Aasta kokkuvõte.

2017 aasta jaanuar algas samasuguse pooltalvega nagu tuleb prognoositavalt ka 2018. Heal juhul sadas talvematel nädalatel maha ca 5-20 cm paksune lume moodi asi, kuid enamasti polnud sedagi. Veebruaris oli suisa pluss 7 kraadine nn "kuumalaine".  Edasi läks sujuvas joones kevade poole - Teine märts esimesed lumekupud õides, 17. märts - esimene  kaunis krookus näitab värvi. Peale vihmast sügist ja nirutavat niisket lumeta talve hakkasid mõned mägisibulad ära kukkuma. Tõin märtsis kõige hädalisemad tuppa pottidesse kosuma ja päästa õnnestus rohkem kui eelmisel kevadel (kui hävis ligi üks kolmandik sempervivumitest). Märtsi lõpus puhkevad amuuri adoonised ja esimesed krookused. Hiljem ka võrkiirised. Ei midagi erilist varajasuse osas või umbes nii. Kevad jätkub lauges joones. Aprilli alguses tuleb Edroni pakk pisirodode ja harakkuljusega.
Isegi kui aprillis lund sajab, õitsevad kevadised sibullilled üles sulades ikka edasi. Aprilli lõpus saab toakurgilt juba korralikku saaki.
Aprilli lõpus külm öökülmadega nädal koos lumega (-8 kuni -10). Õnneks pole jahe kevad veel priimulaid õitsema meelitanud. Tuleb Pottertoni pakk tillukeste alpitaimedega. Teeme mitu retke sinilillemetsa ja toome kevadet tuppa vaasi. Asja käigus selgub, et metsa sinililled on mitmes toonis. Jaht huvitavamatele eksemplaridele ja vahetamine teiste aednikega. Mai on ikka jahe edasi. Kuid kivila ümber tõstmiseks päris sobilikud temperatuurid. Palju kivitööd ja muud nakitsemist. Puud lehtivad alles mai teisel poolel. 18. mail algab soojalaine. Kõik lehtib ja puhkeb korraga. Hostad koos kaskedega. Seda pole kunagi varem olnud. Ka see on erakordne, et kuni selle ajani oli meil veel kõik raagus.
Mai lõpp ja juuni algus on täis huvitavaid uusi õisi. Epimeediumid, koerahambad, mägitulbid ja kuldkingad. Uus kivila uues kohas kosub tasapisi ja hakkab jälle silmarõõmu pakkuma.
Paar nädalat enne jaani on pikuke põuaperiood. Ainuke aeg sel suvel kus kastekannud iga päev kasutusel.
Suvi on peale jaani vihmasevõitu ja erilist meesaaki ei tule. Tööl on aasta algusest peale jätkuvalt palju tööd ja suvi möödub nagu helekaunis vilksatus. Nädalavahetused on üsna loetud. Rohin jupikaupa, siis kui aega on.
Hostadele niiskus meeldib, hostad on võimsad. Kimbutab krooniline ajapuudus ja blogikirjeid möödunud aastast on rekordiliselt vähe.
Liisukene läheb septembris esimesse klassi ja on seal tubli.
Sügis on vihmane nagu suvigi kuid pikalt soe. 20. oktoober tuleb poolakate alpitaimi, ning aega on veel küll, et need maha istutada. Oktoober ongi õige aeg saxifragade ja muu mudru istutamiseks või transportimiseks, sest taimed on puhkefaasis.
Jube nädal oktoobri lõpus- öökülmad (kuni -7) ja paks lumi (28.10) lõpetavad krüsanteemid ja hiliste flokside õitsemise, kuid viinamarjad jõuavad valmis saada ja lursslill jõuab ära õitseda.
November ja detsember on üsna sarnased pilvised ja vihmased kuud. Maha jõuavad sadada ka mõned lumed. Maa on enamasti sula ja sulanädalad annavad võimaluse umbrohtudele. Viimane rohimine on 26.12. Kaks ämbrit nälgheina ja muud mudru. Mulle meeldib kui kevadel on puhas plats, nii, et rohida saab talvel veel küll kui ilmad pidevalt plussis on.
Aasta jooksul on palju huvitavaid aiavaatamisi, lillerallisid ja ka paar tippsündmust Püha Võhma Juurika ja Aalujate kokkutuleku näol Aidi juures.
Aasta näib lühikesena, kuid ometi jõuab selle aja jooksul nii palju juhtuda...ka kurba. Aastad pole vennad.
Õues on praegu lumeta. Täna hommikul - 4 ja päike.
Jõulud olid vaiksed ja möödusid tubaste asjadega tegeledes. Lõpuks ometi oli piisavalt aega järgi uurida, mispärast panipaiga uksest nii raske on sisse mahtuda ja miks seal enam üldse vaba põrandapinda ei ole.
Küpsetasin suure virna piparkooke, käisime laste juures maal ja mere ääres piknikul ning ülejäänud aeg kulus vaibavabrikule ja muiduposserdamistele.

Pokumees tegi männist kuuse. Igati korduvkasutatav ja multifunktsionaalne.

Alpipeenar detsembri lõpus.

Pisirodosid jäi ellu vaid 2 kuid mõlemal on õiepungad.

Ja teine

Harilik harakkuljus on igihaljas ja pakutud elukoht paistab talle meeldivat.

Katsetus Tii  pisikeste jugapuupoegadega läks hästi. Kui jugapuud väiksena täispäiksega harjutada, siis saab temast kaunis kivilaelanik ja päiksepõletust ta ei karda. Talvine kaitsevärvus noortel võrsetel.
Head sõbrad, mõnusat vana aasta ära saatmist ja õnnelikku uut! :)

Jõuluselt

Mõnus koduste posserdamiste aeg. Üks naaritsaribadega viiekümne valge varjundiga vaip läheb täna juba kellegi uue maja uude tuppa kingituseks. Ja selle aasta lõim lõppes otsa ka. Olen jõudnud selleni, et koon vaid ühe lõimetäie aastas (ca 25 m). Olid ajad kui tegin neli. See oli kunagi ammu, alguses. Suure vaimustuse ja katsetamise aastad... Nüüd kõbistan rahulikult, üle poole vaiba päevas ei viitsi. Aga jõuluaeg just selleks ongi, et uue aasta lõim jälle peale panna ja jõudumööda ehk paar vaipagi kokku lüüa. Mõnus pikk nädal vaba aega veel ees ootamas. Jõuab vaibatada, raamatuid lugeda, head süüa teha, metsas konnata, külalisi vastu võtta, ise külas käia jne

Eile käisime Rakvere jõulukuuske vaatamas. Keegi oli Arvole salli kaela sidunud ja see lehvis lõbusalt tuules.

Jõulukuusk aga paistis oma mahedate tuledega kaugele.

Lihtne vineerist rajatis värviliste akendega, aga kui palju rõõmu...Lapsed ronisid treppidel, tuled vahetasid tuisus värve...ahjaa, tuisk.:) Kui Harjumaalt startisime, sadas vihma. Teel muutus see lörtsiks ja mida edasi, seda lumemaks. Rakveres juba tuiskas. Nii, et reis talvesse. Eestimaa on nii väike ja nii suur.

Reedel oli postkastis ilus pühadekaart salapäraselt jõuluvanalt ja süsimusta kassiga järjehoidja selle vahel. Äitäh, jõuluvana, nii ägedat järjehoidjat pole mul kunagi olnud.:)

Kaunist jõuluaega soovides.:)

Futu

Nädal enne jõule.

Elu on ülimalt tubane, sest õues pole eriti midagi teha. Enamasti on kas pime või kui pole pime, siis ollakse tööl. Nädalavahetuse mittepimedatel aegadel võib ikka ja jälle veenduda, et aias on midagi lumesarnast ja kui seda eirata (nagu korra isegi juhtus), siis selgub, et maa on külmunud ja asjal pole väga mõtet. Mis ma siis tahtsin? No tuli mõte, et võiks kevadeks mõned ämbrid alpimulda kokku segada. Peale sellist talve tuleb hakata kindla peale mägisibulaid reanimeerima ja siis on hea kui on võtta.
Aga on käidud laste kontserdil Nõmme Kultuurimajas ja  teatris (Von Glehni Teater, pisike, armas ja hubane koht, julgen igati soovitada), ning mere ääres ja külas. Ning muidugi raamatud, raamatud, raamatud. Ja telekas. Õues sajab lund, vihma, lund, vihma, vihma, lund ja see kordub päevast päeva. Jumal tänatud, et kõik sademed ei ole olnud lumi, siis oleks meil seda juba räästani.
Laupäeval käivitasin vaibavabriku. Küll on mõnus kui pole kaua teinud.
- 3,5, tuuletu, maa on valge (kuni järgmise vihmani).

Järjekordne narkojuhtum Sakus

Härra Tibu ronis voodist välja ja ringutas...õääiih, kui heaaa...tagupool kaaa...knrrhhh ning tuias akna juurde. Õues loomulikult sadas. Nõme. Härra Tibu lonkis kööki, seal ka midagi huvitavat ei olnud. Nõme. Pistis paar krõbinat põske ja sammus tuppa tagasi. Vahepeal oli Bond rõduukse taha ilmunud. Hehe, Bondike ei oska meil ju akna peale hüpata. Ot, kas siin keegi laseks mu kamraadi sisse...Ja Härra Tibu vajutas küüned arvutit uuriva peremehe kintsu. Mõõdukalt. Seda tuli teha justnimelt mõõdukalt, sest küünteta ei teinud sinust keegi välja ja liiga agara vajutamise peale tekkis pahandusi. "Mis sa tahad, Tibu?"
Bond on ukse taga. Kamraad lasti sisse. Kassid panid korraks ninad kokku ja Bond lippas rõõmsa nurrukruuksatuse saatel kööki. Tibul oli jälle igav. Õues sadas. Tibu vaatas ühest aknast välja ja siis teisest ning siis jälle esimesest. Ikka sadas. Siis tuli loomakesele mõte. Teate kuidas multikas ilmub pea kohale kujuteldav mõttemull ja selle sees süttib lambipirn. Selline ere. Lausa valus vaadata. Härra Tibu pani pea viltu ja kuulatas. TA on vist juba üleval. Oli küll. Ülakorrusel mängis telekas. Härra Tibu kappas teise korrusele, kraapis kõigest jõust trepikäsipuud. Ma olen kõva mees! ning sisenes väga pai näoga Mamma apartementi. "Noo, misse kass tahab?" kissitas Mamma silmi. Tibu alustas etteastet. Ma olen hea kass. Ma olen pehme, nunnu ja oivaline. Ma olen maailma parim kass! Härra Tibu võttis hoogsaid poognaid ja pani hoolikalt rõhku sellele, et iga sabapai ka ikka kohale jõuaks. Ma NII armastan sind! Ainult sind, knrrrh. Tibu tõusis kogupikkuses kikivarvukile ja puksas peaga Mamma kätt. "Misasja sa eegeldad siin." ei saanud Mamma ikka veel aru. "Tahad õue või?" Ei, Härra Tibu ei tahtnud õue. "Süüa tahad või?" Ei, süüa see kass ka ei tahtnud. Hüppas hoopis Mamma puhvetikapi peale ja hakkas ülemist sahtlit lahti kangutama. Näis, et see nendevaheline äri ei sündinud mitte esimest korda. "Kassa, kuradinahk, jälle palderjanijahil, jah?" sädistas Mamma rõõmsalt ning siis nad sahistasid kassiga kahekesi sahtli kallal kuni Tibu traavis trepist alla, peenikese lõhnaga nusaras hambus. Vahtis ringi Ega Bond toas ei ole? Huh, õnneks mitte, saab ennast vabalt tunda. Küll oli toda nusarat hää sõtkuda, katkuda, nuuskida, visata, püüda ja püherdada. Ahh, ma olen nii metsik, nii metsik...ja nii purrjusss...nii purrjus.

Vihmvihmvihm

Sajune ja püsipilvine sügis. Vihma on viimase kuu aja jooksul esinenud igasugusel kujul, alates padukast kuni lõpetades kahtlase lörtsiseguse kraamiga. On sadanud ka selgest taevast, nii öösel kui päeval, nii pilves kui poolpilvitusega. Lihtsalt kogu aeg sajabki. Selline sügis.
Käisime ühel pühapäeval Paldiskis turisti tegemas. (Ei pea vist mainima, et sadas. Hoovihmad siis sedakorda.) Pangalt merele vaadates oli silmapiir pikitriibuline, ehk siis vasakult paremale vaadates väikeste vahedega vihmapilved, sajujuuksed mereni ulatumas.
Tegime linnas põhjalikult turisti: uus vene kirik, mis rajatud 2008. aastal. Palkhoone, äärmiselt maitsekas  (ülla-ülla:) põhjamaises värvigammas, meenutas vene muinasjuttude tsaarilossi. Kiriku vastas üle tee oli lihtne söögikoht kus filtrikohv maksis 1 euro. Minimalistlik  nappidele aegadele (või pohhuismile) viitav sisedisain, ning Nikita Mihhalkovlik stseen: üksik meesterahvas sööb süvenenult oma kausi kohale kummardudes seljankat, tema laua kõrval maas istub kohviku lumivalge kass ja elab igale suutäiele kaasa. Mees haukab leiba, sööb süvenenult suppi ega ole kassi juuresolekust teadlik. Niisugune TÕESTI filmilik stseen...loomake on hoolimata koerailmast ja poripilgarist helevalge nagu ükssarvik ning torkab tumedal põrandal oma heledusega ebamaisel moel silma...

Kohviku ees seisid pingviinikujulised prügikastid

ja kohe kohviku kõrval asus lihapood. Poe ukse kohale oli kirjutatud "Mjasa" ja kahel pool sõna ilutsesid elusuurused puust nikerdatud seapead.

Niisugune tore ja teistmoodi linn. Ja millised kenad veerised seal rannas olid! Puhas ilu.
Vahepeal on olnud ka lumejahmatusi. Ärkad hommikul ja maa on valge. Põõsad paksu lume all. Kui lund tuleb, siis lastakse Sakus kotisuu lahkesti valla, pärast veidi midagi jagub Tallinnale ka. Ja siis see sulaa-ab ja sulaa-ab kuni järgmise lumejuhtumini, jubee...Hästi märg sügis. Detsembrile vihjab see, et lumejuhtumeid oleks viimasel ajal justnagu tihemini olnud.
Laupäeval käisime Tii perega Nodsul külas. Oli üle hulga aja üks hele päev, võtsime päikesepaiste külakostiks kaasa ja imestasime ise ka, et mis kena loodusnähtus ikkagi. Päikest pole selles  vihmavabariigis kaua-kaua olnud.
Linna lähedal maal oli ilus. Alates vutikuke kiremisest (väga müstiline hääl) ja lõpetades aiaga mis on nagu tohutute võimaluste maa põldude ja metsade vahel.
Muidugi olen ma jõudnud kõvasti oma ruutmeetrise aia ja alpikaljude külge kasvada kuid see ei takista ometigi teiste suuri aedu huviga uurimast ja vaagimast, et kuidas oleks kui sellised mastaabid omalgi kasutada oleks...Pole midagi kosta, äge vist ikka oleks. :) Pojenge tohiks olla rohkem kui viis ja floksid ei peaks üksteise varvastel sõtkuma ja mis kõik veel... Ilus oli seal. iidse kuuseheki müür tuulevarjuks, põlispuud õues ja oma õunaaed, astelpajud jne.
Esimene advent. Jõulupuhkuseni pole enam palju jäänud.
Hetkel lumeta, -0,3, roos `Astrid Lindgren`on teinud roosinupu ja tahaks õitseda.