Kassihetk

Proua Muri ei talu eriti kellegi lähedust. Kui ta oleks indiaanlase kass, siis oleks tema nimi JÄTA Mu Hing Rahule! ja oma järeltulijaga on tal ka keerulised suhted. Üks põhjus võib olla selles, et ainukese pojana rippus Härra Tibu üle aasta nisa otsas nagu puuk ja kuna vihjed ei aidanud, siis hakkas Muri poega nisast  võõrutama. Pildil on näha kuidas Muri meelest on nõme imetada nii suurt poega.

Härra Tibu kasutas kavalust ja tegi sellise näo, et tahab mutikese kõrvataguseid lakkuda (loomulikult ei ole ühelgi kassil midagi selle vastu), kuid lõpuks jõudis ta oma poleerimisega ikka nisade juurde välja ja une pealt ei saanud Muri ka aru mis wärk, aga kui pettuse avastas, siis läks asi eriti karmiks. Poiss sai juba siis üle kaela kui meetri kaugusele tuli ja Muri karjus ta peale koleda häälega nagu mardus. Solvunud kassijunts ronis meie juurde kaebama. Peksti. Ja riieldi. Mäu.:(

Edaspidi sai õrna südamega Härra Tibu iga kord tappa kui lähedust otsima läks. Kui ta emast poole suuremaks kasvas, siis muutus asi vastupidiseks. Tibu kasutab nüüd ise paha tuju korral juhust, et mutti veidi kolkida või kiusata. Nüüd on nad juba 5 aastat koos kulgenud, kuid vaid paar korda mingite eriti jaburate täheseisude korral on juhtunud seda, et Muri ja Tibu külg külje kõrval endid kuskil magama juhtuvad sättima. Imestame siis alati end ümmarguseks, ei või olla!
Ja eile moodustasid Härra Tibu ja Proua Muri verandal õnneliku mustakirju karvamütsi, millest aeg-ajalt eraldus ülimalt armastusväärse näoilmega vurruline koon, mis teise nägu poleerima asus. Ikka kordamööda, alguses üks, siis teine. Mõlemad olid tohutult rahul ja positiivselt loksutatud. Mis juhtus? Miks juhtus? Ja miks ei võiks kogu aeg nii olla? :)