Elu süvenevas sügises koos kassidega

Kassid on äärmiselt taktitundelised loomad. Otseloomulikult vaid kuni sinnamaani kui neil sinult midagi vaja on. :)
Tibu kraabib kell 4 hommikul diivanit Kle, oleks vaja õue minna, ole inimene, tule tee uks lahti.
Inimene vinnab ennast üles, vaarub poolunes ukseni ja avab selle. Aga väljujat pole, see on juba kööki kapanud. Haha, kui sa  juba üleval oled, mulle meenus, et võiks midagi põske pista! Öösel meil ei sööda ja inimene kas läheb tagasi magama või kui viitsib, siis leiab köögist kavalpea üles ja tõstab ta ilmast hoolimata ukse taha. See on kasvatuslikel eesmärkidel üldiselt parem, sest siis seda trikki niipea ei korrata.
Härra Tibu on vana kala ja kasutab inimeseliigutamise hoobasid aadliku enesekindlusega. Vahel ta muidugi hävib ka, kuid uusi asju katsetamast ei väsi kunagi.
Aga ka Bond on õpivõimeline. :)
Köögis on näugamite söögikoht, seal saab vabalt krõbinaid ja küsimise korral zeleed. Varem sai ühte teatavat kassimaiust ostetud, mida pakuti toas kamina ees. Kui see müügilt ära kadus, siis oli vahepeal täitsa kimbatus - mõlemad loomakesed seisid kamina juures ja vaatasid suurte haledate silmadega otsa. Lausa maha istuti Me ei lähe siit kuhugi enne kui saab. Pokumees tõi köögist peoga tavalisi krõbinaid ja üllatus küll, kuid see toimis. :) Kuivtoitu (mis oli ammu silmini ära tüüdanud) söödi kamina ees nagu erilist maiust. Ka inimesed on kohanemisvõimelised. Nüüd seisab nii köögis kui toas üks krõbinapakk. Vahel on need ka täpselt sama marki ja keegi ei tee vahet.
Niisiis, Bond. :) Ka tema on omapäi ära õppinud väikse armsa tüngatriki.
Kui ta on oma zelee ära söönud, siis küsib ta hästi taktitundelise vaikse veerandnäuga õue. Tõusen arvuti tagant, panen kohvitassi kõrvale ja lähen ust avama. Aga võta näpust!:) Must kass silkab kebjal sammul hoopis kamina ette, vaatab veel vabandavalt üle õla, et näe, tuli selline mõte, et kaminakrõbinaid tahaks ka. Väga tahaks, pliiiis. Noojah, mis siis ikka.:)
Aga ilmad on meil jätkuvalt vihmased. Eile oli taevas päeval päris must. Meenutas kaheksakümnendatel nähtud päiksevarjutust. Väidetavalt olnud see orkaan Ophelia seelikusaba, mis Sahara tolmu ja Portugali metsatulekahjude suitsuga meie päikese (loe: Normaalsed vihmapilved) ära kustutas. Pärast hakkas muidugi jälle sadama ka, mis viimasel ajal nii tavaline on. Isegi välku lõi ja müristas. Aiandusest niipalju, et alpikalju teravnurk sai siiski ära viimistletud, kuid alpitaimed istutamata ja mitu kasti liiliapoegade ning muu staffiga on ikka veel õues. Loodan nädalavahetuse peale, oleks vähegi ilma...Aga nemad lubavad hoopis lund. Selline sügis siis. :)