
Bondi suhtumine on samuti huvitav. Kuigi ta olemus on hästi temperamentne, heidab ta vanemate kasside juuresolekul vabandavalt külili ja lõngutab kõrvu, häälitseb võluvalt "Mrrrh" ning vaatab tähelepanelikult mis edasi saab. Nood siis nagu ei tee ka midagi. Nuusivad vahel ta üle, aga vahel ei tee üldse välja. Olen näinud esimesi ebalevaid mängukatsetusi mõlema vanema kassi poolt, aga enamasti läheb ikka nii, et varsti tõmmatakse poisile üle kaela ja mäng lõpeb sellega ära. 

Külmalt külmast külmani.

Püsivalt hommikuti miinus 6-10. Maa on olnud külmunud ja aiateibad härmas. Mõned päevad oli ka päikest.
Päike käib nii madalalt, et siis kui mina koju jõuan tegeleb too juba loojumisega.
Midagi toredat selles kõiges muidugi ei ole, kuid õnneks pole ka kevaded kunagi saabumata jäänud.:)
Täna tuli lumi maha. Maailm muutus umbes nelja tunniga väga valgeks ja puhtaks. Tänavatel lõpetati kihutamine, kõik sõitsid ettevaatlikult ja hoidsid pikivahet 40-50, Järvevana teel 60-70 ja Sakku 70-80.
Enne oli sadanud jäidet ning selle peale mätsis lund. Kõik see sobis omavahel hästi kokku ja tee oli kohutavalt libe. Kogu linnas polnud näha ühtegi teedepuhastusmasinat, sest talv tuleb meil alati ootamatult. Maal ka mitte. Üksteise tagumikus enam ei sõidetud ja autorongist möödasõitu üritas ainult üks poisike. Õnneks võitis mõistus. Oli äärmiselt õpetlik kõrvalt vaadata, mida lihtne möödasõidu alustaminegi väga libeda teega kaasa toob. Õhtul miinus 3 kraadi ja lumi on maas.
Kui elukogenud Härra Tibu kadus lumisesse aeda nagu nuga võisse, siis Bondil oli see elu esimene lumi. Peale pikka päevamagamist astuti unisena õue ja verandatrepil pandi kerele ikka selline pidur peale, et oleksin justnagu isegi kriiksu kuulnud.:)
Edasi oli puhas huumor. Vahtisime mõlemad akna peal ja kõhistasime teise kimbatuse üle. Seda oli ikka pä-äris palju. Mis mõttes on kõik selline...teistmoodi? Teie tegite või? (juurdlev pilk seljataha) Issand, siia vajub ju sisse ka! Vastik! (käpavõdistusetendus kõigi nelja käpaga). Aga kõik need tuttavad kohad, nagu oleks ja nagu ei ole ka...Bond imestas päris tükk aega neid uusi maastikke. Seda oli ilus vaadata -süsimust väike kiskjaloom lumevalgel sumpamas.

Keelekõrv:)

Kuni pühapäevast on olnud püsivalt miinuses. Ja paistab, et aina külmemaks läheb. Eile miinus 5, täna miinus 7.6. Ilmajaam lubab lund.
Õuetööd jäidki pooleli, enam ei ürita. Ehk tuleb mõni tore võimalus talvepuhkuse ajal...
Keegi ei tea sügisel milline tuleb järgnev tali, aga unistada ju võib.:)
Eile hüppas Härra Tibu õues verandal meetri kõrgusele ja virutas tagajalgadega vastu akent nagu isaküülik "Trahh!"
Kuna olin just kerra tõmmanud ja lugema sättinud, siis ei viitsinud kohe avama kapata. Las hüppab natuke. Hüppaski. "Trahh!" "Lärts!" "Müraki!" Kõik see lärm ajas lõpuks sügavast unest üles noore Bondi, kes akna juurde sammus ja lihtsameelselt imestama asus. "Mrrrrh?" (Mis toimub?) "NrrkrrrrMrrrrh?" (Missa lõhud seal?) "KrrrNrrrkrrr-kniuuu!"(minu poole vaadates) (Kas MÕNI ei võiks midagi teha, et see lõpeks?). Lärm käis talle ilmselgelt närvidele. Bond kargas diivanile, ronis nina alla, tegi kindlaks et perenaine ei maga ja tegi nõutult "Mrrrrh?"
Nii tore keel on see krrrr-nrrrrr-kniuu murrak, et oleks veelgi kuulanud, aga väljas laamendav Härra Tibu tuli lõpuks sisse lasta ja kui ta juba sees oli, siis keeras Bond magama.
Kui mõtlema hakata, siis on igal kassil oma keel, mida ta kasutab pererahvaga suhtlemiseks ja üldse. Kuidas teie lemmikud "räägivad"?

Südanovember

Pikemat aega on olnud kas hämar või pime. Ja kui eelmisel nädalal oli ööpäevane temperatuur 8-12, siis viimasel ajal enam üle viie ei tõuse. Isegi linnas mitte. Kas see võiks midagi halba tähendada? Lund näiteks? Tegelikult on iga külmata nädal nagu kingitus. Oh, oleks neid ikka veel ja veel!:)
Öösel oli üle hulga aja miinus 3 ja päeval tõotab tulla päikest.
Peenardel enam erilisi elumärke tähelda, peale selle, et okaspuud on hakanud soleerima ja helmikpöörised näevad isegi magades väga head välja. Helesinine sarvkannike õitseb nagu jaksab, mõni priimula asjatab ka  ning umbrohi, mis peale eelmise kuu öökülmu ankrud hiivas, on jõudnud jälle juurduda.
Täna hommikul on kõik loomulikult jääs ja jälle jääb rohimata.
Aga täna saab päikest! Jee!:)

Soap

Paistab, et Bond hakkab oma uue koduga harjuma. Enam ei tulda suvalisel ajal turjale tallama vaid viisakalt umbes 10 minutit enne äratuskella. Näib, et see ülimalt armastusväärne massaaž ja kaissuronimine on tegelikult siiski taktitundelised äratusvõtted (Te olete maailma kõige armsamad, aga kuidas seda teile nüüd öeldagi...mul on põis maani!). Kapilt selgahüppamist ei ole ta rohkem proovinud.
Seoses uue elaniku majjasaabumisega on Härra Tibu stressis. Oleme ta eritähelepanu alla võtnud ning vahel ta leebubki, kuid umbes poole ajast on kurb ja kade ning lahkub päevas mitu korda demonstratiivselt ülakorrusele ("Persse, ma lä`n MINEMA!". Ning on ülakorrusel asunud üpriski agressiivselt Mammat võrgutama. Mammal on (olid vanasti) põhimõtted: kass ei maga voodis...ega riidekapis... ja üldse, kuid paar päeva tagasi võis aru saada, et riidekapis vist veidi magab juba küll. Rääkimata sellest, et varem ei võinud Mamma tuppagi minna...Teame neid hurmureid ja Tibu on vana kala.:)

Mardisandid

Pool üheksa koputas keegi vanaaegselt. Pikemalt järele mõeldes võis see kõlada nagu labakindas käega uksele tagumine. Tänapäeval ei koputa sedasi keegi. Sel moel võis Gandalf koputada Kääbiku uksele, või tumedasse kapuutsi mähkunud hiline teeline kõrtsi uksele Maailmalõpu mägedes (vt. Kettamaailma kaarti)...või kuskil...Nojah. Panime filmi seisma ja sörkisime avama. Ukse taga oli neli täitsa päris mardisanti kes omakorda jälle ära ehmatasid, et uks üldse lahti tehti. Aga meil läks asi tõsiseks.  Kodus ei ole kommipoegagi! "Pokuu, mardisandid tulid! Too kook siva lauapealt!" Kooki küll märssidesse panna ei passinud, aga süüa sai ikka ja seekord läks õnneks. No kohe mitte kommipoegagi...Ja siis nad juba läksid. "Odot, aga õnn..." küsis peremees. "Ahjah, et ikka olgu siis teil seda õnnekest aias ja toas ja..." Ja siis nad läksid juba päriselt. Udu neelas neli väikest kogu juba enne aiaväravat...

Bondijutud. Sasimine.

Bond kadus hommikul õue nagu nõel heinakuhja. Kuna see kass on isepäine tüüp ja paistab täpselt teadvat mida tahab, siis pole mõtet pikalt hüüda - nagunii ei tule. Käisime linnas ära, maandusime kodus ja ennäe! kassike kenasti jälle toas ja arvutitooli peal pikutamas. Lähenesime Bondile hurmunud häälitsustega (utsanunni-nunni jne) ning ilmselge sooviga teda korralikult sasida. Ta hüppas arvutitoolilt maha, sammus vaibani ja kukutas end valju nurru saatel selili "Palun, siin pääsete mõlemad ligi!"
Sasimine on Bondi lemmikrituaal. Mida rohkem, seda parem. :)

Kaamos, kuid lumeta.

Pikemat aega on sügavalt pilvised ilmad olnud. Nii pikemat ja nii sügavalt, et kisub suviseid lillepilte vaatama ja lohejooki tegema. "Kaamos, sina või?"

Eks ta ole. Põhjamaalase möödapääsmatu viun päikese järele, sest kui seni veel ehk vastu pidas, siis nüüd on aeg. See on see kui unenägudesse ilmub õitsvate kivirike välju, kevadisi koerapoegi ja ükssarvikuid ning igahommikune rõõm algavast päevast on kahanenud vaid üheks mõtteks - pagana hea ikka, et lumi veel maha pole tulnud.
Hiljuti sai läbi futulandi kuues suvi. Selles mõttes siis, et enamus huvi pakkunud sibullilli, põõsaid ja püsikuid on ära katsetatud. Mõned on pidama jäänud ja lemmikuks saanud, mõned on edasi läinud.
Asja käigus on igal suvel selgunud ühte ja teist, mis teebki iluaianduse nii huvitavaks harrastuseks - kogu aeg saad midagi teada, õpid midagi juurde ehk siis aianduse võib südamerahuga nimetada elukestvaks õppeks.:)
See selleks...
Kui minu juurde tuleks nõu küsima keegi, kellel poleks aega, tahtnist ja huvi kirglikuks aednikuks hakata, kuid kes tahaks endale sellist aeda, mis igal aastaajal kerge vaevaga enam-vähem vinks-vonks oleks ja kus ka midagi vaadata oleks, siis ma soovitaks talle teokindlaid hostasid, helmikpööriseid, kõrrelisi, kukeharju, okaspuid...ja kõik. Jah, ma tean, see kõlab umbes sama veidralt, kui vana kokott soovitaks kellelgi kloostrisse elama minna.:)
Tegelik elu on loomulikult palju pöörasem, kreisim ja segasem. Üks asi on see, mida me aednikena teistele soovitaksime (ja arvame, et võiks olla tervislik ja puha), teine asi on see kuidas me ise oma aias toimime (anarhia:).
Sest aiakujunduslikus mõttes on kollektsioonaed (või katsetusaed) ikka üks suhteliselt lootusetu nähtus. Põhjusel, et...nojah, mida seal kõike ka ei ole.
Näited? Tegelikult võiks neist kirjutada raamatu, aga toon vaid paar näidet: Võtame või kullerkupud. Kuni tärkamisest õitsemiseni teevad nad kena puhmiku, kuid näevad ülejäänud ülejäänud neli kuud täiesti mõttetud välja. Ilma kullerkuppudeta pole aga mingit elu. Viimane kui üks neist on täiesti kordumatu ja ainulaadne.

Päevaliiliad: võtavad palju ruumi ja nende olemuse saab kokku võtta kahe sõnaga (palju silo), kuid kui üks ämblikõieline päevaliilia oma esimese õie avab ja kuninglikult kaunis veidruses teiste kohal kõrgub, siis aednik unustab need mõtted silost ja üldse.... `Thin Man`.

`Skinwalker`

`Spinnaker`

Pojengid: Nemad säilitavad õnneks kauni lehestiku ka peale õitsemist, kuid ruumiröövlid on nad küll. Pojeng pole väikese aia taim, kuid olgem ausad - ilma ahtalehise pojengi, puispojengi ja anomaalse pojengita pole ka mingit elu. Puispojeng, nimeta seemik.

Ja iirised. Enne ja pärast õitsemist ei ole nad suurem asi aiakujunduselement, kuid elu ilma iiristeta? No kuulge!:D Selle suve üllatusõis, kasvanud nimetust risoomist.

Broadway Star

Kuus suve arengut, katsetusi ja põnevust, kordamööda on tabanud vaimustumine hostadest, helmikpööristest, epimeediumidest, liiliatest, priimulatest, iiristest ning ähmaselt hakkab selguma määramatu - varem või hiljem jõuab iga aednik lõpuks mägisibulate juurde välja!:) Ok...või okaspuude juurde, kuid siis hästi sügavuti.:)

Ikka suhted.

Proua Muri privaatruum on suurem kui teistel. Kassidel ja üldse...Kuna Bond on teatavasti ikka veel kassipoeg, siis kust saab kassipoeg kassiteadmisi? Ikka teiste näugamite tegemisi vaadates, matkides ja nii edasi. Jumal tänatud! Meil on kaks täiskasvanud elukat täitsa olemas ja nende pealt on ju nii tore malli võtta. Kuna Muril on hiire närvid ja need ütlevad iga pisikese asja pärast üles, siis eelistab Bond flegmaatilise Härra Tibu sabas jõlkuda. Kui Tibu silmapiiril ei ole, siis vaatab ta hästi eemalt, et mis Muri teeb. Muri läheb närvi loomulikult.:) Aga Bond ei saa aru, mis mõttes närvi? Mis on närvi minema? (Bondist moodustub suur süsimust küsimärk ja ta nihutab end tagumikul lähemale, et paremini näha, mis see on - närvi...).
Täna vuhvatas proua Muri esikusse, endal saba puhevil nagu pürst  ja küsis välja. Proua Muri järel lipsas õue ka Bond ja jäi vaatama mis edasi saab. Muri keeras imekähku otsa ringi ja vupsas juba sulguva ukseprao vahelt tuppa tagasi. Selle peale solvus Bond nii silmini, et mingi kutsumise peale enam sisse ei tulnud. Peab ütlema, et sisu mehel juba on.:)

1 november, õuemaailm ikka veel sula

Läbi me hea elu.:) Bond on õppinud Härra Tibu kombel magajale kapi otsast selga hüppama. TRAHH!!! See ei ole muidugi 7 kilo, aga midagi ta siiski on ja kui kass tahab välja, siis nüüd kass saab välja. Iga kell.
Veel on tal tore komme "rääkida". Bond laseb läbi nina kuuldavale toreda kõrge mrrrr häälitsuse ja see kõlbab nii tervituseks kui tähelepanu äratamiseks kui milleks iganes. Kui öösel varbad jalutsis vastu karvikut puutuvad, siis kostab kohe "mrrrrr!".
Aed on jätkuvalt räämas ja pealsed lõikamata, viskusin täna hommikul pääle koffetamist prooviks aeda. Tegin pool tundi, siis hakkasid sõrmed külmetama ja eks ta üks paras siuke "mudaravi" oli. Pinnas kannab küll peal, aga on väga-väga porine. Samas oli huvitav, sest kuna sel suvel oli pikemaid vihmaperioode ja eks aias jää ikka mõned seemned ripakile, siis leidus ühe- ja teistsuguseid idandeid, mille üle mul hea meel oli (laikellukas, kolmelehine piiskenelas või virgiinia männasmailane (võta sa kinni) ja veel mõned põnevad beebid. Esialgu ei teinud ma peale rohimise ja saastatõrje (lehed, teod, külmavõetud silo) midagi, eks kevadel ole aega potistada ja nimetada.
Sedasi poole tunni kaupa asjalik olles saab enne lund ehk ka aia puhtaks...