Eile oli torm. Selline korralik, vihma ja kaminas ulguva tuulega. Maru lõõtsus ümber maja, peksis veranda märjaks ja mõned tugevamad tuuleiilid panid mõttes katust kinni hoidma. Kassid käitusid tormi ajal erinevalt. Bond suhtus nagu põline õuemees, mis sest ilmast, ilm on ilm, andke mu söök ja paikogus ja siis lastagu õue, lähen kuuri alla magama.
Tibu vormistas tormist lõbustuse. Istus verandal, lasi marul kõrvu, vurre ja kasukat pahupidi puhuda, nuusutas pööraste iilide lõhnu, pladistas lageda peal ja ümber maja. See on ju kaif kuidas tuul hüppel mitu meetrit edasi kannab. Siis võis jälle jalgadega vastu akent lüüa, et palun tuppa! Küll see torm oli tore asi. Härra Tibu kõõlus säravisilmi vähemasti oma kolm-neli korda õue ja toa vahet sest ega talvel neid meelelahutusi kuigipalju ei ole ja see torm kulus hädasti marjaks ära..
Sinilind on jätkuvalt pisut pelgliku loomuga kuid elupaiga osas täiesti kodunenud, hommikud algavad reipa hõiskamisega, rabinal lennatakse kardinapuule ja kapi otsas olevale õrrele. Nalja saab ka. Kui Friida ennast kardinapuule kudrutama unustas ja samal ajal uljalt selle otsa poole tammus, siis sai ühel hetkel kardinapuu otsa ja linnuke libises krääksudes ja kardinat krabades põrandale. Oli seal paar hetke vaikselt kortsus, siis ajas suled puhevile, vilistas mõtlikult habemesse ja kõndis keset põrandat kust jälle tuule tiibade alla sai. Selle sulitembu eest umbusaldas Friida kardinapuud mitu päeva ja lendas ainult puurikatuse ja kapi vahet. Nüüdseks on tal välja kujunenud oma elurütm. Hommikul läheb paariks tunniks lendama, vaatab kapi pealt hommiku TV-d, õhtul on teine ring. Kui isu täis saab, siis läheb ise puuri tagasi, sööb, laulab, kolistab oma varandusega (mänguasjad). Puur on kodu ja kindlus. Vahepeal eelistab ema siiski puuri ukse kinni panna, sest meil on majas ka kaks kassi, kellel on välja kujunenud rituaal vähemalt kord päevas "loomaias" käia. Minnakse Mamma ukse taha ja passitakse seal kuni keegi sisse laseb. Siis VAADATAKSE (täie raha eest), sest midagi nii sinist ja imelikku ei ole siin majas ennemini nähtud. Doos käes, tõstetakse loomakene ukse taha kus ta siis mõtlikult trepist alla longib ja omaette pead vangutab, et tehakse ikka imeasju...
Vahepealne külmaähvardus teisipäeval piirdus kõigest hommikuse kiilasjääga, edasi olid jälle plusskraadid. Mõnus leebe iiri tali loksub sombuse taeva all vaikselt jõulude poole. Ilus on varahommikuti tööle sõita, iga maja juures särab oma valgusinstallatsioon. Ilus põhjala iidne komme kaamosepimendust valgusega mahendada. Omamoodi jälle üks mõnus aeg. Kevadeootamise alguseni on kolm nädalat.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No ma kujutasin teie linnu-loomaelu vägagi elavalt ette :D kevadet hakkan mina ootama ikka alles veebruari keskel või natuke hiljemgi, oleneb tegevusist. Meil oli tormi asemel iiliti väga tugev tuul
ReplyDelete"Mu kevad algab pääle jõulu juba..." või kui täpsem olla, siis selle ootamine. Päevad lähevad jälle pikemaks, valgust on rohkem. Tõsi, veebruari lõpuks on elu juba täitsa lill.:)
ReplyDeleteMulle meeldivad samuti need kõikjal siravad tuled. Aga kevadet ma veel ei oota, niipalju talviseod töid on ripakil. Kevad tuleb ka ootamata ju niikuinii :)
ReplyDeleteTormas jah, ja päris kõvasti.
Ähh? Mis kevad? Pole talvgi veel pihta hakanud, mina ootan alles lund. Räägime veebruaris uuesti. :)
ReplyDeleteKassid oskavad ikka elu nautida :) ja pernaine kasse :)
ReplyDeleteMeil oli üks tore aasta viirpapagoidega. Saime nad paarina ja kui me neile pesakasti panime, hakkasid poegi tegema. Lõpuks olime sunnitud pesakasti jälle ära võtma, sest emane meenutas juba luuarootsu. Poegade toitmine ja kasvatamine oli väga huvitav vaatepilt. Nägin sellegi ära, kuidas isalind poega jalaga pesakasti tagasi nügis, aga too ei tahtnud minna, muudkui tuikus traadi peal. Kevadel oli lõputu jama, sest nagu koitis, nii hakkasid õues linnud laulma ja meie omad siis alustasid ka. Vaja ju territoorium kindlustada. Ei jäänudki muud üle, kui magada tahtsime, tegime neile musta linaga ööd pikemaks. :)
P S aga mina ka kevade klubis. Kõige pealt ootan, et päev hakkaks pikenema ja siis juba kevadet. Jõulud ongi minu jaoks rohkem valgusse pööramise püha :) Tänupühad Tsiili moodi.
ReplyDeleteMuhedik: Tegelikult seniajani selle aasta suurim torm kui need kolm päeva kokku liita. Viimane öö vaenas veel eriti kõvasti.
ReplyDeleteNeljandik: Ega pole ühtegi talve sedasi mööda läinud, et maa korraks valgeks ei saa. Need meie talved on sellised, et igale ühele midagi. Praegu on igatahes futudel kaifkaifkaif.:)
Tsiil: Tänupühad on nii täkkesse mõiste jõulude kohta.:) Et aasta hästi läinud ja et pime aeg jälle taganema hakkab jne.
Just mõtlesin, et jõulud tuleks jaanuari lõpupoole uuesti teha, siis kui on lund ja natuke külma ka. Jõul praegusel ajal on tõesti tänamise maiguga- noh et jõudsime jõulu ja n ü ü d hakkab valgemaks minema.
ReplyDelete:) Ma olen vahel mõelnud seda jõulude asja, et meil veel, esineb ikka öökülma ja härmatist vahel ja kuused kasvavad metsas, aga mida näiteks Tahiitil või Kanaaridel jõulutatakse? Et kunstkuused ja samad jõulujubinad mis põhjas. Ilmselgelt maaletoodud püha ja atribuutika poolest wõeras.
ReplyDeleteEks see jõul ongi meil siin saanud selle koha peale just seetõttu, et sinnakanti jääb talvine pööripäev. Põhjamaa värk. Pimeduse ja valguse vahel pendeldame, tähtsaimad pühad ongi jaan ja jõul - pimedaim ja valgeim öö. Ekvaatori lähedal on jõulud jah sissetoodud koos kristlusega. Meil siin olid jõulud enne kristlust ka olemas, kristlus lihtsalt istutas ennast sinna külge :) .
ReplyDeleteRistiusu levitajad on olnud tõepoolest usinad, käisin lausa vikipeediat sirvimas, et kuidas selle jõuluga täpselt on.
ReplyDeleteVikipeedia: "Sõna jõul on eesti keelde arvatavasti laenatud muinasskandinaavia keelest tuhatkond aastat tagasi. "Talistepüha" oli levinum nimetus Lõuna-Eestis.
Jõulud olid pühad päevad, mil üks aasta oli lõppemas ja uus algamas. Maa pööras ennast valguse, soojuse, toidu ja elu poole. Sellest, mida inimene jõuluajal tegi, arvati sõltuvat tema ja ta majapidamise hea käekäik järgmisel aastal. Koju oodati surnud omaste hingi ning neilgi usuti olevat elavate õnnele suur mõju.
Jõulud algasid maarahval pööripäevaga ning lõppesid mõni päev peale uusaastat. Maausuliste väitel on muistne uusaasta 25. detsember (esimene päev, mis on pikem kui eelmine) ja ametlik uusaasta on nihkunud 1. jaanuarile ebaõnnestunud kalendrireformide tagajärjel. Nende sõnul tõestab seisukohta, et jõulud olid maarahva jaoks aastavahetuspühad, asjaolu, et kui 17. sajandil tõsteti aasta ametlik algus 1. jaanuarile, hakati seda nimetama uueks jõuluks ja pööriaega vanaks jõuluks. 7. jaanuari on nimetatud viimaseks jõuluks, sama päev kannab veel jõuluema päeva nime. Teisal jälle nimetatakse jõulu viimaseks päevaks 2. veebruari (küünlapäev, pudrupäev)."
No siis see 2.veebruar sobiks ju parajasti. Jõul ka ja puha :-)
ReplyDelete:)
ReplyDelete