Kuna piltide arvutisse vedamine nii vaevaline on ja sellist vaba ega pole leidunud, siis panen pilditu teksti üles, muidu aegub väga ära. Sobival hetkel kajastan lihtsalt jututa pildiblogi.
Reedel peale tööd vuhisesin Kristiine aiakeskusse, haarasin sealt Kiskjasiili jaoks mõned taimed (ja oli ka endal hea pisut ringi vaadata (hosta `Firn Line`):), tõmbasin kodus peale pealinna liiklusseiklusi natuke hinge ja potistasin kuni videvik peale tuli. Panin pagasniku täis. Hommikul kaapisin vara valges lõuna poole. Milda pool tekkis väike kohvipaus, ringkäik aias (aastaga tohutud muudatused, kuigi keldrimägi on jätkuvalt minu lemmikobjekt, see on võrratu mismoodi hostad sealt alla paistavad) ja siis jälle teele, ikka, ikka lõuna poole...
Tartus laabus kõik kuidagi lihtsalt. Ei olnud parkimiskohta - ja siis leidsime. Pea kohal pidulikult serpentiine joonistav lennuk, siirdusime BotAia värava poole, omanikku otsivad taimekotid näpu otsas.
Edasi oli BotAed. Kuna ma olin nädal ega tagasi esimese mulje kätte saanud, siis enam täiesti põlvili ei võtnud, kuid ahhetamist jagus sellegipoolest. Tõeline pärl, mis põnevad nurgakesed, kooslused ja vaated, vaated, vaated...kõige selle vahele määramatu ajavahemik tihedat seltsielu, kohtumised, taimejutud ning ikka ja jälle botaia taimede imetlemine (silma hakkas piibetäht kui väga eriline habras lumivalge nähtus, õisi ootav tamarisk, rodod ja palju muud) ning siis uuesti ratastele lõunamaa aedu vaatama. Seekord ei pidanud enam kordagi eksima, sest lõunalased hoolitsesid punktist A punkti B jõudmise osas sajaprotsendiliselt. Rahmeldaja aed kümbles soojas suvises päikeses, ei olnud seal hulle tuuli ega jahedust nagu meil põhjas. Tagatalu kivila on tõeline unistuste kivila, omada sellist ja see täis panna...mida veel võiks elult tahta...ehh...:)
Aiad said ära vaadatud, silma hakkasid üliheas konditsioonis hostad ja põnevate lehtedega sõnajalad. Meie hostad siin Külmakandis on poole väiksemad, jahedad ööd ja lisandunud kuivus taimekasvu ei soodusta.
Majakass Mustikas tegi ka meitega lähemalt tutvust. Tema silmavaates oli midagi Härra Tibust. Suur sisu. Väärikas heatahtlik huvi teise võrdse olevuse vastu oleks ehk täpseim sõnastus, oojaa, selliseid kasse pole palju.:)
Järgmine kohtumispaik sai olema Muhedike paradiisiaias. Kahe aastaga oli sündinud tagaaia vanade haruldaste puude alla loodud turbapeenardesse sõnajalgade kaitseala, mida kaugeltnurga inimestel oli au esimest korda näha. Sõnajalgade lehtede sigri-migride korduvus oli täiesti müstiline, millised vorme küll loodus moodustab, mõned neist olid lausa geomeetrilised.
Kuni grillmeister paremate paladega tegeles, veeretati taimejuttu, nauditi sooja lõuna suve ja imetleti vaateid. Avarus ja ilu - milline kaunis kooslus!:)...Eriti oskavad selliseid väärtusi hinnata kitsaste oludega harjunud aednikud.
Siis tuli uuesti teele asuda, sest kell veeres juba õhtusse. Viisime Kiskjasiili tema väikesesse tiigimõisa ja lõpuks sai näha siis seda uhket kivilat, millest nii palju räägitud. Reaalsus ületas piltidest saadud muljed. Ikka väga suur ja rikkalik. Mägisibulate "oja" nägi väga luksuslik välja. Ka tiigi lähedal olevad taimed olid suuremaks kasvanud, katsid juba värvidega ning kõik need mäed ja orud olid nii kaunid.
Siis padavai kodu poole, tagasi põhja. Poolel teel hakkas taevas paistma tumedaid pilvi (Welcome to home!) ning kodused ütlesid telefonis, et ruulivad jätkuvalt tuul ja jahedus (kurke me tänavu ei kasvata:).
Koju jõudsin täpselt kell 24:00. Unenägudeta uni 24:05.
Sügav kummardus külaslahketele lõunamaalastele kuningliku vastuvõtu eest.:)
Kodus oli vahepeal õide puhkenud puispojeng. On ikka imeasi küll - sõstrapõõsa suurune ja igavesed mürakad õied peal. Kui esimestel õitsemistel on ta näidanud ühekordseid õisi, siis nüüd need on juba topelt. Suured, lõhnavad, uhked. Sellel nädalal on too pojeng aia ehe.
Õndsad maikuu vihmad on lõppenud ja juba paar nädalat kimbutab meid kuivus. Astilbede parasniiske osa veel ei nukrutse, kuid kivilat ja muid liivmullaga aiaosi on tulnud jõudumööda kastma hakata. Eile siis juba üsna põhjalikult. Muuhulgas lõpetasin Botaia taimedega ka alpikalju ära, ning katsin multšiga. Esimesed umbrohud olid välja roninud, esimesel aastal tuleb neid kuni sügiseni ja siis edasi juba vähem. Keskmine, vanem osa torkab taimestuse poolest silma.
Raineri kellukas seab ennast õitsele. Huvitav, kas see tähendab seda, et "Õitsen veidi enne kui kõrvad pea alla panen" või "Siin on nii mõnna, teeks õige ühe õie."? Eks see ole pärast näha...
Pottertoni udupeened kivirikud ja mättaline juurduvad ning on rahul, välja arvatud üks, kes algusest peale kogu oma olemusega nädalase postireisi vastu protesti avaldas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Sa jõudsid ühe päeva jooksul ikka uskumatult palju! Piibetähele ei suutnud mina ka vastu panna ja nüüd ta siis vaeseke vireleb siin kõrbes.
ReplyDeleteTartu BA peaks olema iga vähegi tõsisema aedleja üks iga-aastase kohustusliku palverännaku koht. Ta on pidevas muutumises ja aina ilusamaks läheb
ReplyDeleteTore et endaga siit lõunamaalt head emotsioonid kaasa said.
Muhe reisikiri! Jääb siis pildiseeriat ootama!
ReplyDeleteSee on juba teine kord sinu ja Mildaga ringi kolada, pean ütlema, et väga mõnus seltskond olete :) Oli väga tore päev ja teil ikka ropult pikk päev. Aitäh taimede eest!
ReplyDeleteHuvitav, et need ilmad nii erinevad on. Meile jõudis nüüd ka kuivus, mis teil seal juba pikemat aega võimutseb. Puispojengid aga on mu ära tinistanud, väga uhked taimed.