Pühadevahe. Külm aga lumeta. Kiisu.

Ilmad on kuni üleeilseni olnud vihmased, tuulised ja soojad. Mahe niiske tuul ja kuni pluss 7 kraadi on detsembrikuu viimastel nädalatel olnud täiesti tavaline. Pühapäeval olid üle hulga aja esimesed külmakraadid (-6) ja näib, et lühikest aega oli see wärk progresseeruva loomuga, sest öösel langes juba -12 ja esmaspäeval vaid 2 kraadi soojem. Külmaga antakse meil tavaliselt päikest ja head selget ilma.
Viskasin kõige õrnemale paraadpeenra otsale kuuseoksad peale, muu kannatab välja ja lumeta külma on kangematki olnud. See praegune ei tee veel midagi halba.
Täna on pakane tagasi tõmmanud, kõigest 7 kraadi miinust. Jee!:)
Aga toda paganama lund oleks nüüd küll vaja, sest paljas külm pole pikalt aiale hea.
Jõulude ajal tegime vana hea retsepti järgi ühe korraliku laari kartulivorsti. Muud väga ei jõulutanud, muidu niisama natuke nipet-näpet ja kuuseoksad vaasis.
Aga tõmbasin vaibavabriku käima, nii kaifkaif on kui kaua pole saanud. :)
Siredast noorsand Bondist on saanud jässakas, lihaseline härjakaela ja paksude põskedega budjäär kes on ühinenud kohaliku kaklusklubiga ja käib ennast seal regulaarselt välja elamas. Ta kõrvad on augustatud, küünarvarred kaitsehaavu täis ja kerel loendamatu arv suuremaid ja väiksemaid küünejälgi. Kodus viskab süsimust isand oma killerimaski nurka ja muutub mõnusaks nurruvaks pehmoks, et kõtupaisid nuruda või suleteki peal pikutada, aga siis hakkab jälle "kelluke rinna sees helisema", teeb rahutuks ja läheb tema jälle...
Pokumees silus eile Bondi armilist härjaturja ja ütles "Ärni, kuule, sa oled hoopis, Kärna-Ärni, mitte Bond."
Paistab, et peab vahele astuma. See pole ka miskine elu kui kasukas kogu aeg katki on. Hakkan uurima, et kuda ja mis.
Pühapäeval käisime lastel külas. Neil on kodus absoluutselt imeline olevus, Kiisu.:)
Kiisu on mõnekuine täiesti taltsas papagoitibu. Umbes tuvisuurune helehall tegelane. Alguses võõrastas, aga siis astus otsustaval ilmel käe peale, ronis mööda seda puhkides ja nokka plõksutades õla peale, nakitses juustes, toppis nokka kõrva, palpeeris kõrvalesta ja avastas kõrvarõnga (!). Siis tuli sekkuda, sest papagoi nokk on mõeldud tugevate seemnekestade purustamiseks ja Kiisu on väärismetalli järele täiesti hull. Kui kiusatus linnukese nina alt ära võeti, siis väljus nokk traaditangirežiimist ja oli jälle armastusväärselt nakitsev. Looduses ajavad nad üksteisel ilmselt koisid taga või mingeid sulekahjureid. See nn "sulehooldus" oli ääretult armas.:) Jalaga rehitseti juuksesalk eraldi ja lasti vilunult noka vahelt läbi libiseda. Kuid lähema tutvumise käigus sai selgeks, et ehted on Kiisu VÄGA suur nõrkus, sest ka pärlid sattusid ründe alla ja sõrmus oli pärast samuti veidi lopergune. Sõrmusekivi peale läks ta täiesti endast välja, pidin selle sissepoole keerama, sest häälde ilmus eksalteeritud noote ja nokk muutus jälle lõiketangideks.:)
Kui Kiisu ei saanud mis ta tahtis, siis ta vihastas nagu väike laps. Tegi prääksuvat häält nagu kaklevad harakapojad ja "trampis jalgu". Paar hetke auru väljalaskmist ja Kiisu oli jälle armastusväärne, tore ja uudishimulik edasi. Äärmiselt võluv olevus.:)