Pühapäeval oli Raplamaal päike!:)

Tii Pohlavars arvas, et kui neid päikselisi päevi Põhjas nii vähe on, siis tasub täitsa minna mõnda sisemaale jahtima ja nii pühapäeval tegimegi. Tiil oli õigus. Milda kodumail ja Raplamaal paistis päev otsa päike (kui meil Harjumaal taevas tavaviisil  sombune oli).
Kõigepealt siis hommikukohv heas seltskonnas soojade pirukate ja tordiga ning järgmisena aiakülastus (kuidas siis ilma aiaringita?:) päiksepaistel. Milda aias leidub fantastilisi kivipuuslikke, praegu olid nad kõik hästi näha ja ka keldrimägi nägi täiesti teistmoodi dekoratiivne ja põnev välja võrreldes suvevälimusega kui taimestus pinnavorme katab.
Edasi oli Lipa linnusekoht. Taimestiku madalseis lubas imetleda üleni sammaldunud kiviaedu, uudistada vana talukohta jne. Milda pere on linnusemaa hoolduse südameasjaks võtnud ja tulemus tänab tegijaid. Võssa kasvanud müürid on jälle padrikust nähtavale pääsenud ja peremees plaanib järgmisel suvel ka kaevukoha välja puhastada. Linnuseväli on umbes jalgpalliplatsi suurune, kuid see ei tarvitse olla lähiala ainus muinsus.
 Muidugi ei saanud botaanikud ka ilma linnuse juures olevaid põõsaid määramata. Lõpuks arvati, et türnpuu, aga ei teeks paha suvel üle kaeda. Üldse oli see üks väga põnev ja muistne koht, kus maapind võib varjata midaiganes.
Lipalt läksime Paka mäele, mis oli samuti huvitava muinasminevikuga. Väidetavasti olnud see kunagi kasutusel kärajate pidamise platsina. Jälle, millised samblad!
Metsas kasvasid pisikesed timpnarmikud. Detsembri seened. Wow!:)
 Peale matka maandusime Türil ja siis natuke ka Raplas ja kuueks koju. Kottpimedas, sest detsember  ju. Tänan kõiki osalejaid kauni matkapäeva eest!:)
Varahommikul miinus 3 ja meie kandis on teist päeva maas väga õhuke kiht midagi, mis võiks asendada lund. Värvi poolest, ma mõtlen. Muidugi ka auto teist hommikut jääs.