Hommikul oli Futulandi kord. Kuna sel aastal mumme aias pole, siis sai istutusalasid põhjalikult uurida, eriti neid uuemaid - alpialasid ja kivilat, palusin tsipa punastades tähelepanu ainult peenardele koondada, sest midagi pole teha kui muruniiduk saba maha paneb. Hein oli meil külaliste tuleku ajaks ebasobivalt ajastatuna täitsa korralik kohe.
Otsustasime, et naudime päeva, ei kiirusta ja nõnda see laupäev kulgeski rahulikul mõnusal taimelainel.
Lõunaks jõudsime Tii juurde, rodod olid täies õies, osad ka juba ära õitsenud. Küll on sel taimeperekonnal kauneid õievärve, alates veinpunasest ja lõpetades sinisega ja Tiil olid need kõik esindatud.
Haarasime Tii kaasa ja maandusime Tiia juures. Tiia kaunis linnaoaas valmistus suveks, rodod, võrratud okaspuud, hostaaed ja väike liigirikas kiviktaimla. Tiia kiviktaimlas kaotasin ma esimest korda hingerahu ja mangusin tükikese paronychia kapelat, sest hoolimata kehvast silmanägemisest on need just pisikesed taimed, kes mind ära tinistavad. Tiia andis. Teadagi. Kui plõks on käinud, ega siis ilma selleta poleks ka enam mingit elu olnud.:)
Võtsime Tiia peale ja sõitsime Kristiinesse. Sorisime müügiplatsi korralikult läbi. Maailma parim taimepood, pole midagi öelda.:) Kes võttis kasti, kes kaks.
Viisime Tii koju ja edasi Heleni juurde. Heleni valdused on suured. Ka lillepeenrad on võtnud aukartust äratavad mõõtmed. Käisime pikalt ja kaua. Erilist imetlust väärisid minihostade peenar (moused ja teised) muljet avaldasid tillilehine täidisõieline pojeng ja just esimest õit avav kollane puispojeng. Ka kivilad olid uhked. Helen teadis millisele nupule vajutada, võttis peene otsaga kühvli, urgitses midagi pisikest kivide vahelt välja ja küsis, no-oh, kivilaomanikud, kas keegi seda ka tahab? "E-ei tea," arvas esimene "Oh, minu aed on ka juba nii-nii täis", sõnas teine."A misse on?", küsis kolmas igaks juhuks "See on minikasvuline roomav kuslapuu," ütles Helen. Jalamaid läks rüseluseks.:)
Aednikel on hea asja äratundmise koha pealt imetlusväärne nina. Ka Fääri kortslehele ei suutnud keegi vastu panna. Ja mägisibulate juures peatusime pikemalt.
Aednikel on hea asja äratundmise koha pealt imetlusväärne nina. Ka Fääri kortslehele ei suutnud keegi vastu panna. Ja mägisibulate juures peatusime pikemalt.
Heleni juurest läks tee Kose-Uuemõisa poole. Merikese uhiuues aias oli vähem kui aastaga toimunud metsik muutumise-eri. Tühermaa asemel laius normaalse suurusega (mitte väike:) kiviktaimla ja madalate taimede istutusalad.
Õdusas õhtus aimus suve. Sirelid lõhnasid, shampus kihises, ärevil majakiisud seerisid grillmeistri jalge ümber ja kõik rääkisid läbisegi taimedest. Niisugune aednike pidu. Koju sahisesin juba pimedas. Ilus päev oli. Tänud kõigile kes osalesid.:)
Täna on vihm. Õnnis, jumalik, armuline vihm peale pikka põuda.
Mina olen väheseid aedu näinud. Kahju, et sellistest ettevõtmistest ainult tagantjärele kuuleb.
ReplyDeleteKahju jah. Või siis teistpidi - ma sain ka just eilseks õhtupoolikuks kõik oma peenrad korda ja oleks rõõmuga seltskonna vastu võtnud. Ainult väike põige ju Viimsist Kose-Uuemõisa minnes. ;)
ReplyDeleteKatale: Usun, et järgmisel aiareisil on uued sihid ja siis jääb ka Neeme marsruuti. Päev oli väga pikk ja tihe, Kose-Uuemõisa jõudsime alles veerand üksteist õhtul.
ReplyDeleteThelale: Heameelega näitan oma miniaeda. Oled alati teretulnud.:)
Kohe mitu mõnusat reisikirja :)
ReplyDeleteOi, kui toredad päevad. Aga mitte ainult Põhi ja Lõuna, kogu Eestimaa on ilusaid aedu täis. Kahju, et mul läks kõrvust mööda see Saku valla ilusaim aed. Mul elab seal üks ihalusobjekt:)
ReplyDeleteSee kõik oli uskumatult mõnus :)
ReplyDeleteMind haaras siis juba ebamäärane rahutus kui Rahmeldaja reisiplaanist kuulsin. Mõnus, mõnus. See aedade külastamine on ikka ütlemata tore värk. Rüselemisest rääkimata.
ReplyDelete