Pääle Jaani

Jaaniõhtu oli mõnus hubane verandakas grilli ja õllega. Lubati ikka kangesti vihma, kuid hommikune ilm näikse otse vastupidine. Pärastlõunal said ilmajaama vihmajutud tõeks - taevas kattus imesiva pilvedega, enne kuute hakkas sadama ja ladistas kuni kolmapäeva õhtuni välja. Õues midagi asjalikku teha ei saanudki, pilved muudkui tulid ja lähksid korrapäraselt nagu trammid. Ikka meie õue kohal tühjaks, tsahh!  ja jälle uue veenoosi järele.:)
Aed on elusolend - ta elab ja hingab, sirgub, edeneb, tema lugematud liikmed loovad uusi varsi, pungi, lehti, puhkevad õitsele, ületavad kasvades teisi taimi...ja mõistuse, ning aednik peab kõigel oma valvsa silma kogu aeg peal hoidma.
Vanematel istutusaladel on juhtunud paratamatu - hostad võtavad üksteiselt mõõtu nagu isakotkad ja kõik neist ei ole mitte kärbeskaalulised.

See mis jääb vanade võimsate puhmikute vahele, võetakse topeltnelsonisse ja mul ei jää muud üle kui päästa. Päästa, päästa, päästa. Esimeses järjekorras tuleb džunglist evakueerida kullerkupud, kes peale õitsemist enam eriti maapealse osaga tegeleda ei viitsi ja kellele seetõttu lihtsalt peale i(a)stutakse.
Kolin kullerkupud siberi võhumõõkadele naabriks, seal on veel ruumi (kuniks on:).
Milda oli õnneks operatiivselt nõus uut kodu pakkuma valgele männile, kes meil kohe mitte edeneda ei tahtnud ja ka üks ebajasmiin soovis kaasa minna. Nüüd on mul jälle mängimiseks ruumi.:)
Kõigepealt tõstsin männi kohale kaks suurt hostat, kes ruumipuuduses nigelaks hakkasid jääma. Ebajasmiini platsiga on veel nikerdamist. Tuleb turbapätse tuua jne. Sinna majutuvad kaks heitlehist rodo.
Samas on ära anda mitu mätast helmikpööriseid (roheline leht, punane õis, nime pole), igasuguseid taimetittesid (ainukesena on hetkel potti pandud näsiniinepojad, Tistou vist tahtis) alates kivilakraamiga ja lõpetades päevaliiliapuhmikuga.
Eelmisel suvel lasin kruusale lahti nõmm-liivatee kolm peopesasuurust mätast. Neist on praeguseks kasvanud lopsakas kärusuurune taimelaik. Nüüd läks see õide. Väga palju lillakasroosat värvi...lõhnaga peab veel harjuma (võibolla see polegi võimalik, aga õnneks on meil tuuled), meenutab ähmaselt palderjaniõisi, aga ei ole pooltki nii meeldiv.

Hostapeenras tegi õie lahti itaalia aarum, olen täiesti äratinistunud, nii heleroheline, nii ilus!:)
Tänavu ei ole iiriste suvi, kuid ükshaaval avanevad needki vähesed.
Eile oli aias mõnus nokitseda, hakkab juba suvele sarnanema. Istutasin kevadel tulnud mägisibulaid peenrasse ja "voolisin" veidi majaäärse kivilariba otsa. Aeglaselt ikka läheb küll. Ühe päevaga meeter, aga asi seegi.
Meie kassid ei tea veel, et ka telefoniga saab häid kassipilte teha ja sellepärast jäid nood kenasti pildi peale. Murist sai suisa paraadfoto, polegi meil varem nii head välja tulnud. Uudishimu: ma tahaks täpselt teada, mis sa siin praegast teed?:)

Ka Tibu emotsioon (Einoh!.)on kenasti näha.

Fotoka peale teevad nad tavaliselt pokkerinäo pähe või panevad silmad kinni ja selliseid nägusid jääb pildi peale väga harva.
Kõik siin kasutatud fotod on Milda tehtud.:)
Raske on jätta juhust kasutamata ja häid pilte mitte üles panna.:)
Kollane lill enne siniseid.

Kivila vihmased kivid

Hall nelk

Ja fantastiline panoraam

Ja veel üks

ja veel

ning alpikalju