Kikerdada suvejätkus...

Sügisesed õitsejad on täies ilus. Sügisheleeniumid, lursslill ja siilkübarad.

Krüsanteemid

Kohe alustab taevassinine aster.

Kolm imekaunist päeva päiksekulda...eile ja täna võis õues vabalt toariietes posserdada ja kassid võtsid verandal viimast nagu kaks päikesepatareid. Samas...kui minna varju või kui pilv päikese ette sõudis, siis oli õhus niisket kargust tunda. Sügavas unes viibides võib enda kergesti jahedasse vedelema unustada ja just päris tagajärgedeta see ei jäänud - Härra Tibu sai nohu. Hommikupoole ööd ärkasin kummalise hääle peale. See meenutas kähedat järsu kõõksuga lõppevat piuksatust nagu kiuslik laps lööks jalaga kummist piikslooma õhust tühjaks, aga see muudkui kordus ja kordus. Härra Tibu aevastas vähemalt paar tosinat korda, kargas siis ärritunult voodist maha ja puges järgmisse lemmik-magamiskohta. Seal hakkasid piiksaevastused tasapisi vaibuma kuni andsid maad ebakassilikule norskamisele. Vaene loom...
Seal ta siis on, see põhjamaal sündinud ja kasvanud vintske olevus, kellel on üheksa elu, kuid temalegi tikub selline proosaline häda kallale...
Mida peaksid tegema lõunamaalt tulnud pagulased, kes ei tea me talvetest ööd ega mütsi? Iirimaa ei ole meist  ju nii väga erineva kliimaga, on nemadki lund näinud jne. Kuid alati kerkib seoses aklimatiseerumisega silma ette just see pilt oma kunagisest töökohast, kus iirlasest kolleeg harrastas jala tööl käimist ja vupsas novembri alguse (miinus viisteist) hommikul välisuksest sisse näost sinisena ning ei suutnud järgmise tunni aja jooksul muud kuuldavale tuua kui "Õumaigaad!" igas häälevarjundis alates imestavast kuni nutuseni välja. Ta sulas üles küll, kuid sai kopsupõletiku. Meie manitsuskõnesid soojade riiete vajalikkusest ei olnud ta millekski pidanud ja arvas, et kergest jopest ja pintsakust on küll. Iirimaal ju piisas.
Ma ei tea kuidas õumaigaad kõlab süüria keeles kuid eks midagi sellist hakkab pagulaste leeridest talve edenedes tõenäoliselt kostma küll ja kui mõni leplikum pere hädaga jääbki peale talve siia, siis nood nõudlikud tumesilmsed kõrbepojad igatahes mitte. Kui vaid vähegi valida saab.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Praegu on veel liblikad ja lilled. Nautida iga päeva...
Seda siis saigi tehtud, istutasin viimaseid potte maha, külvasin seemneid kasti, lõikasin pealseid ja rohisin. Puhtand. See mis praegu rohitud, enam nädalaga haljaks ei lähe nagu suvel.
Pool aeda jäi veel järgmiseks nädalaks, siis on kogu futulandile ring peale tehtud.
Täna hommikul oli vaid kolm kraadi sooja. Krüsanteemid said veel ajapikendust...
Kohustuslik liblikapilt ka.:)

Asjade loogiline järjestus.

Mis järgneb tavaliselt tomatipoe külastusele? Ohjeldamatu tomatiorgia? Jaa, seda otse loomulikult, sest need on NII head, aga lõputult ju ei söö ja millalgi peab hakkama ka talvele mõtlema. Tegin seda eile. Lõikasin patta viis kilo tomatit ja hakkasin viite kilo sibulaid koorima. Esimesed kaks kilo tuli teha läbi udu, aga kolmanda kilo juures hakkasid pisarakanalid sarvestuma. Edasi oli juba täitsa ok. Kassid käisid ükshaaval köögis vaatamas, et mis toimub ja küsisid MÄÄUUU! välja. Sibulane oli meil seal jah.:)
Sai suure pajatäie head lohehõngulist leivakõrvast.
Üritasin keeduse kõrvalt korraks peenrasse ka minna, aga viie minuti pärast tuli vihm kaela. Huvitav, et siis nagu veel eriti kisub kui ei saa.:)
Küll aga on aeg sealmaal, et hakata peenraid vaikselt talvekorda seadma.
Öökülma pole veel olnud. isegi hästi.:)

Septembri sebimised

Nädalavahetuseks mõtlesin, et vähemalt pool päeva võiks küll aias olla, kuid läks nagu alati.:) Reedel oli mõnus soe päike, kuid näis, et tuleb minna ja teha üks põhjalikum ostutrett natuke suuremasse poodi, sest tarvis oli ehituspappi, patareisid, kirburohtu neljajalgsetele jms.
Peale poodlemist hakkas sadama.
Laupäeva hommikul oli mõnus soe päike, aga kuna juba terve nädal aega oli räägitud Lapse juurde maale minekust ja seal lähedal asuva jõhvikaraba uurimisest, siis...no enne killavoori liikumahakkamist tegin ma siiski 20 minutise äkksööstu aeda ja panin tulbisibulad maha - trah-trah-trah!
Raba oli fantastiline!
Millised pohlad!:)
Suured ülivalmis punased kobarad...aah!:) Kõik hakkasid muidugi neid korjama, aga Laps ärgitas seltskonda edasi minema, sest kuskil seal tagapool oli rabajärv ja laukad, mille ääres kasvasid jõhvikad. Rebisime end suurivaevu pohladest lahti ja läksime jõhvikamaa poole. Küll on raba ilus...
Vaevakased, rabamännid, erkkollaseks värvunud tundmatu kõrreline laugaste ümber, tuuline niiske avarus väga sinise taeva all. Jõhvikaid oli. Korjasime.
Tagasiteel eksisime natuke ära, aga õige pisut.
Õhtul oli isegi natuke juba nagu pühapäev, sest Pokumees tegi sibulapirukat.:)
Pühapäeval oli mõnus soe päike, aga kuna meil Tiiga oli plaanis väikeaiapidajate väljasõit tomatipoodi koos Heleni aia imetlemisega, siis lõin autole hääled sisse. Aed oli hilissuviseid õisi täis, kõik need roosid, sügislilled, kukeharjad, mõrsjalilled, krüsanteemid ja värvumist alustanud puud-põõsad. Kohtusin Heleni aias teeäärsete kivide juures metsikult hästilõhnava kollase roosiga,  degusteerisime hilise vaarika `Polka` vilju, imetlesime kõrgeid kukeharju ja ploomid olid ülivalmis. Helen andis küll, labida, kuid hoidusin hoolega ühtegi üleliigset liigutust tegemast. Kaevasin naabrinaise jaoks ainult seda pikka kollast lille mis ta tahtis ja muud mitte midagi.
Tagasiteel põikasime JP Lagedi osakonda ka sisse, selgus, et Kadaka tahetud kraam oli ka täitsa olemas. Küll oli ilus, sees lõhnasid potiliiliad ja õues võtsid maad sügisvärvid.
Juhanist Tii juurde ja siis koju. Lõpuks ometi saab aeda!:)
Vaatasin natuke aias ringi ja polnudki väga hull olukord. Kõreliilia õitseb, aga milline neist, seda ma küll ei tea.:)

Uued alpiasukad said neljapäeval maha pandud, niisama oleks vaja siin ja seal pealseid lõigata ning viimased potililled peenrasse istutada, aga küll jõuab seda kah. Ootan, et ehk tuleb nädala sees veel mõni soe ja mõnus ilm.
Vanal isasel jugapuul on mari. Täitsa huvitav.:)

Täna oli terve päeva sombune ja jahe. Öösel sadas. Öökülmu pole veel olnud.

Pildisuvi vol.3.

Sel suvel õitses lõhnavaid OR hybriide, keda ma juba ammu arvasin kuhtunud olevat.
Boogie-Woogie.

Shocking

Clen Moray

ja trompetliiliad. Koos muutsid nad lämbetel soojadel õhtutel õhu päris paksuks.:)

Selle suve suur üllataja oli mugul-askleepjas. Nii iseenesestmõistetavalt eksootiline.:)

kaeralill `Lucifer`, kuratlikult ilus värv;)

Päevaliiliaid pole palju, kuid igaüks on oma kohta väärt.
Chicago Sunrise õitseb veel praegugi, aga see on esimene õis.

`Spinnaker`

`Lorraine Sunshine`on ikka tõeline imelill.:)

Lehtset ilu ka: väärismünt.

Sikkimi lauk õitses augustis.

Lihtsalt väga hea meel oli elule tagasi saada rukkilillesinist lauku, mis peenras käest ära hakkas minema, ühe suve potis poputamisel oli ja kes ennast alles kivilas hästi tundma hakkas. Ta on kõigest 10 cm kõrge.

Üks kivilapilt ka, Daphne arbusto

Suvel olid nurrloomad sõltumatud ja rohkem õues. Aga vahel juhtus erandeid. Bond. Üks meeter süsimusta kassi.:)

Härra Tibu nägi fotokat ja keeras selja "Psoltõ!"

Pildisuvi vol 2. liiliad

Kollane kopsakas martagoniseemik Kristiine müügiplatsidelt. Ostetud potis õitsevana, kahju, et rohkem õitega martagone pole müügis olnud.

Claude Shride

Orange Marmalade

Liiliaõnnistus oli sel suvel rikkalik
Digitalglobe

Funny Girl

Kentucky

Royal Sunset

Landini

Lilium longiflorum `Langkon`, mille Milda tõi, ilus ja omapärase õiega liilia, iga aastaga läheb võimsamaks

Serrada

Vana hea apelsinivärviline LA Elvi aiast, Sakust

Trompetliiliate grupitellimusest tuli sel aastal tuttavate õite hulgas ka huvitavaid anonüümseid tegelasi.

Pildisuvi juuli kuni august

Kuna vahepeal oli elu nii kiire ja arvuti nii aeglane (nüüd on vastupidi:), siis jäid kahe viimase kuu pildid fotokasse. Laadisin nad alles nüüd ümber ja tore oli taas näha nii palju suve.:)
Tõnnikeselehise ebamaguna looride all.

Leviisiad armastavad salamisi siiski niiskust, vihmasel suvel oli neil kogu aeg nii pidu, nii pidu.:)

Veel üks siniselooriline. Õielehtede arvusse suhtuvad sinised moonid täiesti kompleksivabalt.:)

Roheliste lehtede vahel avanes ühel suvehommikul imekaunis roheline õis.

Suvi oli suhteliselt vihmane, märkimisväärsel osal suvest sadas. Punane ämber on musta kasti varjus.:)

Pisikellukas sai kivila lahjemasse mulda poolvarju ja näitab mis ta võib.

Lilium canadense

Maitsetaimede peenra rohe-valged meeleolud. Mädarõigas, õunmünt ja lõhnav neitsikummel.

Psoltõ!

Nimetu lauk augusti algul. Kas keegi oskab nime anda, Sikkimi ei ole.

Kollane kõreliilia.

Teine variant neitsikummelist.

Siberi iiris avaneb kohe.

Ümaralehine kellukas oli võrratu, tänud Karinile.:)

Paraadpeenar suveharjal

jätkub...

Püha Juurikas ja hommikune ime.

Kui esimeste aastate Võhma Juurikad olid tagasihoidlikumad, siis nüüdseks on sellest kujunenud aednike aasta suurüritus ja sinna minemata jätta on väga raske kui mitte päris võimatu.

Hea sõber nikastas selja fataalsena näival kombel ära, juhtum oli nii ränk, et julgesin alles nädala möödudes küsida, et kuidas tervis ka jne. No ei olevat just kõige parem, sedasi step by step paremuse poole. Ohjah, no siis sa vist Juurikale ka ei tule...Oiuiei, selleks ajaks ma saan KINDLASTI terveks! oli sõber kategooriline. Ja sai ka. :)
Startisime Tii juurest natuke enne kaheksat väikse kuldse autoga ja heas seltskonnas on alati need sõidud igavesti mõnusad. Auto oli kogu tee taimejuttu laeni täis.:)
Kohale jõudes olid aalujad juba vastas, tervitused, kallistused, vahetustaimed mis lähevad aina pisemaks. (Järjekordne kinnitus väitele, et iga väikese aia aednik jõuab ükskord miniatuuride juurde välja:). Võhma melu on kordumatu just aalujate tõttu - laager Karini selja taga, kõik need soojad tered, raskekirjanduse vahetamine (millegipärast kaaluvad kõik huvitavad aiaraamatud üle kilo:), vaatamine mis teised on ostnud, taimejutud ja laadakommid. Vahele aiaekskursioon koos kultuurmustikate degusteerimisega Võhma aias. Kultuurmustikad on mulle seni täiesti tundmatu suurus olnud, proovitud sortide marjad olid kõik erineva maitsega ja metsa omadega ei anna võrreldagi. Sellest suvest on ka meil aias kolm mustikat ja sellepärast oli eriti huvitav ka neid teisi sorte näha. Oli tore ja hariv. Tänud Riho Terasele.:)
Edasi veel natuke laadamelu ja siis rongi peale.
Laadasaak oli järgmine:
1. Athyrium filix-femina `Frizelliae`
2. Lilium formosanum var pricei
3. Festuca gautieri
4. Floks `Starfire´
5. Talbjalehine kukehari Karinilt
6. Campanula trogerae TBA
7. põnevat värvi kootula Hellelt, nimi tuleb hiljem
8. Kaks `Trebbiano` sibulat, sest meie oma tänavu kas uinus või on hävinud ja ilma `Trebbianota`pole mingit elu.
Floksipuuet varjan hoolega ja ruumi ka õieti pole. Seepärast kutsun aeda ainult flokside erilisi või tavatuid värve, mis on kuidagi silma hakanud. `Starfire`näis laadal päikse käes nii punasena, et ei saanud ostmata jätta. Täna hommikul blogi kirjutades mõtlesin, et lähen vaatan õige mis värvi ta hommikuvalguses on. Ust avades seisin silmitsi ootamatu imega - öösel olid head haldjad ukse taha toonud veel ühe, kuid sedakorda juba maailma kõige punasema floksi. :)
Selliste hetkedel tunned vahel, et sõnadest jääb väheks...:) *tänumeeles*

Tantsib hostadega

Einoh, sügis tõepoolest juba kohal:). Emand Aktiniidia on produtseerinud oma okstele marjataolised mummud ja osad neist kõlbavad süüa. Väga sümpaatne nähtus.:) Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis õitses ta kevadel täitsa pikka aega ja ilmselt valmib mumme veel mitme nädala jooksul. Valmimise järjekorras puudub igasugune korrapära, marjad võivad üle ühe, kahe või kümne olla täiesti pehmed, kuid vahepealsed on täitsa kõvad. Maitse meenutab suuresti kiivit.
Juba kaks mõnusat õhtupoolikut on möödnud istutamise ja ümberistutamise tähe all. Uued floksid said endale koha eesaias, kullerkupud kolivad sireli alla kõik ühte peenrasse ja üldse niisugune kange istutamise õhin on peal.  Leiutamisega pooleks muidugi, et mis kuhu mahub jne.
Üllatusi tuleb oma aias ka ette: Verandtrepil vaadet nautides sõnas Pokumees järsku, et näe, jugapuul marjad küljes. On ta jee, see on isane. No mine vaata lähemalt. Ja olidki marjad (korrektne on "marikäbid")! Ostsin selle jugapuu aastal 2003 Keskturult ja müüja ütles, et `Hillii`. Mingil ajal tuli jälle jugapuu isu ja siis mõtlesin, et nüüd peaks talle paarilise sebima, et siis on ilusad pärlid põõsa peal. Ostsin `Hicksii`. Nüüd on sellest kuus aastat. See kevad vaatasin, et õitsevad. Asja käigus vahetasid ilmselt omavahel sugu ja sedasi see isane need marjad omale peale saigi (peen botaaniline iroonia). Ehk siis loo moraal, et kui ostad emase siis saad isase ja vastupidi, aga lõpp hea - kõik hea.:)
Eile oli hea päev.:) Kaljule lisandusid mägisibulad `Pacific Blazing Star´ ja jumalik `Goldsternchen`, kusjuures esimene taimevahetus Tii juures toimus natuke enne päiksetõusu. Aednikud on varased inimesed.:)
Köögikata leiutatud idee nimetud mägisibulad paepragudesse istutada on kuldaväärt! Hoolimata nimetu seisusest on kaljul mõned väga ilusa välimusega mägisibulad, millest pole loobuda raatsinud. Selles mõttes on olukord natuke eksitav, et kui vares viib nimega mägisibulalt sildi, siis muutub ka too nimeline kohe nimetuks ja ei ärata tähelepanu, sest nimetuid on veelgi. Kui aga kaljul poleks nimetuid, siis oleks sildi kadumine kohe märgata.
Hommikune paks udu hakkab hajuma. Armastan reedeid!:) Tõotab tulla ilus päev. Täna saab veel nii mõnigi hosta ümber istutatud.

Septembri esimene kolmandik.

Puud on veel täiesti rohelised kuid vihmadest tingitud pruunistumine on osaliselt juba alanud. Mesilased on söödetud ja varane krüsanteem õitseb kahes varjundis. Ilus.
Vahepealse paari nädala jooksul juurde tulnud taimede osas peast kinni haarama ei pea. Neid on kõigest mõned, üks mägisibul, floksid `Million Bells`ja `Tarass Shevtšenko` ning palavalt tahetud piibetäht. Pelargoonium kolib talveks tuppa ja temale pole õnneks vaja aias kohta otsida.:)
Floksivaimustus pole kogu aru viinud, kuid sõprade augustikuised aedu vaadates olen hakanud mõistma, et aedfloks täidab ühe suure tühiku õieahelas terve kuu jooksul ja neid peab aias olema. Eriti kui oma tagaaeda kriitilisel pilgul uurin - siilkübarate koloonia on veel noor ja päevakübarate jaoks pole ruumi jätkunud. Paar floksi siin ja seal muudaks pildi palju värvilisemaks. Nad on veel noored, kuid järgmisel suvel saab juba ilus floksine august olema.:)
Rahmeldaja `Blue Paradise` õitses juba ära, Elle `Krasnašapotska` ka, hiline taluaia punane ja valgeleheline imeilus `Creme de la Menthe`alles alustavad. Viimasel poleks õitseda vajagi, lehed on ise juba piisavalt atraktiivsed. Ja muidugi vana hea `Helmi Puur`.:)
Roosaõieline kipslill oli sel suvel tõeline kaunitar. Kuna ma ei tahaks teda kuidagi lõikuda või muul moel ahistada, siis tuli tema saba alt välja õngitseda neli mägisibulat, kellele ta pähe oli istunud. Ühtlasi ka väike kuuajaline katsetus mägisibulate varjutaluvuse koha pealt.:) Midagi hullu ei juhtunud, ainult beeži varjundiga`Plasticust` sai roheline plastik. Täitsa läigib ja puha.:)
Alpikaljut on nüüd juba päris hea vaadata, kadusid oli sel suvel ainult  4-5 taksoni osas, ülejäänu on kenasti kasvama läinud ja liiga kiirekasvulised on vahelt välja võetud. Eks talv ka korrigeerib. Eriti hea meel on Arenaria alfacariensise üle, kes oma põneva mätta juba kümnekordseks on kasvatanud ja imepisike Gentiana orbicularis sirutab kohe oma esimese õie välja. See paistab tulevat väga-väga sinine. Täna ehk näeb... 
Eile oli parim päev aiatöödeks. Päike, mõnus soe ilm ja vihmadest niiske muld. Tegin suurte istutuste otsa lahti. Paraadpeenras on hostad puseriti kasvanud ja nii enam ei saanud. Nihutasin neid natuke siia ja sinna. Meelde tuli ühe aedniku jutt sellest kuidas vanemas istutusalas oli algul ca 7 hostat reas, kuid hiljem mahtus neid sinna vaid kaks. Nii ka siin.  Kui kolm hostat välja oli võetud, siis kolme enam samas järjekorras tagasi ei mahtunud. Pidin välja võtma mõned astilbed ja nende asemele istutama kolmanda hosta. Kuhu siis panna kolm astilbet? Üks läks suure hosta vanale kohale, teine läks teise hosta vanale kohale ja kolmas jäi üle. (Murdumatu reegel sellest, et millegi lahti võtmisel oleks nagu kõik ok, kuid uuesti kokku panemisel jääb alati osi üle.:)
Toppisin üle jäänud astilbe kohale kust kaevasin välja suurelehise brunnera ja jäin brunnera näpus aias ringi kõndima, et kuhu panna brunnera. Puhas huumor.:)
Järgmisel suvel tuleb astilbede hulgas tõeline soputamine. Padrikuks hakkab minema.

Jäärapäine:)

Laupäevaks oli plaanitud projekt "Metest priiks".
Kohe hommikul kui viimane tilk ööseks nõrguma jäetud vurrist purki potsatas tuli koristajate AÜ ja lõi platsi puhtaks. Köök sai mööblist tühjaks tassitud, vaibad, kassid õue ja läks lahti. Viimane kui põrandaplaat sai ükshaaval üle küüritud, et mitte kuskil mitte miski vähemalt järgmise meehooajani ei kleebiks. Kui ma olin umbes poole põrandani jõudnud, materjaliseerus mu nina ette nõudliku näoga Härra Tibu. A kus mu söögikauss on?
Kompleksivabalt paterdas ta seebisel põrandal, ähvardas isegi tuppa minna jälgi tegema ja muudkui nõudis süüa. Kui kass on midagi pähe võtnud, siis teda nii lihtsalt ümber ei veena. Tegin siiski katset: "Kao minema!" Ta istus mu nina ette maha ja näitas, et ei mõtlegi. Pritsisin veega. Tibu raputas ainult pead ja pani selle mu väärastunud huumorimeele arvele.
Keerasin talle lihtsalt selja ja küürisin edasi. Kui pliidi ette jõudsin, avastasin sealt noolekujuliselt lesiva Härra Tibu, nool osutas tühja söögikoha suunas. Ma ei mõtlegi siit enne liikuda kui sa mulle süüa annad. Muidugi ajas itsitama, aga siis tuli koorida kindad käest, suusatada külmkapi juurde, naaseda želeega ja sööta kass ära. Näedsa, kui sa mõtlema hakkad, siis see polnudki ju nii raske, ütles Härra Tibu klaar silmavaade, enne kui ta kröömikestki väärikust kaotamata õue tagasi kobis.

Hea raamat - Michel Faber "Naha all"

Isserley ärkab hommikuti oma veidras ja kõledas elupaigas ning läheb tööle. Nii juba aastaid. Tema ülesandeks on püüda maanteel hääletajaid. See ei ole mingi lihtne töö. Isserley võtab peale ainult meessoost hääletajaid ning väljavalitutel peab olema üle keskmise lihasmassi. Rooli taga istudes näeb Isserley välja esmapilgul pisut tavatu välimusega naisolevusena, paks juuksepahmak ja prillid varjavad tulnukalikke näojooni, paksude prilliklaaside taga võib aimata hiigelsuuri silmi, lõug on peaaegu olematu ning kehahoiak lubab oletada võimalikku selgrooprobleemi. Kuid kui hääletaja jõuab pilguga rinnapartiini, siis kaotab ta võime selgelt mõelda. Ning mis seal salata, eks nii see oli mõeldudki kui peibutuspardi välimust disainiti. 
Hääletajate hulka satub nii rändavaid üliõpilasi, kõrilõikajaid kui ka lihtsaid töömehi. Isserley vestlus nendega kestab vaid loetud minutid, kuid lihakütil on ka oma väike salalõbu. Ta ootab intiimse vaimse kontakti tekkimiseni ja nipsab alles siis icpathua-lülitit, mis muudab istme kaudu süsti saanud ohvri teadvusetuks. Hääletajast ongi saanud järjekordne kaubaartikkel. Nüüd viiakse ta Šotimaa tühermaal asuvas farmis tegutsevasse maa-alusesse kompleksi kus temast paari kuu jooksul valmistatakse keeruka nuumaprotsessi tulemusena...delikatessliha, mis rändab võõrale planeedile.
Mõned hääletajad pääsevad autost terve nahaga ega aimagi kui suures ohus nad viibisid, kuid eriti palju neid ei ole.

  Mingi osa tollest üsnagi realistlikust ulmekast keskendub Isserley füüsilistele ja vaimsetele kannatustele. Ärgata uuele elule võõral planeedil ebardina, sunniga õppida lühikese aja jooksul selgeks maalaste keel, kombed ja palju muud vajalikku, et asuda tähelepanu äratamata tööle lihakütina. Kõik need moonutused, mis on Isserley kehale tehtud mitmete operatsioonide käigus, pole siiski paranenud jälgi jätmata ja tekitavad seniajani füüsilist valu, rääkimata sellest, et eraldavad naisolevuse tema päritolurassi kuuluvatest farmi elanikest. Eriti raske on taluda reetmist, teadmist, et kunagi oli ta tavatult kaunis oma rassi esindaja ja elas luksuslikku elu hääbuva võõrplaneedi eliidi hulgas kusagil Linnuteel. Tõenäoliselt millegi kurtisaanlusele sarnaneva asjaga tegeledes, aga see pole hetkel oluline. Nii veedab Isserley üksluiseid päevi musta tööd tehes ja oma katkises hinges kuuluvustunde otsimisega. Teose kummaline süžeeliin veereb vältimatu lõpu poole põimudes filosoofiliste arutluste ja Šotimaa looduse hingematva iluga ning kõneledes ridade vahel lugejaga armastusest, üksildusest ja sellest, et naha all (vrdl. hinges) oleme me hoolimata rassikuuluvusest kõik hirmuäratavalt sarnased ja ometi nii erinevad. Omapärane ja ehe lugemispala hea ulmekirjanduse austajatele. Hoolimata süžeest ei mõju kummalisel kombel võikalt.
Tegu on kirjaniku esikteosega. Väga paljutõotav algus.:)