Ilus sõit läbi süveneva kevade

Esimene puhkusenädala esimene päev lõppes puuhobuse staadiumiga. Niiväga oli vaja ju kohe pool maailma valmis teha. Teine päev lõppes poole pealt lombaka puuhobuse seisus ja edasi läks ilm ka nii jamaks, et polnudki kahju toas logeleda ja puid ahju toppida. Sadas lumekruupe, vihma, jäidet, vahepeal oli päike, aga selle nädala ühiseks nimetajaks oli kõle arktiline tuul. Õhtuti liipasin ikka õue ja katsin ämbritega kõik need ilma milleta poleks mingit elu. Kõige kõvem öökülm oli -7, muudel päevadel ikka sujuvalt -6, -5 jne. Reede hommikul -4. Kolmapäeval tuli paks lumi maha. Peaaegu nagu Saaremaal, aga lumememme me tegema ei hakanud. Oli lihtsalt niisama jube. Ei tahtnud aknastki vaadata. Kahe tunni pärast sulas see õudukas ära, kuid mingi kena kevad see nüüd küll ei olnud.
Aiatööks kõlbmatu ilma pühitsuseks läksime Mildaga Viljandimaa reisile. Kõigepealt Karini juurde. Autost vaadates paistis nii päratu ilus ilm olema, lõuna pool olid toomingatel juba suured lehed ja sirelitel õiepungad näha, kuid õues pani jäine tuul niitsuma ja riietesse pugema. Karini valdused on ikka väga suured. Peab olema imeinimene, et kõikjale jõuda: aed pluss taimepood pluss kangasteljevaibad pluss pere. Jättis väga sügava mulje. Väga suured mastaabid, isegi aiavaatamise ring oli nii pikk, et jalad väsisid ära.
Karini aiapood oli põnev, palju uusi ja huvitavaid tegelasi. Lõviosa neist ootas kasvuhoones alles ilmade soojenemist. Kas me hamsterdasime? Peab tõesti pattu tunnistama, sest lisaks suurepärasele püsilillevalikule leidus Risttee talu taimepoes ka alpitaimede austajale ühte koma teist.
Topeltõieline võsaülane, mis hiljem muutub siniseks, jaapani ängelhein ja seal olid mõned väljakutsed veel.
Kell muudkui liikus, tagasiteel põikasime mööda mitmest rahe ja vihmapilvest. Helle ja Aini aed jääb jõeperve kallakule vastu päikest ning seal tundus nagu natukene isegi soojem olevat, aga tuul oli jätkuvalt hästi arktiline. Vihma- ja muud pilved olid selleks päevaks töö lõpetanud.
Helle ja Aini aed paistis kevadel kuidagi mitte nii suur olevat kui suvel. Suvel ajasid lugematud õied ja liigirohkus ilmselt pea nii segamini, et mastaape ei pannud tähelegi. Kevadel on maastikud ise ka paremini näha. Võrratu-võrratu kallak ja kivid ja kõik need aiarajatised.
Eelmisel aastal alles rajamisjärgus turbaaed oli valmis saanud ja nägi suuremate puude varjus väga põnev ja samblane välja. Nägime Helle juures üsna mitut taime päris esimest korda. Aga sellel aial on alati mingi üllatus varuks.
Ja siis oligi aeg sealmaal, et tuli auto nina jälle põhja poole pöörata. Kiire ümberistumine Milda pool ja vurduu, enne päikseloojakut kodus.
Tänan südamest kõiki kes oma aega meiega jagasid.:)