Jahe suvi

Maikuu jahedus on äärmiselt sujuvalt moondunud juunikuiseks jaheduseks. Mitte, et sellest nüüd midagi väga oleks, aga kui mõtlema hakata, siis praeguse seisuga on õiegraafik juba 10 päeva maas (esimesed aediirised alustasid siinkandis alles esmaspäeval). Kui nii edasi läheb, siis võib juhtuda, et hiliseimad õitsejad (madalad astrid, taevassinine aster, krüsanteemid) ei jõuagi õitseda, sest tali tuleb peale. Tõenäoliselt sama sujuvalt kui tulid kevad ja suvi, aga sellegipoolest.:)
Muidu on mõnus. Sel aastal jälle sedamoodi. Arvult teisele peaaegu lumetule ja tavalisest soojemale heale talvele järgnes jahe ja tuuline kevad ning tuuled (enamasti läänest) puhusid kuni senimaani. Täna on imekombel suhteliselt tuuletu.
Võilillemett korjasid mummid sel aastal vaid oma tarbeks, mesinikule jagus natu-natukene maitsmiseks.
Iluaiale on jahedus mõjunud kenasti. Puhmikud ei ole ülearuse sooja, ega ka ülearuse niiskuse või koguni mõlema koostööl, liiga lopsakaks kasvanud, seisavad hästi püsti ja õitsevad kaua. Osad poolvarjus paiknevad priimulad hakkavad alles nüüd lõpetama.
Epimeediumid õitsesid jõuliselt ja edenevad hästi.
Vahepealne kolmenädalane kuivus hakkas vaikselt juba liiga tegema kuid siis tuli vihm ja seda tuli palju. Eile sadas jälle. Küll on hea, pole vaja istutusi kasta.:)
Sinine moon õitseb.:) tegelikult on tema nimi tõnnikeselehine ebamagun, aga taevassinise mooni moodi näeb ta välja küll. Nii, et ma arvan teadvat, millise taime põhjal sai Steinfeld inspiratsiooni laulu jaoks tüdrukust kelle nimi oli  Liia-Popsa-Piia-Greta-Viinuski-Mariaaa...tralalaa.

Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Nüüd on viimased kolm kolm päevaliiliat (algsest viiest), kes konkureerisid mini-päevaliilia nimele, kasvatanud korralikud puhmikud ja seavad õisi. Paraku aga...õige mini-päevaliilia on lõunas juba õitsemise lõpetanud, minu omadest kiirem avas esimese õie alles üleeile ja osutus millekski muuks. Lõpetasin kolmeaastase mini-päevaliiliate leidmise katse lihtsal viisil - sirutusin lõunasse ja palusin juuretükikese ühe täiesti usaldusväärse mini-päevaliilia puhmiku küljest. 
Ootasin nädalavahetust nagu hingeõnnistust. Kevadel tulnud mägisibulad tahavad kivide vahele vabakslaskmist.
Eelmise aasta mägisibulad võpatasid peale pikka põuda vihma puutest nagu perud hobused ja reageerisid neljal erineval viisil. Esimesed kasvasid paari päevaga silmanähtavalt suuremaks, teised sirutasid endast välja peened raod, mille otsas on näha noori sibulikke, kolmandad kummusid ülespoole ja plaanivad õide minna (Mulle näib, et kui ühest sordist lähevad kõik kolm sibulat õide, siis selle sordiga on kutupiilu. Vistjah). Neljandad ei tee eriti midagi peale olemasolevate poegade suuremaks kasvatamise. Ja värvused, minu meelest on neid rohkem kui kolm suve jooksul. Mõnel igatahes küll.