Detsember

 2.12 -11. Päiketõusu laisk kahvatu kuma heiastub imekaunilt õunapuude kohal. Päeval on umbes kuus miinust ja mu seni vaikselt piirjooni kohendanud arvamus hakkab kaljukindlaks muutuma: talv on oma tagumiku tugevasti maha toetanud ja mingit kenasula või soojalainega talvelt ära võetud nädalast või isegi päevadest pole mõtet unistada. Pikem ilmateade ütleb, et kümne päeva pärast on sama ilm mis täna. Päeval ca -2, öösel kuni -6.

03.12 Kuna 06.12 kukub meil portselanpulma päev (20 armast, turvalist, seiklusrikast, naeruküllast ja õnnelikku aastat saab täis), siis otsutasime tähistada seda ühe täiesti kreisi saunapeoga Keila jõekäärus. Pokumees läks hommikul vara RMK lõkkeplatsile kuhu tema hää sõber tõi ratastel sauna ja basseini. Mehed pumpasid basseini jõevett täis ja panid ahjud küdema. Laadisin piknikutarbed autosse ja sõitsin kümne paiku järgi. Saun oli selleks ajaks juba soe. Basseinivee soojenemine võttis tunnikese kauem aega. Ja siis oli terve päev mõnna-mõnna-mõnna. Poleks arvanud, et peale saunaseansse on meri nii põlvini. Isegi õues oli palav. Kahju, et kõik külalised me hullu plaaniga kaasa ei läinud, sest lihtsalt lõkke ääres istuda võis olla jahedavõitu. Ikkagi miinus 5. Kuid see oli nii äge päev - kuum saun pluss tutimütsiga soojas vees ligunemine, kõrvus jõekärestiku vulin ja ümberringi lumine võsa ning rõõmsad külalised paljajalu lumes...

05.12 Sel sügisel juhtus nii, et kui maailm läks üle talveajale, siis Härra Tibu bioloogiline kell ei läinud. Suvel helises äratuskell 6:30, praegu näitab see samal ajal tegelikult 5:30. Siis teebki Härra Tibu esimese äratuse. Sörgib voodis ümber minu ühe tiiru ja istub padjale. Sealt on hästi näha, et kas ärkas või mis ta nüüd teeb. Mõtlen: tõbras! ja magan edasi. Härra Tibu näeb, et ta vaev on asjata ning heidab uuesti oma krundile magama, Õige aeg on talveaja järgi 6:30 ja viis minutit enne äratuskella on Tibu taas platsis. Vurrud näkku, hüpe makku või mõni muu sigadus. Aga viis minutit enne kella on kõige sügavam uni ja kõige põnevamad unenäod. Armas, kass, kas sa just tingimata pead! 

07.12 Täna hommikul aknast välja vaadates mõtlesin täitsa tõsiselt, et tegelikult peaks selle kuu nimi olema "Rõve detsember". Kus nüüd hakkas alles lund sadama! Ööga tuli nii palju, et aias ulatub kassidel kõhuni ja linna tööle sõitmine on nagu seiklus. Vahvad ummikud, toredad soolalägased tänavad ja põnevad parkimisplatsid, kus lumi on pahkluuni. Ning iga selline lumeõnnistus saabub lumesahkade jaoks täiesti ootamatult.

08.12 Ei tahaks uskuda, kuid täna hommikul olid teed igal pool puhtaks aetud. Aga lund muudkui sajab...

09.12 Külmarekord -15 kraadi! Lumi on jätkuvalt maas (ca 25 cm) ja ka lähim tulevik paistab suhteliselt tu...lumivalge olevat. Pakin hajameelselt jõulukinke, veeretan mõttes vaibatriipe ja kui telefoni pildigaleriis suvepiltidele sattun, siis tunduvad need nii ehmatavalt ebareaalsed, värvilised, muinasjutulised. Ei saa ometigi olemas olla selliseid kirevaid õisi ja rohelisi maastikke, sest reaalsus on paks lumi, raagus puud ja varesekraaksune hall taevas ning kella kolmest läheb kõige selle kohal pimedaks. 

12.12 Lumetorm Birgit. Miinus viis ja valge mühin akna taga. Väga kreisi mühin. Transpordiamet soovitas täna koju jääda, kuid meie, tublid, tulime tööle. Hommikul polnud veel nii hull ja teed olid ka kenasti puhtad. Õhtul enam nii ei olnud. Töökoha hoovis oli 20-30 cm lund ja kohati mõni hang kõrgemgi. Pokumees ootas lähimas lahtiaetud naaberhoovis ja sinna andis alles sumbata, sest õhk oli lumemöllu täis ja lumi põlvini. Ja mina muudkui läksin ja läksin ja läksin läbi selle valge põrgu...teate, nagu filmis...Kojusõit oli oodatust isegi leebem, sest paadunud jubemõtlejana kujutasin juba ühte koma teist ette mis kõik olla võib. Aga ei olnudki liikumisvõimetuid rekkasid risti teel (kõigest ainult üks vaeseke rekkajuht oli halva nähtavuse tõttu Järvevanast haljasalale keeranud, kuigi parempööre oli ca 10 meetri pärast). Teed olid suhteliselt lumised, õhk lund täis ja tuisk kippus kojamehi ära jäätama. Sahad olid põhiteed lahti ajanud, kuid terve päeva ju sadas. Kodus ootas meid töö. Parkimisplats oli vaja puhtaks lükata sest autot polnud kuhugi panna ja teerada majani ka. Lumi oli kõikjal ühtlaselt põlvini. Toas olnud kassid sööstsid uksest välja keha kergendama kuid paiskusid sama ruttu ka tagasi ja esitasid meile nördinud hääleka protesti, et ajagu me nüüd siva korda see asi. Päris kummaline, kaks väikest looma, kes väga harva üldse häält teevad (meie tavaline infovahetus käib kehakeele pealt), näuvad sulle valjult näkku ja neil on nii palju öelda. Tahad kange kassiomanik olla, aga ei suuda õuetingimusi sääraseks muuta, et kustagi saaks! Ja õigus neil oli, väike loom vajus harjunud teerajal verandast kuurini silmini lumme. Lament ja etteheited lõppesid sellega, et Bond teatas, et persse, ma lä`n üldse minema! Ja kadus. Ning Härra Tibu ronis meie piirituks hämmastuseks eelmisest talvest saadik neitsilikuna toas seisnud kassikasti ja tegi sinna plönni. Oi, me kiitsime teda, oi, me kiitsime...

14.12 Järgmisel päeval olid teed ilusti puhtaks aetud, kuid targu läksin autost maha samas nn "lähimas naaberhoovis" ja õige ta oli. Töökoha pikal sissesõiduteel ootas juba kaks autot ja õues ukerdas lumes veel üks, mida mehed sügavast lumest välja sikutasid. Siinkohal oleks sobilik deklareerida, et viimaste päevade sündmused ei ole minu talvearmastust mitte üheski punktis suuremaks kasvatanud. 

16.12 Eile oli töökoha jõulupidu Kehra rahvamajas. Ja tõesti üks ilus ja tore pidu stiilis "Kuldsed 20-ndad." Oi seda elevust ja kostüümide soputamist, pikki pärleid ja boasid. Peomaja tantsupõrand ja naiste vets olid sulgi täis, need boad ju...:) Kostüümede osas ei jäänud ka meie "tüdrukud" alla. Lõime ennast korralikult lille ja mu erihuvist tšarlestoniajastu vastu oli esimest korda natsa kasu ka. Sain enda ja veel ühe kolleegi täismundrisse ning aksessuaare jagus teistelegi. Õhtut viis läbi Mart Sander oma meeskonnaga ja tegi seda meisterlikult. Kui mõni suurem asutus otsib head peoideed ja õhtujuhti, siis selle seltskonnaga on kordaminek küll garanteeritud. Kuid tali kestab. Öösiti kuni -10, päeval -6. Lumi aias põlvini ja hangekohtades poole kõrgem. Toad püsivad mõnusalt soojad. Kas on põhjuseks see, et lumi on vundamendi kuni sokliääreni kinni katnud või tuleb süüdistada soojapidurit trepikäigus. Võibolla mõjuvad ka mõlemad, whatever. Kahjuks ei saa selle hooaja kohta öelda, et mõni päev või nädal või kuu oleks "talvelt kingiks saadud" nagu siin meil varasemalt juhtunud on. Tänavu on kahjuks vastupidi. 

19.12 Lund on jätkuvalt "silmini" ja kui seda iga päev püsivalt juurde ei tule, siis suudavad teemeistrid sõiduteed puhtad hoida. Kui tuleb, siis mitte. Ja ilmaennustajaid lõpuni uskudes peaks alates tänasest algama normaalne tali - selline millega me viimastel aastatel harjunud oleme. Selline, et päeval 0 kuni pluss 3 ja öösel +1 kuni -5. 

22.12 Sula algaski teisipäeva öösel. Ja edasi on puhas lust ja rõõm olnud. Päeval +3, öösel +0,8. Pole midagi paremat sulalumelõhnast. :) Kuuldavasti jätkub see ka homme. Jehhuu!

24.12 Teede äärekivid on välja sulanud, lumi lahkus ise kasvuhoone katuselt ja meie tänaval on juba palju asfalti näha. Eile oli päris tore tunne tööle sõita. Kuigi, nädalavahetus ja ka esmaspäev on külmad. Öösel -9, päeval -5. Pikem ilmaprognoos näikse ka nunnu olevat. Kogu see lumi sulab lihtsalt ära ja enam teda pole. Kuid meerikamaal möllab lumetorm ja Kanadas kuulutatakse pakast. Jõuab see nädala pärast ka meile? Täna õhtul oli ilus jõulukas linnapäkapikkude juures. Lõunamaiste vürtside lõhn ja noorte lustimine. Kahjuks ei saanud me mõlemad osaleda, aga eks see aastalõpp ongi selline pidu peo otsa. Kohe varsti jälle järgmine kräu tulemas.

28. 12. Unustasin öelda, et jõuluks tulid Barnhaveni priimulaseemned. Seekord oli nn järelnoppimine. Võtsin põnevuse pärast 4 segupakki ja tuleb mis tuleb. Ülejärgmisel kevadel peab ju ka huvitav olema. Aga järgmine kräu ehk sünna jääb ära, sest me peres seni hullanud viirusetõbras on nüüd sihikule võtnud minu. Küll tapsime teda sauna, küüslaugu ja ingveriga, aga tema on vintske. Aastalõpp kujunebki seetõttu ilmselt vaikseks pesas küljekeeramiseks. Ühe päeva juba olingi "Vaimumõrsjaga" raamatuaugus.

30.12 Vihm ja pluss 2,5. Minu lemmiktalv. :) Aknaaluse rododendroni lehed ehivad lõdvestunud olekus taime oksi. Pakasega olid nad pinges ja püüdsid end lausa toruks keerata. Ühtlasi imetlen ka jugapuid, mille paks lumi vahepeal lausa vastu maad vajutas. Nüüd on nad jälle sama püstised kui enne. Ja kui nii edasi läheb, siis saab ehk juba ka alpikaljude elanikke, võrkiiriste ja krookuste ninakesi näha. Ei ole ikka mingi elu kui kogu su varandus paksu lume all peidus on. :)

31.12 Ma olen korduvalt rääkinud, et kui kellegi elu on igav ja selles pole värve, siis võtke endale kass või parem kohe mitu. Kassiomanikul on näiteks alati see eelis, et ta võib öösel kell pool viis sügavast unest ärgata pesumasina hääle peale ja kui te parajasti just kuulatate, mis seda põhjustada võiks (magamistoas ei ole pesumasinat), siis paisub see hüsteerilisel kõrgusel crescendoks ning lõputa pikk jäle lõugamine lendab lae all ringi, põrkub akna ja seintega ning vaibub peale kõigi helikõrguste rebestamist taas urinaga. Vitriinis kikivarvule tõusnud pokaalid laskuvad tasase klirina saatel jälle taldadele. Ei, te ei teadnud, et teie väike armas pehme kaisuloomake suudab sellist häält teha. Tiburull, kullake, mis sul viga on? Midagi ei ole viga, lihtsalt üks võõras kass istub meie verandal ja sae käima tõmbamiseks polegi rohkem vaja. Vastupidiselt Tibu õhuhäirele rapib Bond nohinal rõduukse kallal ja püüab seda seestpoolt jõuga avada. Jõulised küüned vastu terast. Bond on tegudemees, tema häält ei tee, kuid silmis välgub palju vägivalda. Aga lamenti on meie jaoks juba täiesti piisavalt olnud ja kassid välja ei saa. Pokumees korjab kohevil sabaga Härra Tibu ukse juurest üles ja räägib talle, et öösel magatakse mitte ei karjuta kõigi nende asjade peale mis väljas toimuvad ja Bond rahuneb ka pikapeale maha. Olgem ausad, soojas toas on siiski mõnusam magada kui väljas tuule käes ähmaste põhjuste pärast (teine isane kass) kakelda. Ja kui keegi otseselt enam kellegi pead ei nõua, siis Bond ka enam õue ei pressi. Une-Mati, see õrna närvikavaga mees, võib arvata, et jookseb kusagil seniajani amokki ja sel ööl me ilmselt enam ei kohtu. Aga kodu on meil turvaline ja ööpäevaringse valve all.

Head aastavahetust kõikidele sõberitele ja nende neljakäpalistele kaisukatele! :)

November

 01.11 Kepikõnnihooaja algus. Tegin varahommikul väikese metsaringi - kirbe lehtede kõdunemise, vihmamärgade kuusekasukate ja samblaste kasetüvede hõrk lõhn. Ning vaikus. Ei ühtegi linnuhäält ega võrakohinat. Mets justnagu tukkus. Päeval on alevikus liiklust küll - musträstad tassivad karvast viirpuud tühjaks ja rasvatihaseid on ka palju näha. Meie aed on nende territoorium. Nii tihastelt kui  musträstastelt võib sõimata saada kui ei oska ennast aias mõistlikult üleval pidada. Musträstad ei kannata, et keegi neid jõllab kui nad viirpuus sahmerdavad. Aga see on nii ilus vaatepilt - süsimust kollase nokaga lind, erkpunane suur mari nokas. Ja siis need tihased ka...Eelmisel aastal talvitus me rõdul üks mesilaspere ja tihased alustasid päeva tavaliselt tarule koputades. Sööma ju peab. See ei meeldinud Mesinikule, kes läks rõdule tihase mesilasejahti segama. Tihane taganes tamme otsa ohutusse kaugusse ja sõimas, sõimas, sõimas. Pisike sulekera tänitas tammeoksa peal lausa kikivarvul ja oli nördimusest lõhki minemas. Vähemasti niipalju jõudsid nad neid mesilasi ikka kiusata, et perel olid kevadeks närvid täitsa läbi. Ilmselt, et kui tulevikus kunagi kedagi veel peaks rõdul talvitama, siis tuleb taru võrgukastiga ümbritseda, et kiusajad üldse selle ligigi ei saaks.

03.11 Pehmed soojad ööd ja päevad,  +8 kuni +12. Tihased lustivad aias ja uuristavad ploomipuu koore kallal, ju leiab sealt talvituma pugenud pahalasi. Aga jah, november mis november. Pikalt pime ja porine. Õnneks on ööd veel soojad ja maa pole hommikuti kohmetanud. Teen vahel mõne korrastussööstu, kuid pikalt enam ei viitsi. Jäänud on veel paaris kohas rohimist ja pottides talvituma minevate taimede kaelani mulda kaevamine. Piparmündi peab ka kastist maha istutama.

06.11 Õues oleks veel nokitsemist, kuid reedel epide peenrast kannikesi välja rookides tabasin ennast tõdemuselt - praegast toas lõngu kerida oleks palju mõnusam. Vihm sajab peffa ja tõesti, ma ei viitsi!  Nonii, üks hooaeg hakkab vist ühele poole saama. Ülejäänud päeva tegin vaibatoas inventuuri ja täna saabus postist ka tellitud lõimepats - 40 meetrit. Meil on küll endilgi püsivalt kääripuud üleval, kuid eks väike uudishimu ka, et kuidas professionaalid käärivad ja kuidagi kiire oli tänavu selle uue lõime peale panemisega. Tahaks juba kuduma hakata, siis hakka veel käärima ja posserdama. Patsi sõrmitsedes sain aru, et palju paremini tehtud. Igatahes. Väga ilus pats.

11.30 Kaamos on kohal. Tumehallid taevad, vihm vaheldub pimedusega...kuigi novembri kohta on  mõnusalt soe. Sel nädalal on püsivalt +10 olnud. Isegi Härra Tibu kolis oma koikukrundilt jälle verandale magama. Kuigi, inimese teeb pikk pime aeg ikka väga laisaks. Nii mitu maani maha magatud hommikut...Ei ole ma jõudnud kõnnirajale ega aeda. Täna otsustasin vähemalt aia osas ennast parandada. Rohisin epide peenra lõpuni ja lõikasin pealseid. Et kui tahaks puhta südametunnistusega talvele vastu minna, siis peaks pool paraadpeenart ja teeäärse peenra ka üle käima. Üle hulga aja oli päris mõnus nokitseda, kuid nädalavahetuseks lubatakse ilusat ilma, saab näha kuhu rohkem kisub, kas kangasteljetuppa põnevate uute lõngade juurde või õue ukerdama. :)

14.11 Imeilus nädalavahetus oli. Helesinine taevas, päike ja pluss 15. Ideaalne aiailm, aga või ma siis...tegelikkuses nägi asi välja nii, et kuna verandal võis toariietega kaltsu lõigata, siis seda ma tegingi.Ja kui millessegi süveneda, siis võtab see su üleni. Tervelt kaks päeva lõikasin kaltsu, kerisin lõngu, tuulutasin materjalikaste ja planeerisin vaibaprojekte. Ometi oli ideaalne õueilm. Et südametunnistus väga ei kriibiks, tegin verandaesise peenra kannikestest puhtaks, kuid see oli ka kõik. Isegi ilusa ilmaga ei kisu enam aeda, mis siis veel läheneva talve hingusest rääkida. Täna oli maa külmunud - miinus 2,5. Kui hommikuti jupikaupa teha, siis ehk saab nädala lõpuks aiale ringi peale. Ehk ei ole homme maa külmunud...või mul kärss kärnas :D

17.11 Kuid lähenevat talve enam ei peata. Eile õhtul tuli lumi maha. Täna öösel sadas seda juurdegi. Pinnases on veel soojust talletunud ja teedel jäidet ei tekkinud, kuid jõulupildi sai korraks silme ette küll. Õnneks see juba sulab, sest ka õhus pole veel talvist kargust.

21.11 Tühjagi ta sulas. Hommikul tööle sõites mätsis korralikult lund ja linnas olid seepärast tohutud ummikud. Enamik liiklejaid ju veel suvekummidega. Õhtul koju sõites oli õues 6 kraadi külma ja kuna aku oli suht tühi, siis me salongikütet sisse ei pannudki, lohisesime külmas autos kodu poole, et küll kodus sooja saab. Kodus aga ootas meid soojuse asemel vaid kaks särasilmset kassi. Rõduuks oli pärani, toas paar soojakraadi... Kassid olid muidugi megarõõmsad, et me tulime ja siva kütma hakkasime, sest  millegipärast ei olnud täna toas nii soe kui tavaliselt. Seekord olid siis just need kaks asja kokku sattunud mis tavaliselt lahtise rõduuksega lõpevad: kui hommikul tööle läksime, jäi Bond koos Tibuga päevaks tuppa ja rõduuks sai ekslikult vaid kinni lükatud, mitte kremooni keeratud. Uks seisab küll tihkelt lengide vahel, kuid Bond oskab ust seestpoolt lahti kangutada kui see riivis pole. Sätib küüned taha, pingutab keha vedruks ja kangutab kõigest jõust. Ja ammuks see oli kui e tõi oma lehtkaktuse meile, et meil ikka paremad elamistingimused. Kaktuse näost oli selgelt näha, et sellist Eestit poleks ta küll soovinud, kuid tema elu päästsid paksud kardinad ja sügav aknaorv. Päris ära ei külmunud. :)

23.11. Lumi on endiselt maas. See on nüüd ilmselge, et õue ei kisu minusugust enam kahe paari härgadega ka mitte ja viimane nädalavahetus kulus jälle kappides tuulamise ning vaibamaterjali kokkukerimise tähe all. Üks saunakas ka vahele ning selle nimi ongi tubane talielu. Kuidagi ootamatult ta tuli, aga mis ikka parata. Tali näikse ka õues kohal olevat. Ühtlasi panen hooaja esimest vaipa kokku. Selleks saab olema üks valge-sinine-beez villane.

28.11 Lumi on jätkuvalt maas ja tuleb teist aina juurde. Sakus on lumekord veel õhuke, ca 5 cm, kuid juba katab. Jõuluootajad julgevad valgetest jõuludest unistada. Ja tõesti, ca 10 päeva ettepoole vaadates prognoosib ilmateade ühtlast "kena talveilma", mis on tavaliselt pilves, öösel -3 kuni -6 ja päevati -1 kuni -3. 

Oktoobrituultes...

 ...on soojust. Täna (08.10) oli pluss 15. Floksid on põudadest toibunud ning püüavad külgmiste okste kaudu uuesti õitsema hakata, kuid värvid pole enam õiged ja õiekobaradki on tagasihoidlikud. Sumedad soojad ilmad on justnagu loodud aias siblimiseks. Sest umbes kuu aja pärast võib tulla juba esimene lumi. Praegu rohin kivilat. Väike kollaste õitega jänesekapsas on tõeline tüütus, ta levib risoomidega ja armastab sõredat kuiva pinnast. Vahel on teda koos alpitaimedega Euroopast kaasa tulnud ja kui mõni vale juurikas tähelepanuta jääb, ongi kurat lahti. Koos pisikellukaga nad mul siin parasiteerivad, ei jänesekapsas on siiski hullem. Pisikellukas on vähemalt ILUS.

Ploomid said eile otsa. Jaa, oktoobris. Victoria on hiline. Seni jagus neid päris jupp aega õhtutesse filmi kõrvale, oli vaja vaid veidike puud raputada ja juba nad tulid - pots, pots, pots...Head suured mahlased ja magusad. Sügis võtab maad. Metsad on kullakarva kirjud ja meie tänava tamm uhkeldab kollakasoranzis rüüs. See on selline värv, et lausa hõõgub iseenese kumas.

Õhtuhakul koputas Bond aknale ja nõudis häälekalt sisse laskmist, ainult, et hääl oli imelik, nagu summutatud kuid seda meeleheitlikum. Viga midagi või? Ei, kassil oli hiir suus - a la, ma tõin teile. Toas läks sebimiseks. "Kle mine anna talle krõbinaid ukse vahelt ja kiida." "Mina käisin eelmine kord, võtsin isegi hiire vastu. Nüüd on sinu kord. Kassi ei tohi solvata, näed, teine tõi süüa." Vahepeal tegi Bond jälle oma imelikku "muv on iir suuvs, kah keegi tuveb ka ve" häält ja kaapas akent. Pokumees praotas ust, kiitis kassi ja pani krõbinad verandavaibale maha. Bond proovis hiirega tuppa murda, aga ei mahtunud, liiga kitsuke pragu oli targu jäetud. "Ära, kurat, tule...jaa, sa oled tubli kass, hea kass, aga mine nüüd, krt, söö rahus ära oma ilge hiir." ja Pokumees sukeldus klaverisse.

Aga kui kass on midagi pähe võtnud, siis on raske teda sellelt rajalt väärata. Bond sõi krõbinad ära ja jätkas rõduukse rammimist, hiir suus, ise agressiivselt näugudes "No guulge, ma dõin teivle, püüvsin, nävin vaeva...!" Läksin rõdule, Bond pani kohe hiire maha "säh". No missa hing teed. Kass hoolitseb su eest. Võtsin annil sabast, osavalt oma tegelikke tundeid varjates (iu, jäle) ja ulatasin kassile tagasi. Nüüd lõi Bondil tuluke põlema, jess, ta on juba söönud! Võttis rõõmsalt oma saagi ja kadus. 

14.10 Sügis süveneb. Kuldsed leherüüd hakkavad sügistormidele alla vanduma. Meie tänava tamm veel püsib, aga kohati on lehtsed metsatukad juba raagus. Jälle on Eurobulbi sibulapakiga midagi lahti, juba kaks nädalat teel. Ohjah, ikka see Omniva. Kui jälgi hakkasin ajama, siis selgus, et pakk saabus Eestisse 07.10 ja kadus siin nagu mutiurgu. Kui Omnivasse helistasin, tunnistas dispetšer, et jaa, pakk on Järve pakikeskuses. Miks seal, mitte Sakus, ei osanud ta öelda. Miks pakikutset pole tulnud, seda ta ka ei teadnud, sest nemad olevat selle välja saatnud. Jumal tänatud, et pakis on seekord sibulad mitte taimed. Lubasid paki Sakku saata ja mulle anti number millega selle teekond jälgida, et äkki sõnum ei tule jälle kohale. Huumor tegelt, aga kiiret mul ju ka pole. Saab näha siis millal ma oma sibulatega kohtun.

Ilma poolest on mõnusalt mahe. Nädala sees oli küll paar hallahommikut a la -0,5 kuid erilisi kahjustusi see aias ei tekitanud. Hostade aeg on niikuinii läbi ja krüsanteeme see väike külm ei sega. Kivila ja esimene alpikalju on umbrohust puhas, jäävad veel kaks kaljut ja ülejäänud aed kuid pealsete lõikamise ajal selgus, et maapind on tänu multšile üsna umbrohutu. Siin ja seal ehk mõned paratamatused. Eks ikka see kohutav pisikeste kollaste õitega jänesekapsas, kare jürilill ja rumeelia kannike. Uskumatu kui vitaalsed, viljakad ja visad on need kolm umbrohtu. Kannikese tõin muidugi ise aeda, täitsa vabatahtlikult. Ilus roosa õis ju ja. Igatahes, hoidutagu selle liigi eest, ma leian teda üle terve aia igal pool hoolimata sellest, et pole kunagi komposti hulka visanud.

16.10 Pluss 10 ja pehme mahe tuul. Esimene kepikõnd sel hooajal ja viimased istutused priimulapoegade näol. Tegin Primula farinosa jaoks lõpuks ikkagi ära selle kometi, et kaevasin maasse vana pesukausi ja istutasin taimed mõistlikus kõrguses anuma kohale. Kuivadel suvedel saavad nad sirutada oma juured vee järele, sest kus oleks minu liivmullas muidu võtta mingit märgala? Primula laurentiana, kes happelist armastab, läks rodode hõlma alla. Need kaks teistmoodi tegelast olidki veel jäänud. Muidugi elab meil pottides veel valgete sirelite salu, punane tamm, äädikapuu ja pärnakaksikud, kuid need lähevad kevadel oma päriskodusse, Eedeni aeda. Küll on ilus tamm. Lausa hõõguvpunane on see lehtede sügisvärv. Kui mul oleks suur aed, siis kasvaks seal kindlasti üks punane tamm...või mitu.

19.10. Pluss 2 varahommikul, hiljem pluss 5-7, päike. Küll tahaks täna ametipostile sõitmise asemel hoopis aias siblida. Sibulad on lõpuks kohal. Meie ainus rohtlaliilia oli sel suvel nii võimas nähtus, et  tellisin veel kolm juurde, muidugi on kõik eri värvi. See on tõepoolest üks teenimatult tähelepanuta jäänud taim ja need neli õitega kaetud posti tagaaias võivad järgmisel suvel päris ägedad olla. Noh ja siis veel tulbid, tulbid, tulbid...Sest eks kevadel sai seiret tehtud, et kus veel võiks värvilaike olla. Tagaaia floksipeenar oli seni veel täiesti tulbivaba. Viirpuu alune on planeeritud anemoonide kaitsealaks. Neid pole ka kunagi liiga palju. Ilus vapper ja vastupidav mugultaim. Sööstaianduse kahest tunnist on järele jäänud vaid tunnike, sest enne kaheksat on väljas pime ja laubalambiga ju ometigi ei lähe. Täna istutasin viimased tulbid maha. Ja käes on see tore aeg kus võilill on jäänud puhkeseisundisse ja neid saab kerge vaevaga välja sikutada nagu porgandeid. 

23.10 Eile oli imeilus päiksekullane päev. Suvel kõriauguni saanud päikesest on jälle populaarne taevakeha saanud. Kaamose serva peal on tõesti hiiglama hea vahel ka mõistlikust koguses päevapaistet kogeda. Muidu oli proosaline. Lõikasin pealseid ja rohisin. Eks täna ole sama töö kuigi ilm pilves ja vihmane. Vähemalt pole külm. Kõige hilisemal kännasmustikasordil on marjad ikka veel rohelised. Sellegipoolest teen täna põõsa tühjaks. Avastasin, et kui panna juba natuke värvunud marjad nädalakeseks riiulile seisma, siis järelvalmivad päris hästi. 

25.10 Esmaspäeva öösel tuli Urr aeda (-5,2) ja tegi hooajale lõpu peale. Krüsanteemid olid nagu suhkrust, kuid toibusid vaasis. Lõpetasin vaheaia peenralaienduse ära. Seni veel lehti kinni hoidnud ploom ja viirpuu lasid lehed maha nagu üks mees. Mõnes mõttes on see kena kohev kate võrreldav lumega. Umbrohi ja muud ebakohad ei häiri enam üldse silma sest on lehekatte all. 

28.10. Jätkuvalt on väljas soojad vihmasegused pilvepäevad. Päeval kuni +11, ööd +5 kuni +10. Osad pealsed on veel lõikamata, aga ees on terve pikk nädalavahetus. Istutasin viimased sibullilled. Need olid õrn ülane, ungari sügislill ja üks võrkiiris. Imetlust pälvib paar nädalat tagasi maha pandud sternbergia, sest ta kavatseb õitsema hakata. Väike õievarreke küünitub mullast ja kollast õievärvi on ka juba näha.

30.10 Aed hakkab tasapisi talvekorda saama. Aga kunagi pole piisavalt hea ju. Alati saab siit veel siblida ja sealt. Ja kämmalvahtratel pole veel talvekatet. Ja tundlikumatele alpitaimedele  klaasid peale panna. Aga ma mõtlen sellele homme.

Tali on tulekul.

 31.08. Septembri lähedust haistes katkes ilmakuumus nagu noaga lõigatult. Veel pühapäeval pugesime keskpäevapäikse eest tuppa varju, nagu vampiirid, aga praegu on õues õhukese sulejopega täitsa paras. Pluss 10. Kõle kirdetuul ja pilvised taevad on kõrbekuumusele väga mõnusaks vahelduseks. Rääkimata vihmast mida ilmateade nüüd iga päev heldelt sadada lubab. Vihma on küll paar korda tulnud, kuid lopsakas tüngamoment on jätkuvalt täiesti päevakorral. Lubatakse ja ei saja. Või ei lubata ja sajab. Ning kui parematel suvedel õitsevad floksid vahelduva eduga kuni oktoobrikuuni, siis tänavu küpsetas kuumus enamuse augustis läbi. Tuleb ka külgvõrsete õisi, kuid need ei ole kuigi entusiastlikud. Aednikul on muidugi kiired ajad, sest praegu jälle VÕIB. Istutada, ümber istutada jne. Kuumaga tegin ainult hädavajalikke vangerdusi, kuid nüüd on selleks ideaalne aeg. Peamiselt ikka floksimajandus. Kes on osutunud madalakasvuliseks ja tahaks ka teiste tagant välja paista, kes läheb potti vahetustaimeks, kes tahaks juure alla paremat manti jne jne. Ja nii see september meil tulebki.

01.09 On päikest, lubatakse vihma ja hommikused sööstaianduse tunnid lasevad hakata tasapisi aeda talvekorda seadma. Muidugi on suurepärane aeg ka järgmiseks suveks peenradesse värvide lisamiseks. Siia üks kollane laik ja sinna lillat, oo ja palju taevassinist uduõielist ilulina igale poole vahele kus mahub. Külvasin seda kevadel pottidesse ning nüüd on taimed juba parajad peenrasse istutamiseks. Kaunis, vastupidav ja põuakindel püsilill. 

02.09 Väga kõle hommik. +5, aga kui käed hakkavad aias hommikul külmetama, siis kahtlustan, et enne päiksetõusu võis jahedamgi olla. Kuid mitte veel miinuses. Päevadki on septembri kohta kasina soojaga, kõigest 12-13 kraadi. Selline september. Külm, aga lumeta. Vihmagi võiks tulla.

03.09 +2,8 varahommikul. Pilverohked jahedad sügisilmad. Mõte rändab tagasi suvele - see oli üks kenasti alanud kuid kummaline hooaeg oma rohkete põudade ja kanarbikumeega. Aiaelu oligi lõviosas üks lõputu kastmine. Ja jätkuvalt ikka need vihmalubadused. Lõrrrr! Järgmine teisipäev 2 tilka ja neljapäeval kolm.

07.09 Eelmise nädala suurest vihmalubadusest on saanud null. Teisipäeval ei sadanud üldse ja neljapäevaks näidatakse ainult ühte tilka. Seevastu on kaks ja kolm tilka järgmise kolmapäeva ja neljapäeva koha peal. Vihmatünga, ikka vanaviisi. Muidu on tavapärased sügisesed posserdused ja Võhma Juurikaks valmistumine. Täna istutasin punased ja sinised priimulapojad maha. Nad on päris tublilt pottides arenenud. Väike väljakutse - leida krundil koht kuhu priimulatibud kõik talveks juuripidi mulda varjule saaksid. :D

10.09 Esimene öökülm -0,5, kuid muruplatsil on korralik hall maas. Kõrvitsani külma küüned veel ei ulatunud, aga sellegipoolest räme ehmatus. Kõrvits lõpetas korrapealt üle naabri heki ronimise. Kuna tänavusi sügisvihmasid võibki ootama jääda, siis panin hommikul vihmuti tööle, taimed on enamikus küll läheneva sügise puhul elutegevuse peatanud, kuid nii ei saa talvituma minna kui muld purukuiv. Kastsin tagaaeda. Vesi kogunes murule loikudesse, sest maapind on paakunud. Majas on meereostus. Vurritamine ja pressimine. Peamiselt kanarbikumesi. Imeliselt lõhnav ja samavõrra kleepuv nähtus. Meekastivirnad kahanevad väga aeglaselt. Ja siis toob Pokumees autost veel kuus kasti...Aaaaa....

11.09 Võhma Juurikale sõites laiuvad kõikjal teede ääres hõbedased hallaväljad. Tõusva päikese soojas kumas on need eriti lummavad. Üks üleüldine hallahommik näikse Harjumaal olevat. Kuigi meie aias  täna termomeeter miinust ei näidanud käib väljaspool asulat tõsine kõrvitsatapp. Selline suvejätk siis, et päeval pluss 17 ja öösel miinus kolm. Ilma vihmata. Ma ei tahaks olla taim. Võhma Juurikas rullub me ees lahti oma tuntud headuses, laat on jätkuvalt oma õige koha peal ja kui varasemad tulijad saavad oma ostud muretult sooritatud, siis peale ühtteist läheb meluks, rahvast on nagu murdu. Sümpaatne, et ka Teraste aed on seekord avatud. Mul on päris palju tegemist, et kõik vahetustaimed laiali jagada, kuid lõpuks see õnnestub ja meie auto taha koguneb flokse. Eks neid ma siia jahtima tulingi. Ja jaht on hea. Pikalehine kivirik botaanikaaia letilt, floksiõnnistus ja paar puupoega Asse paradiisiaia jaoks, kirbuturult sületäis käsitööajakirju ning ongi seekord kõik.

14.09 Kodus on sigamesine. Mummid on sel aastal täitsa hullud, sest selle asemel, et augustis vaikselt otsi kokku tõmmata ja talveks valmistuda, tõmbasid nad lähimasse rappa ja korjasid sealt palju kanarbikumett. See on väga maitsev ja eriline ja puha, aga selle kärjest kätte saamiseks tuleb kärg katki lõigata, pressi alla panna ja mesi välja pressida. Ja nüüd ongi see viimasel ajal me põhitegevus. Terve virn meekaste ootab veel läbitöötamist. Vahepeal muidugi istutan mõne floksi ka.

Täna on tõepoolest vihm. Ei jõua ära imestada, vist juba ööselgi tibutas natuke. Täitsa päris vihm. Põuapaines aiaelanikud sirutavad selga ja isegi aednikul on rõõmus olla. Tegin esimest korda ka mõne septembrise pildi. Vahakübarate juures on hästi näha kust külmakoridor on kulgenud. Anumas kasvanud patissonid jäid otse tee peale ette. Paraadpeenras ja mujal on taimed veel üsna kõbusad. Kollane krüsanteem juba õitseb ja ka lillal on esimesed õied lahti. Tõeline septembrikuu ehe on aias Ene toodud hiidhüatsint. Suur tänu, tõesti väga pika õitseajaga ja sümpaatne sibullill. :)

Ja roosid alustavad juba kolmandat õitsemiskorda. Natuke vett ja väetist ning nende peale võib padupalavatel suvedel täiesti kindel olla. Mida palavam seda parem.

17.09 Sügisvihmad on kohal. Viimasel kolmel päeval on meil siin kõike olnud, alates padukatest ja lõpetades uduvihmaga. Maapind on labidalehe sügavuselt kastetud, aga loodetavasti sajab veel, sest põhjani on vaja, suurematele puudele labidasügavusest ei piisa. Võitlus meega kestab. Futulandis on aga vaja floksid ja priimulapojad maha istutada. Ruumipuudust ei ole, lihtsalt on vaja tekitada see ruum ning see võtab aega. Meie Victoria poetab maha esimesi söödavaid ploome...oo, küll on need maitsvad!

21.09 Vihmad said läbi. Võinuks veel sadada. Tegelen päevast päeva flokside jaoks ruumi tekitamisega, istutamisega ja tegelikult naudin protsessi. Loomulikult ikka sööstaiandus. Igal hommikul saab neli kuni viis nimega kaunidust endale elukoha - auk mulda, head ja paremat juure alla ning järgmise juurde. Järgmine suvi tuleb väga huvitav kui esmaõitsejad oma õiekobarad lahti löövad. Enamik on maha istutatud, jäänud on veel 9. Ja ühtlasi õpin ka tundma seda ülihuvitavat taimerühma. Millised värvid, millised vormid, kui erinev õitseaeg. Mõni on pirtsakas ja ei edene, teisele anna ainult maad juurde. Ploomist saab õhtuti juba isu täis süüa ja mustikad oleks vaja ära korjata...kust küll võtta see aeg?

26.09 Vahepeal on palju istutatud (floksid, priimulapojad), mullatöid tehtud (vaheaia peenra laiendus pluss kaks priimulapoegade kaitseala) ja asja käigus avastasin, et vanima kompostihunniku kõdunemata kihi all on peaaegu kuupmeeter valmis mulda (tibutants :). Eks see lehekiht sai eelmisel sügisel sinna peale visatud kui oli vaja lehekotid tühjaks teha. See polnud jõudnud veel kõduneda kuid selle alune materjal küll. Nii, et mullamured on kuni järgmise suve lõpuni lahendatud. Flokside jaoks segan sõelutud komposti jahvatatud saviga. Järgmise nädalaga peaks istutustega ühele poole saama. Siis on veel peenarde puhastus, kasvuhoone ja sibullilled. Palju mõnusat sügisest siblimist nagu ikka. Ja muidugi mesi. Igale poole vahele palju mett. :)

28.09 Sügis on malbe, hommikuti pluss 3 kuni pluss 9. Päevad on pluss 12 kuni pluss 14 ja viimasel ajal üsna päikselised. Ploomid on valmis kuid keelduvad maha kukkumast. Korjasin täna hommikul vahelduseks mustikaid. Hommikuse sööstaianduse tunde hakkab ahistama peale pressiv pime aeg. Kell 7 hommikul on imelik välja minna, sest õieti pole veel valgekski läinud. Õhtuti pole sugugi parem seis. Kell 8 õhtul on juba pime.

29.09 Mihklipäev.  Vanarahvas ütleb: Kui mihklipäeval sajab, siis tuleb pehme talv. Kena-kena. Istutasin 2 viimast floksi, juurisin üles hiina sidrunväändiku (kui marju ei tule, pole seda lehemassi kah tarvis), seadsin pool kasvuhoonet talvekorda ja oligi käes aeg jälle tööle minna.

30.09 Hommik oli küll selgema taevaga kuid poolest päevast võtsid võimust vihmapilved. Vihma on vaja, sest ca 20 cm sügavusel on muld veel purukuiv. Ma ju tean, sest flokside istutamine on asendunud lillesibulate mahapanekuga. Härra Tibu vaatas mu tegevust huviga pealt. Kasside jaoks paistab see augu kraapimise teema ikka väga kütkestav olevat. Nüüd ma istutusala enam niisama ei jäta. Tallan mulla korralikult kinni ja suman kastekannuga vett ka peale. Mitmed varem maha istutatud floksid on pidanud ärevaid hetki üle elama kui nende haprate pungade lähedusse auk kraabitakse ja pähe soristatakse või veel hullematki. Hea kohev muld ju.

 

Vihmatüngalt, armastusega...

 02.08 Aeg läheb kiiresti. Hommikutes on niiskust ja kargust, floksid avavad kolmandat nädalat oma õisi ja kompostikasti kõrvits on ära keeranud. Kuni 30 sentimeetrit päevas, ei ole normaalne! Kõrvitsanublakad on ka otsas, kuid põhirõhku paneb massile. Üüratujämedad varred, kägistav haare rigiseb ümber aiaposti ja terve metsa jagu lehti üle kasti ääre paiskumas. Oleks tore kui mõne kõrvitsa ka saaks, kuid kogu see gargantualik kasvuisu on ise juba paras vaatemäng. Käin igal hommikul tema juurest läbi ja päästan erinevaid ohvreid ta kobavate niiskete näppude kägistusest - kõmri lodjapuu, naabri elupuuhekk, läheduses kasvav floks jne. Öösel hiilib ligi ja klammerdub. Talle toeks pandud roositugi maa sisse vajutatud ja taime raskuse all kõveraks paindunud. Elajas, mitte kõrvits. :)

04.08 Eile oli kõik kaunis ja aed hingas õhtupäikeses mõnuga, aga täna viskas kuni 30 kraadi sooja ja siis ma nägin mis palavus floksidega teeb. Värvid tuhmusid, Sweet Summer Ocean oli lilla, mitte sinine, paljud lasid ka ladva longu. Minu poputatud ja kastetud floksid olid kui nirakad ses palavas. Viskan juba ammu universaalkomposti hulka kogu savi mis töölt niriseb, aga peaks vist rohkem...Et saaks korraliku savika ja raske mulla, siis oleks hea põuale böö! teha.

05.08 Mõni hommik on aednikule täitsakohe nagu hingeõnnistus. Hea naabrinaine küsis, et kas sul oleks midagi teha selle kompostiga, mis mul siin üle on. Pole paremat keelelist kompositsiooni aedniku kõrvade jaoks. :)

09.08 Kahepäevane kuumalaine lõppes mõnusate vihmadega, nii et õiglus sai jälle jalule seatud ja maa on kastetud. Floksid on imelised. Kui esimesed juba lõpetavad, siis on iga päev neid kes alles alustavad. Adessa Special Deep Purple

Magia

Igor Talkov

Vij

Radost Zizny

Sweet Summer Fantasy koos laikellukaga

Mister X

Olenka

Magic Blue

Margri

Drakon

Alissa Freindlich

Hiigelsuure õiega Ksenja

Imelise värvivarjundiga Serdse Danko esimene õis. Kahjuks fotole see ei jäänud. 

Iris. Tumedast tumedam.

Nahodka

Rozovyi Rayonnant

Nimega nimetu kaunitar

11.08 Aga kõik ilusad plaanid lendasid uppi, sest eile selgus, et me pole enam kahekesi, meil elab ka koroona. Tudisen toast kööki ja mõtlen mis kõik aias tegema peaks, aga kere on juba batsillide poolt üle võetud, pea paks ja elu pekkis. Kokukale ei saa minna. Ja üldse midagi ei saa. Nõme. Kasutan hommikust aega kastmiseks kuni palavik pole veel tõusnud. Kuumalaine on aia jälle kuivaks väänanud.

15.08. Esimene taastumise moodi päev. See tähendab seda, et palavikku enam ei ole. Hea, et niigi läits. Vaatan ringi oma päikese käes kõrbevas miniaias. Põud on 100% kohal. Palju midagi teha ei jõua. Õues on 30 kraadi varjus, jälle tuppa lebosse.

18.08 Jõud tuleb tasapisi tagasi, aga midagi asjalikku teha ei jaksa. Õues on jätkuvalt põud. Kõigi mu armsate flokside talumisvõime pannakse proovile. Kastan neid ükshaaval hommikuti.

20.08 Jiihaa! Teotahe on tagasi. Potistasin eile kõike vajalikku, istutasin Raubritteri oma kohale ja tegin õunamoosi. Seevastu kuumalaine võtab viimast. Seni olen ükshaaval kastnud, kuid kui paraadpeenras astilbed krimpsu tõmbuvad, siis on asi hull. Panin hommikul vihmuti tööle. Härra Tibu kargas verandalt püsti Persse, ma lä`n kodunt minema! Lökerdavad siin veega, vastik! .

Vihma on lubatud, kuid kõik lubadused on põrmuks pudenenud ja päike aina küpsetab...

21.08 Põud. Kastan vihmutiga iga päev mõnda aianurka. Meehooaeg ei taha lõppeda, mummid on leidnud kusagilt piiritud õitseva kanarbiku väljad ja tassivad kanarbikumett tarru. Mesiniku jaoks pole suuremat nuhtlust. Mesi on kärjes, aga raamist välja ei tule, tsentrifuugita palju tahad. Võtsime kasutusele õunamahlapressi. Brutaalne kuid toimib. Siiski on veel üks meetod, mis peaks mõikama, ootame internetipoe saadetist nn "kobesti" näol. Kui sellega kärjekannudes mee struktuur rikkuda, siis on ka veidi lootust, et saab mee siiski ilma kärgi lõhkumata välja.

22.08 Vihm. Pole ilusamat muusikat aedniku kõrvale kui hommikul ärgates kuulda vihmasabinat. Aga niipaljukest seda tuligi...

24. 08 Kui meie kandi sobivaim kohanimi talveks on Külmakandi, siis tänavuseks suveks ma nimetaksin selle  ümber - Vihmatünga. Vähemalt pool suvest on elatud vihmaootuse tähe all ja kui siis veel tüssatakse ka...Alates eelmisest nädalast on üle päeva lubatud, et tuleb vihma, mõni päev isegi palju, kuid võta näpust! Eilne tüng oli eriti karm. Isegi veel  kell 11 näitas Foreca ilmateade, et meil sajab. Kus on mu kaks tilka kolm tundi? Usu siis veel või midagi. Õhtuks oli uus vihmalubadus üleval, palju ilusam kui hommikune oligi ja midagi ei tulnud. Täna peaks üldse üks umbe-vihmane päev olema. Sadu saju otsa...Aga lõpuks halastas Aednike jumal ja saatis mingisugusegi vihma. Kell kolm päeval hakkas sadama ja see kastis aia põgusalt ära, kuid põud on mulla põhjani kuivatanud.

27.08 Panin hommikul Pokumehe auto pagasiruumi tuugalt roosi- ja muid põõsaid täis, ning sõitsin Mallasse. Milline rahu ja vaikus peale kiirtee pöörasust. Imeline paigake vanajumala selja taga kus justnagu mitte kunagi mitte midagi ei juhtu. Terve päev istutamist kuuma päikese all. Sest nii nagu see laupäev sai olema, sellisena tuli teda ka võtta. Ikka auk mulda, ääreni vett täis, kõdusõnnikut ka, taim auku, muld peale ja ämbritäis vett takkajärgi. Vahepeal sõime mahakukkunud ploome ja ilus oli seal maailma ääre peal sedasi koos oma lapsega siseõuele roose istutada. Taimed said maha kuid ruumi on  veel maa ja ilm. Roosid paigutusid kahe teeraja äärde ja neid oli kokku 16. Nimed: Põhja-Eesti mõisaroos 2 erinevat: roosa täidisõieline: Rosa majalis `Tornionlaakson`; Rosa acicularis; `Minette`; `Poppius`; Rosa nitida: `Papula`; Heleni heleroosa: Heleni tumeroosa: `Tove Jannsson`: `Ritausma`; `Wasagamine`; `Hansa` ja nimetu roosipoeg. Suur ja sügav tänu kõigile, kes aitasid seda projekti oma roosipoegadega täide viia. :)

28.08 Vihmatüngal sadas täna. Ületab pika puuga uudisekünnise, sest tänaseks ei lubatud siin üldse vihma. Ärkasin päevasest iluunest vihmasabina peale. (Milline ilus äratus!) Hakkasin vihmahoogusid lugema, peale neljandat olin kindel, et täna ma vihmutit tööle panema ei pea, aga neid tuli veel ja veel. Vihmaveenõu on täis ja aed paariks päevaks joodetud. Nii, et täna siis teistpidi Vihmatünga. Ei, no kena, kena. Haha, peale teist vihmahoogu tuli läbimärg Bond nördinud nutulauluga. On ikka kassil kannatus põõsa all magada kuni kasukas läbimärg. :)

29.08.Panin hommikul pesu välja, et vihma ligi meelitada. Seekord isegi toimis. :) Tohutu kergendus. Tegelikult on vist läbi need põuapained ja kuumalained selleks suveks. Mäletan, et kunagi olid Futulandis ajad kus ca neljandik paraadpeenra elanikest olid astilbed ja nad ei kuivanud kunagi ära. Kuid noil suvedel polnud ka kolmekümnekraadiseid päevi. Kuidagi kuuma koha peal elame me viimasel ajal. Jah,

Koroona

 See algas lambist. Teisipäeval käisime veel tööl, kuid kolmapäeva hommikul oli selline tunne, et olen külmetanud. Mõtlesin, et ehk lahtise aknaga magamisest...Aga kui Pokumees teatas, et tunneb sama, siis polnud kahtlust - me olime endile miskit külge saanud. Ehk ei ole SEE. Seisund halvenes tundidega ja kraadiklaasi näit hüppas üles-alla nagu ameerika mägedel: 37,5; 37,9; 37,1; 38,5; 37,5; 39,1, 39,6...

Head armsad naabrid tõid poest eluvajalikke asju ja me saime takistamatult oma ilgele enesetundele pühenduda. Esimene öö oli painajalik. Õhupuudus, mis oli tingitud larisevast ninast, metsik temperatuuride tants ja higistamiskunsti kõrgeim pilotaaz. Hommikuks olin tühi, pea kõlises, silme eest virvendas. Aga kuna palavik oli läinud, siis tegin varahommikul kähku mõned pannkoogid, et oleks näsimist ja kastsin õues kõige hädalisemaid. Üle kolme kastekannu ei jaksanud, sellega oli toss väljas. Siis läksin tuppa tagasi ja magasin ennast välja tollest painajalikust ööst.

Lõunast hakkas palavik pead tõstma. Ja pmst sama kreisi mustriga, mis eelmisel päeval. Teine öö oli kõige rõvedam. Ööd ongi meil nüüd sellised, millest peab päeval välja puhkama. Jälle hommikul kolm kastekannu hädalistele ja ennast ületades toimetasin ka kokuka taimed värava kõrvale. Sellel hommikul oli kohv imeliku maitsega. Pokumees ütles: nagu kanasupp, aga kui mulle oleks selle hommikukohviga pimetesti tehtud, siis ma poleks osanud ära arvata, mis joogiga on tegu. Meenutas tõesti kuidagi mingit puljongi moodi asja. Siis oli selge, et meil on SEE. Tegin ka testi ära, kuid see ei näidanud, et oleks SEE. 

Traali-vaali jätkus. Kolmas öö oli kinni tsementeerunud nina tõttu nii ekstreemne, et tõusin öösel üles, tegin kuuma piima ja hingasin natuke. Lihtsalt hingasin. Palavikunumbrid enam nii kõrged ei ole, tõbi on valinud pikaajalise vintsutamise taktika. Piisab 37,6-st et ärgata higiloigus. Ja nii viis korda öö jooksul pluss piinav köha. Aga asja käigus õnnestus näha esimest mõttega unenägu: Unenäomaailma Lasnamäel ringi tuiates ja kedagi oodates avastasin bussipeatuses elektriposti kõrval kasvamas lumivalge võilille. Küll oli see ilus, suur ja valge õis, ka õiepungad paistsid tulevat valgeõielised. Bling! Hoolimata mu tegevust hämmeldunult jõllitavatest kohalikest kaevasin aarde võtmega maa seest välja (oli liivane) ja peitsin hardalt ridikyli. Tellis uus mure, et kust saada vett, et taimekest kosutada. Häda ei andnud häbeneda, läksin ühe hommikusse avanenud akna alla ja küsisin vett. Sain ka. Jõin ise ja kastsin lille. Tops kästi prügikasti visata, käivad siin igasugused ja tassivad haigusi laiali...temaatilised unenäod ka, huvitav. :)

Olin täitsa häppi ja läksin bussi peale. Ilmselt oli see servapidi mingi eelmise elu unenägu, sest praegu ma ilma autota naljalt enam linna ei lähe, Aga ilmselt oli mul siiski mingi mullaga täidetud koht selles unenäos, kus ma oleks saanud seda lumivalget iludust kasvatada. Lähen uuesti magama, ehk näeb veel midagi huvitavat...ja jätkuvalt on ööd nii väsitavad, et neist peab puhkama.

Neljas päev: roomame vaikselt ringi ja vaprus hakkab tasapisi tagasi tulema. Kuid seda ei jätku kauaks. Igasugune lõhna- ja maitsemeel on jätkuvalt täiesti kadunud. Kohv või puljong, vahet pole.

Viies päev: maailm hakkab  selginema. Palaviku koha on üle võtnud sügav jäme köha. Toit on otsas, panen maski ette ja sõidan poodi. Sellest käigust peab tükk aega välja puhkama. Õhtul on väike palavik tagasi. 

Kassi nali.

 Selja taga oli pikk "home alone" päev ja kõike oli tehtud, küll rohitud, küll istutatud, siis jutukat loetud,  ja filmi vaadatud. Teelisi oodates läks aeg igavaks kätte ja ma mõtlesin, et kaevaks õige selle priimulate beebipeenra valmis, et ehk läheb aeg ka rutem. Mõõtsin laiuse ja lõin labida sisse. Õhukese murukamara all oli viljatu kohev liivmuld nagu ikka neis kohtades kus istutustegevust ega mullaparandust toimunud pole. Kena kohev rida beebipeenart oli juba valmis kui kuskilt õhtuhakust ilmus Härra Tibu. Missa teed siin? Loll peast, õhtul veel maad kaevama...Oo, mis kena pinnas...Kuramus, see on JUST SEE! Just see mis vaja. Härra Tibu tõi kuuldavale lühikese eksalteeritud kräunatuse, sibas rea lõppu ja kükitas. Kostus ühemõttelist sirinat, Härra Tibu selg oli asjalik. Ta ei kraapinud isegi kuhilat ega midagi, sest see oli JUST SEE pinnas mis vaja. Siis tegi Härra Tibu midagi kummalist, ta väänutas mulle pead, vihjates, et äsjane tegevus oli mõeldud nalja või kometina ja kõndis sirge seljaga pojengidesse. Ajas muidugi itsitama. Vana kass juba, 12 aastat koos elatud, aga ikka suudab üllatada. :)

Jumalik juuli

 01.07. Kuumalaine saba ulatub juulissegi. Lõikasin äraõitsenud pojengiõisi maha ja pilk sattus allapoole. Seal all, päris mulla peal oleks pidanud olema varjuline kuid mitte süsimust. Missasja, mingi silmapete? Uurisin juba tähelepanelikumalt. Väga ebareaalselt süsimust, nagu oleks samet või midagi mulla peal maas. Viskasin pange käest ja lõin varred laiali. Musta sameti sees avanes kaks kollast silma ja neis oli väga külm pilk. "KAO minema!" Oops...olin kogemata sattunud Härra Tibu kuumavarjendisse. Paariks päevaks on kõrvetavast päikesest natuke hõlpu olnud. Eile polnud niiväga kuum, kõigest 27 kraadi ja täna on sootuks pilvealune 26 kraadiga. Aga harjumusest otsivad nurrikud ikka veel varjulisemaid kohti. 

Aednikul on käsil on mitu projekti. Ikka see eesaia peenarde ühendamine, tänagi tegin jupikese. Siis iiriste koomale tõmbamine. Tühjade kohtade peale imbuvad muidugi floksid. Ja kolmandaks ühe suure kompostikasti ülemise osa muutmine õlelillepeenraks. Terve ruutmeeter ju. Selleks peab kõdulehemassi peale panema ca 10 cm paksuse korra head mulda ja siis peaks taimed hakkama saama küll.

02.07 Kuum. Täna tuli meie soojarekord - +32,1. Kurkidele ja kõrvitsalistele meeldib. Kurke pole vajagi ronima õpetada, leiavad ise toed üles ja esimesed kurgipärlid on juba küljes. Esimene kõrvitsatibu ka juba paisub. Suvikõrvitsatel ja patissonidel on seni ainult isasõied. Mesi tuleb kohinal. Näide mesilaste töökiirusest kui on hea korjeaeg ja suur pere: Tarusse pandi magasin ülesehitamata kärgedega, nädala lõpuks on magasini kärjed üles ehitatud, mett täis ja kaanetatud ka.

04.07. Kuumus taganeb. Üle hulga aja üks hea mõnusjahe hommikupoolik. Põhjamaa inimene kohaneb lõpuks kuidagi ikka, aga selline +20-23 kraadi on parim suvesoojus. Isegi kui kurgid tahaksidki enamat...:)

05.06 Töökoha suvepäevad Vidrikel. Imelised järveorud ja järvesilmad. Ja eesti oma veinitööstus. Kõigekallimale suveniiriks tuli kaasa vein nimega "Must Ilves".

07.07 Eile sadas sigapalju vihma. Tohutu leevendus pikkadele põuapäevadele. Mitu korralikku padukat. Aga muidu läks kastekannuralli meil juba väga intensiivseks. Isegi alpikaljusid kastsin. 

Eile sattusin koduteel ka Põltsamaa roosiaeda. Kõige sügavama mulje jättis põõsasroos `Raubritter`. Tegelikult oli kogu roosiaed täis ilu ja aroome, kuid teiste hulgast hakkas silma just see. Ilusad lehed, kena terve kompaktne, õisi täis, imekaunis. Ei hakanud googeldamagi, lihtsalt läksin ostsin ära - põmm!

Täna oli lilleralli Kose-Uuemõisa. Võimas ja hea maitsega rajatud iluaed mis aasta-aastalt aina uhkemaks areneb. Mõned pildid.

Ning täna lõppes põud. Harjumaal igatahes sadas.

08.07 Vihm, vihm, vihm. Sadas jälle päris paksult. Aednik nurrub suurest rahulolust, sest aed on nüüd ca labidalehe sügavuselt kastetud. Kose lillerallil küsis Svetlana, et mis mul praegu aias õitseb. Ei osanudki vastata, no mõni hiline pojeng, siis kivilas mõned mätasnelgid, tradeskantsia, mõni lauk kindlasti, alpi adenostüül, madalad liiliad, esimene floks alustas jne. Peast segi belarina priimula õitseb ja ongi kõik või? Aga ei olnud õnneks, tulin koju ja käisin aia läbi, olid roosid, ennast umbrohuna külvav neitsikummel, inglise iiris, kerakellukad, kurekatlad, kuremõõgad ja kukekannus muidugi alustas ka. Tänavu on igatahes nii, et nädalakese jagu oli aias suhteliselt õievaene aeg, selline peale pojenge ja enne flokse aeg ning paraadpeenar on praegugi valdavalt roheline. Madalaid aasia liiliaid tuleks panna siia ja sinna. Siis oleks ka selles aianädalas rohkem värve.

10.07 Eile ja täna olid vihmavabad hommikupoolikud, pärastlõunati sadas jälle korralikult. Ongi hea, las niisutab põhjani. Mesi ka voolab. Soe ja vihmane suvi annab palju nektarit välja ja mummid on  megatublid. Oligi selline üleni mesine nädalavahetus. Vahepeal purgipesu ja siis jälle kaanetamine-vurritamine, aeda ei pääsenudki.

12.07. Otsustav pööre kompostikastide osas. Likvideerisin ühe hiigelsuure ja panin selle asemele normaalse. Sain pool ruutmeetrit hapualale maad juurde. Ja lumeroosidel on ka natuke lahedam olla, kompostikasti sein ei trügi enam nii hullusti selga. Muidu tuleb käesolev nädal puhtalt üks rohimise nädal. Polegi teist palju, aga sedakorda võiks korra aiale tiiru peale teha küll. Mesi tuleb jätkuvalt mühinal. Ja muudkui sajab. Ikka hoovihmad.

14.06 Mesinik rõõmustas, eile oli vihmavaba päev. Mummid saavad lennata. Öösel algas sadu, mõned tunnid vahet ja jälle padukas. Niisugune lopsakas juuli. Anumate taimi pole vaja kasta, sest vihm teeb selle töö ära. Täna tuli anumatest esimesed kolm kurki, aga suvikõrvitsaid pole küll veel näha. Paraadpeenral on kuldse ja sinise pidu. Kuldsed Wredei lehed raamivad ülalt, keskel troonib Sun Power, taustal on sinine kukekannus, vasakul sinine inglise iiris ja ees kerakellukad.

17.06 Floksidest oli sel aastal kõige esimene Igor Talkov, temale järgnesid varane vitaalne nimetu klaveriakna all,

Blue Evening, Pink Hill.

Vaikselt alustavad ka Sweet Summer Ocean, Gzhel

ja Sirenevoi Vual. Sel aastal ei ole floksid enam peenevarrelised tudisejad, enamik neist seisab ise püsti, kuid kui õitseajal  ka vihma sajab, siis peab ilmselt toestama küll.

18.06 Nii see elukene veereb, ikka vihmast vihmani. Nädalavahetus oli lausa nii jahe, et kütsime korra isegi sauna. Padupalavaga ju eriti lavale ei kisu, aga jahedasse pilvisesse õhtusse sobis päris hästi. Ööd on viimasel nädalal olnud sellised pigem kümnekraadised. Päevaliilia Curly Cinnamon Windmill tunneb ennast hästi.

Aga õuekurkidel (luku kinnitõmbamise heli), mis enne ööjahedusi moodustasid oma väänkasvudel katkematuid kurgikeesid, on kasv kinni jäänud. Nädal tagasi olid suurimad neist sama suured kui täna. Kurk tahab sooja. Aga sooja eriti ei ole. Laupäevase linnatreti ajal näitas autotermomeeter õuesoojuseks 11-12 kraadi. Südapäeval. Aednikule jahedus meeldib. Õitsejad ei pudene kohe põrmu ja endagi hea jahe õues toimetada. Asusin talikülvi taimi pikeerima. Tore kinnistav tegevus. Tegi suurt rõõmu, et Barnhaveni priimulaseemned on kenasti idanenud. Igast pakist on midagi tulnud, mõnest kohe päris palju. Teise poti võtan järgmisel nädalavahetusel ette. Mee osas oli väike paus, jõudis eelmise satsi korralikult purki panna ja uued purgid ette valmistada. Järgmine meevõtt tuleb kolmapäeval. Pärnaõiemesi peab see olema, sest mesila vanad pärnad õitsesid veel nädal tagasi nagu hullud. Aias on õisi, Novalis 

20.06 Päris hea soe suveilm, +22. Hommikuti ikka see vana hea sööstaiandus. Kvaliteetaeg kärpides, rohides või pügades. Kasta pole nüüd tõesti enam tükk aega vaja. Sellepärast ongi jumalik juuli, et maapind on põhjani niisutatud ja taimed kasvavad nagu müür. Vahepeal peab kuiva ka. Vihma pole tulnud juba neli päeva. Hommikuti mõned toestused, mõned rohimised ja pealsete lõikamised ning ongi käes aeg jälle tööle minna. Neid õisi näeb ainult nädalavahetusel, sest hommikul ja õhtul on nad suletud. Õnneks õitseb ta kaua. 

23.06 Nädala algusest on olnud täispäike kuni õhtuni välja. Viimased kolm päeva isegi kuni +29 leitsakuga. Kolmapäeval erilist meesaaki polnud, kõigest 2 kasti, sest jahedate ilmadega 8ca 2 nädalat vihmu ja pilvepäevi) jäi korje kesiseks. Reede öösel sadas äiksevihma. Täna oli aias mitte töine vaid hoopis suvenautimise hommik. Pildistasin õisi, korjasin teematerjali (kassinaeris, üheksavägine) ja siis lihtsalt vaatasin verandal lebotades kuidas Zebrinus tasapisi triibuliseks läheb. Vahel on ka sedasi mõnus. Õhtul tuli jälle vihm.

Pühapäev oli töisem. Kuna flokside kasvutempo on erinev, siis kahe aasta eest maha istutatud lillerivi näeb väga erinev välja. Vitaalseimal on suur puhmik lugematute vartega, aga aeglasekasvuline on suutnud endale vaid kolm vart kasvatada. Eks tuli neid aeglasekasvulisi vahelt välja võtta ja uude kohta istutada. Oligi selline ümbertõstmiste päev. Liiliad ruulivad.

26.07. Floksid puhkevad õide. Esimene suvi kus on võimalik õitseaja järgi istutusalasid komplekteerida, vahetuseks jagada või edasi anda, sest kõik näitavad õisi ja aiast aeda tulnud puhmikud on veel eriti võimsad. Miks ma neist nii sisse olen võetud? Sest floksiaeg algab poolest juulist ja kestab oktoobri alguseni. Ja ohh, need värvid, Sirenevoi Vual.

28.07 Ei ole küll selleteemalisi täpsemaid märkmeid teinud, kuid näib, et tänavuses juulikuus on pilves päevi rohkem olnud kui päikselisi. Vahel ongi lihtsalt ainult sombune, jahe, ilma mingi vihmata nagu tänagi. Kolmandat päeva järjest selline. Flokside puhkemist see muidugi ei takista. Ilus aeg. Meehooaja teise poole miinustas see ära ja kurgid ka enam ei kasva. Kõrvitsa ja suvikõrvitsate osas on siiski lootust ja ausalt öeldes olen ma hämmeldunud. Kurk pirtsutab ja tahab sooja, kuid anumatesse istutatud kõrvitsalised ja õuetomatid on väga tublid ja vitaalsed. Suvikõrvits ämbris

Kõrvits ise on sel aastal väga väge täis, ronis aia peale ja sealt jälle alla, haakis ennast kõmri lodjapuusse kinni, pidi puukese kõrvitsaväänlatest lahti harutama ja kõrvitsa uuesti aia peale tagasi upitama. Õhtuks haakis kõrvits ennast juba aia külge. Väga kiire kasvuga on ta sel aastal. Üllatusi on ka, mõned belarinad arvasid, et peaks õitsema ja lumeroos puhkes täies ilus.

No pole ju NII jahe suvi ometigi. :)

Õnne valem.

 Maailmas on kirjutatud palju eneseabi õpikuid teemal "Kuidas saada õnnelikuks?". Ja neis on lugematud suunised, et kuidas kõrvade peal käia ja et siis saabki vbl. Natuke. Aga tegelikkuses on see imelihtne. Retsept: Tuleb Barnhavenist tellida igasuguseid priimulaseemneid umbes 8 pakki ja külvata jahedal kevadel pottidesse. Panna varju, no õhtust päikest natuke saavad, mis siis. Põuaga kasta potte nii, et need läbi ei kuivaks, rohida välja mis pole priimula ja õnneotsakesed hakkavadki juba paistma. Vihmaperioodil on idanevusega juba päris hästi, ka kõige tühjemad potid hakkavad tasapisi rohetama. Täna juba võis. Võtsin kõige suuremate idanditega poti ja pikeerisin taimed eraldi pottidesse. Segu nimi on "Pink Salsa" ja taimi tuli 13. Häppi! :) Ja see on NII lihtne. :)

See sillerdav suvi...

Kõige hilisem tulp, Menthon. Õitseb veel juuni alguses.

 01.06. Vihm, aga pigem selline tibutav hoovihm, mis aiatöid ega pabulaekspeditsiooni ei takistanud. Tore tegelane oli see kopli omanik. Kaheaastane suur suksu. Eks hobustega ole samuti nagu kassipoegade ja kutsikatega, et kasvu poolest oleks nagu täiskasvanu, aga uudishimu ja käitumine on veel lapse oma. Niisiis, kaevandan mina sõnnikut ja panen seda kottidesse, samas kui see suur suksu (üldsemitte mingi poni) tiirleb samal ajal  lapsik-graatsiliselt ümber minu ja püüab ootamatust külalisest kui meelelahutusest viimast võtta. Mis materjalist su jope on? Hm, juustel on huvitav lõhn. Ihhahaa, kõrva puhumist sa ei oodanud, eksole! :D Vahepeal teeb ta lihtsalt puhtast rõõmust väikse traaviringi ja tuleb siis kähku jälle tagasi. Tajun metsikutes kogustes õhinat, elurõõmu, uudishimu ja entusiasmi. Kärusangadele hammas peale ei hakka...hmh...tore, ämbri saab kabjaga ümber ajada...ja selle peale ehmuda...ahh, kuidas ma ehmusin!...aga siin on nii hullult huvitav, et ma ei ehmu kauaks...ma näen, sa oled nii rõõmus, lausa naerad, et ma jälle tulen...oo, sa võtad neid kilekotte taskust, las ma aitan...jaa, ma olen väga nunnu hobu, süga mind veel siit ja siit ka, ooh...Jumala eest, ta oli täpselt nagu noor kass. :) Kui selline ikka tähelepanu tahab, siis inimesel pääsu ei ole. 

02.06. Torm. Vihm ja tuuled ning tuuled ja vihm. Vaatasin aknast oma rabarbereid ja üllatusin, nad olid öö (vihmase) jooksul jälle pikemaks kasvanud. Nendega oli selline lugu, et meil on alati niruvõitu rabarber olnud ja kui Sirje maalt uue jämedavarrelise sordi tõi, siis muutus ka see meie aias peenevarreliseks. Mingil hetkel plaksatas mul nagu, et rabarberil pole midagi viga, hoopis rabarberimaa on lahja. Kuna sügisel jäi sõnnikut veitsa üle, siis eraldasin ka rabarberile ämbritäie. Ma ei uskunud, et see niimoodi mõjub. Kevadel ajas rabarber lehemügarad välja ja vaatas ringi nagu ikka. Aga kui vihma tuli, siis sööstsid varred vilinal taeva poole ja need olid jämedad, sellised mida meie kandis varem nähtud pole. Ning lehed nagu langevarjud. Niisiis vaatasin neid rabarbereid läbi akna. Peenrasse tööle ju sellise ilmaga ometigi keegi ei lähe! Aga hea mõte tuli. Tõime poest paar kilo sibulaid, ingverit ja varspeterselli, vormistasime kogu stafi koos rabarberitega tükkideks ja neist sai kaks potitäit imehead würtsmoosi. Pärast oli õdus õhtu kaugete külalistega lõunamaalt.

03.06 Täna tuli ainult natukene vihma. Lõikasin äraõitsenud tulpe ning istutasin priimulaid maha ja ümber. Avastasin ressursse maakasutuse vallas, veel on ruumi. Aga ainult pisemat masti tegelaste jaoks. See tähendab, et Botaia päevadel tuleb jääda kõigutamatuks ja järelemõtlikuks (a la kas mul on selle jaoks ruumi ja a la kõik jorjenid ei pea ometigi minu aias õitsema). Ning päris kindlasti lähevad sel aastal ära need iirised, kes ei õitse. Ma olen sellest alati ka peenra juures valjult juttu teinud kui mõni aiakülaline parajasti käimas on. Psühholoogiline surve on nii suur, et see suvi peaks iiristel pöörane õieuputus tulema.

05.06 Täna näitas kraadiklaas esimest korda 23,5 (vilus). Tundsin tõesti, et aias siblides hakkas suvesoe üsna kiusama. Hakka või siestat pidama, aga istutusjärg oli ees üsna pikk, sest eile oli Tartu Botaia päev. Ei saanud ju mitte minemata jätta, pealegi tekkis plaan tagasiteel ka  uue aaluja juurest Türilt läbi minna. Sest meil oli talle läkitus Annelt, terve kastitäis kaktusepoegi. Botaanikaaed oli imeline. Esimeste rododendronite hurm ja uhked vaated erinevatele kooslustele ning palju toredaid kohtumisi aalujate ja teiste aednikega. Aga siis jälle teele. Imaveres peatusime päris liigirikkas aiapoes, kus oli mitu toredat leidu. Anneli juures ootas meid huvitav aed. Perenaise meisterdatud aiaaksessuaarid (betoonist aiapink imeliste mosaiikidega, jaapanipärased stiliseeritud tornikesed, mosaiigikillukesi siin ja seal, aiapäkapiku koduurg väga uhke uksega ja kassikujukesed. Kui seniajani olime olnud üsna tõsised taimerallijad, siis Anneli juurest võtsime peale ühe elevust tekitava reisija. Ma olen endale alati saurusvõhka tahtnud, seda tema huvitava lehe pärast, kuid asja käigus oli kuidagi märkamata jäänud selle taime täisnimi - haisev saurusvõhk ja see sõna HAISEV torkas trükitähtedega taimepotile kirjutatuna sedakorda hästi silma. Võhk oli parajasti just õide puhkenud ja nägi väga äge välja.

Pika (ligi 30cm) tolmuka kate oli ühelt küljelt lahti puhkenud ja alla sibula rebadele langenud, paljastades katte sisekülje, mis küütles nagu rohekaskuldne mustade pantriträhnidega kaetud siid.

Tolmuka kasvukohast aga tõusis sellist odööri, et kõik kahvatasid. Haisust pidas väga lugu ka kamp kohalikke kärbseid, kes laaberdas nõiutuna õie peal, ümber ja sees. Püüdsime taimele kotti pähe tõmmata, kuid torakas oli nii pikk, et kõik kotid jäid lühikeseks ja kasu neist midagi polnud. Ainult kärbsed läksid närvi. Mina ei olnud nõus torakat maha lõikama. Siis tuli Tiia suure valge kilekotiga ja see oli viimaks ometi paras. Peletasime kärbseid niipalju eemale kui võimalik ja sidusime koti pealt kinni. Tehtud. Uimased kärbsed liibusid armunult väljaspoole kilekotti ja paras katsumus oli taim võimalikult kärbsevabalt pagasnikusse saada. Lõpuks saime ka selle kuidagi tehtud ja olimegi kodu poole teel. Aga siis selgus, et haisev saurusevõhk on nagu hea haisujuust, kelle aroomi ei saa ometigi üks tühine kilekott peatada. Tuulutasime terve tee autot ja lasime ükshaaval neid segaseid kärbseid aknast välja. Hais on väga huvitav, mingid noodid sellest meenutavad kaudselt lehmasõnnikut (umbmäärases ja tormilises käärimisfaasis) ja teine võimas noot on selline magus raipesiirupine. Ühesõnaga, selle haisu kätte just ära ei sure, kuid seda mitte märgata ei ole võimalik. Lisaks lehele, mis talle loodetavasti tulevikus ka peale kasvab, on õis ja hais ainult lisaboonuseks. Loomulikult värskes õhus jne. Aga muidu olen oma uude nunnusse väga kiindunud. Taimede osas ei õnnestunud kõigutamatuks jääda (haa-haa, see ennistine oli ikka uskumatult naiivne prognoos:) ja põhilise aja aiaajast võtabki nüüd potikõnd. Jalad on juba üsna lühikeseks kulunud, sest potte ja potikesi on palju. On priimulaid (kevad on üldse väga uuepriimulane olnud), on amsoonia, on orostachiseid, on võhku ja üks teistmoodi pisike lavendel.

07.06. Puhkuse viimane nädal. Jäänud on veel kuus päeva. Eile õhtul käisin Kaja Keskuses isetegevuslikku muusikali vaatamas. Oli omamoodi seiklus see ilma autota linna minek. Kuna harjumaalastele ei ole Tallinnas midagi tasuta, siis lootsin bussist pileti osta, kuid ajad olid vahepeal muutunud. Bussijuhi kabiini peal oli silt "Bussijuht pileteid ei müü" ja teine silt " Piletita sõidu eest trahv 40 eurot". Sõitsin siis pool tundi jänest, pikad kõrvad aknast välja loperdamas. Tagasi sain õnneks autoga.

10.06. Oleks nagu suvi või midagi, meil on sääsed väljas ja juba kahel päeval olen siestat pidanud, päeval läheb nii soojaks, et ei kannata aias olla (+24 varjus). Puhkus lõpeb kohe ära, aga osa plaanitud töödest jääb ähmasesse tulevikku, istutamist on sel aastal kuidagi väga palju olnud. Nüüd on veel jäänud nn "koera saba" kivilas, millest mitte veel üle pole saanud. Kui mõni asi mehiselt toppama jääb, siis ta jääbki. Aga sinilillede kaitsealal on pidu, käpalised õitsevad. Kahel sordil on õied peal, ülejäänud neli koguvad jõudu järgmiseks hooajaks. Aga lõpuks ometi on selline koht kus nad ennast hästi tunnevad.

14.06. Tööl tagasi. Ja hommikune sööstaiandus on jälle au sees. Aiaäärne floksipeenar on umbrohuvaba ja korralikult multšitud, homme saab ehk pojengipeenraga ühele poole. Omamoodi nauditav tegevus hommikuti, korra loomine aias. Flokse on sel aastal rõõm vaadata. Suured uhked puhmikud. Muidugi mitte kõik. Mõnele on üks või teine asi vastukarva olnud ja siis ta vireleb. Vahel on juure all sipelgad tegutsemas, vahel on rotikäik, vahel ei teagi põhjust. Enamasti võtan sellised nigelakesed üles, panen potti või uue koha peale heasse mulda kosuma. 

Ilus aeg on. Aednik vaatab hooaja jooksul üsna mitu korda ringi ja tunnistab, et nüüd on küll kõige ilusam aeg. Esimene kord oli kivirike, krookuste ja võrkiiriste ajal, teine moment tulpide, priimulate ja massilise hostade tärkamise aegu. Ja kolmas siis nüüd, kui on sirelitest raamitud aiapilt, rodode, laukude ning alustavate pojengidega. Ja natuke imelik aeg ka. Sirel peaks ammugi õitsenud olema, kuid nüüd saavad kokku sirel, pojengid, lumilauk (peaks samuti ammu unustatud olema) ja aediirised. Sel aastal on kõige varasem pojeng `Joker`. Ilmad on jahedapoolsed ja ööd jäävad tihtipeale 10 kraadi piiresse. Täna oli 9,8. Esimene mesi tuli tänavu 11.06. Eriti kirevad on kivilad.

16.06 Olen multšijärjega jõudnud epimeediumipeenrasse. Loodan, et massilise kareda jürilille- ja kannikesereostusesele paneb see järsu piiri ette. Olen sel kevadel mõlemaid erilise sadismiga jahtinud ning see levimislemb kraam läheb kõik roheväetise patta mädanema, et ükski seeme ei idaneks. Maikuu vihmad on aia imelisel kombel käima tõmmanud ja see näeb välja selline nagu ta peaks ideaalvariandis olemagi. Kullerkupud ei lamandu ega kolletu peale õitsemist koledaks vaid kestavad ka õiteta edasi, roosidel pole lehetäisid, floksid on võimsad kui tammed ja vääris-lõokannus näitab oma maksimaalset ilu. Muidu on meil temaga probleeme olnud, kui kevadel läbi kuivab, siis ei õitse. Tohutult põnev on pojengide osas - esimest õit peaks näitama tosin uut sorti. Tasapisi käib peenardes ka võimalike uute istutuskohtade otsimine, tänagi leidsin ühe kus heal floksikohal laiutasid karatau ja koonuslaugu seemikud. Seemikud lähevad kuskile peenrapiirde äärde ja voila! - uus tulevane floks saab endale väärika koha. Kuna sel aastal on floksid tugevad ja tõenäoliselt näitavad kõik sordid õit, siis saab ka nende osas kokku tõmmata. Mõned sordid, mis ikka väga sarnased on, pole kahte vaja, piisab ühest. Nime pärast nüüd küll duubeldama ei hakka. Aga jah, selline mõnus jahe suvi, ei hakka aednikule kondi peale ja põhjamaa lilledele ka meedib. Ainult, et kurgid ja kõrvitsad ei taha õues eriti edeneda, tomatitest rääkimata.

 Rodod on aga lausa võrratud. Nii võimast rodoõiemöllu pole meie mail veel olnud. Tänumeeles Tiile mõeldes. Äitäh.  :)

Ja nartsissiõieline rodo. 

18.06.Aednik on muidu pealtnäha normaalne inimene, aga see on ainult pealtnäha. Päästikuks on väike süütu oranž putukas kes vahel liiliate peal kaunist suveilma nautimas ja muidu jalutamas käib. Kui aednik seda putukat märkab, viskab ta korrapealt kõik tagasikätt maha mis tal käes on (vahet pole, on need ämbrid mullaga, kass, lapselaps, kastekannud veega, ämbrid umbrohuga, võileib, äsjapuhkenud iiris, kiviämber või üks suur kivi jne) ning hiilib liiliate juurde, haige läige silmis. Ta on valmis tapma. Kuigi ta ei võta tavaliselt ühtegi putukat niisama naljalt kätte, siis neid oranže on ta viimastel aastatel valmis isegi paljaste kätega puruks litsuma. Pokumehel hakkab hale: "Ilus putukas, no mis ta tegi sulle...Õudne naine."

19.06 Sattusin eelmisel nädalal hea sõbra floksiaeda ja sel nädalavahetusel oli Futulandi ees jälle tõsine väljakutse, et kuhu panna need kuus uut floksi, mis kõik olid eluvajalikud ja see fakt arutluse alla ei kuulu. Kaks päeva peamurdmist ning kõik on korralikult maha istutatud. Kuna varem ruulis aias palju liiliaid, siis on aja möödudes paljud neist taandunud ning vabastanud kenad päikesepaistelised kohad flokside jaoks. Vaja vaid need üles otsida. Paaril korral tuli ka aiamalet mängida, et see kõrvikpriimula läheb sinna tühja koha peale ja selle asemele läheb kerapriimula ja kerapriimula koha saab floks. Aga lähiajal ei ole enam soovitav üldse mingitesse aedadesse sattuda. Parem heaga eemale hoida. Pojengid Joker ja Red Grace tegid täna õied lahti. Üleüldse on kõik lopsakas ja tore. Oma osa on selles suuresti ka eilsel vihmapäeval. Lausa nii hea sadu oli, et enamus veenõusid sai täis. Joker on alguses roosa, pärast muutub valgeks.

Red Grace

24.06 Esimene kuumalaine. Tuulevaiksemates kohtades tuli +31 ära. Sakus oli +25 varjus. Eile oli õdus jaanilaupäev koos traditsioonilise minilõkkega. Peale päikseloojakut läksime metsa jaaniusse otsima, aga selles kohas kus neid iga aasta tavaliselt leidub, ei olnud seekord ühtegi. Ööd on pikalt jahedad olnud, ehk näeb metsatulukesi nädala pärast.

Aias on pojengide puhkemise aeg. Black Beauty

Etched Salmon

Aleksander Fleming

Ning esimest korda on aednikul selline seis, et pole vaja midagi maha istutada. Sest kõik uustulnukad on oma koha leidnud. Väike plaan mõlgub meeles seoses eesaia varjupeenra muudatusega, kuid oleneb ilmaoludest. Sest need on vä-äga kuumad. Umbrohtu on küll kolmveerandi võrra vähem kui ilma multšita oleks, kuid kui on valida kas kastad või rohid, siis las jäävad need mõned umbrohud, parem annan janustele juua.

25.06 Kriipis nii silma, et võtsin hommikuse jaheduse ajal selle eesaia kivitöö ette. Kolmest kividega ümbritsetud peenrasaarest saab mõningase kangitööga moodustada ühe suure ja lauge joonega istutusala. Natuke tuleb ruumi ka juurde ja peenraäär peaks kujunema heaks kohaks kus väikesi mittemousesid eksponeerida. Kangi läheb sellepärast vaja, et kolm peenrasüvendit olid varasematel aegadel eesaia killustikukattesse uuristatud ja peenarde vahel olevate paekivide all on teekate veel täitsa alles. Paar ämbrit killustikku jõuab välja urgitseda, siis äärekivi paika ja lehemuld tühikusse. Järgmine päev jälle. Küll ta ükskord valmis saab. Pärastlõunane siesta jäi ära, sest tulid küttepuud. Nii kuuma ilmaga pole veel kunagi puid laotud. Parajasti kui just hakkas nutuseks kiskuma tuli naabripoiss appi nagu noor jumal. Tehakse ikka ilma häid inimesi. Puud sai tunni ajaga laotud.

27.06 Edasi ikka pojengilainel: `Joker` on juba lumivalgeks pleekinud ja pudeneb.

Kuumaga õied kaua ei kesta. Palav. Käin hommikujaheduses aia läbi ja vaatan üle, kelle vunts hakkab sorgu vajuma. Kõige hädalisemad saavad kastekannuga vett. Teised peavad homse vihmani ootama. Multš on suuresti abiks ja maapind ei kuiva nii ruttu läbi. Võrreldes eelmise aastaga on floksid päris kena väljanägemisega. Pojengidest on kõige tublimad ning vitaalsemad keskmise õitsemisajaga Kansas,

Chiffon Parfait

Pillow Talk

ja nimetu lumivalge kes sai kunagi ostetud Sarah Bernardi pähe, kes ta mitte ei ole. Aga ilus tugev sort, lõhn meenutab roosi ja maikellukest.

Kurgid õueanumates naudivad sooje ilmu ja roosidele näib ka väga meeldivat.

29.06 Homset vihma ei tulnud. Multš teenib ennast praegu 200% -liselt tasa, sest multšitud aladel keegi veel hinge ei vaagu...kuid kõik alad ei ole veel multšitud. Ja ongi käes. Jaapani priimulad, kerapriimulad ja vääris-lõokannus olid õhtuks närtsinud, kastmine äratas jälle ellu, aga see tähendab, et muld on sügavalt läbi kuivanud. Suur lumeroos on ka valve all, et vähmagi norutamise peale saab ämbri vett kaela. Ja palavaga läheb inimene ju peast totakaks, no oli mul vaja sinna pojengipoodi minna...Läksin küll ühte ostma, aga tulin kahega koju. Juhanis müüdi `Eden`s Perfume`, mida olen ammu tahtnud, kuid teiste pojengide hulgas märkasin ka ühte niisugust, mis välimuselt teistest väga erines: Tume vars, väga ilusad teistmoodi struktuuriga lehed ja intrigeeriva välimusega õis. See oli `Red Sarah Bernardt`. Tõepoolest, kirjutised ei valeta - `Sarah Bernardtiga`pole tal mitte midagi ühist. Ja üldse olevat ta hiinlaste aretis. Kasvukohtade otsimine saab põnev olema, sest mida edasi, seda seiklusrikkam see on. :) Ja veel aiapilte juunikuust.

Minuett

Ise tulnud nelgid

Kuumapeletuse programmi käivitamine. Mõeldud-tehtud. Ära mahtumisega oli natuke probleemi, aga pole meil kunagi nii olnud, et miski asi ei mahu ära. Lihtsalt mõnda aega saab kuuri juurde jõnksuga mindud. Ja kui ilmad jälle jahedaks lähevad, on terve bassutäis kastmisvett. :)

Imeilus väike berberisepoeg, tänud Helenile. :)

Mauklehtede malbe sära

Ka valged elasid talve üle

Siili kollasest marmorist jooginõu, leitud vanakraamipoest.

30.06 Lõpuks ometi vihm. Ega enam ei osanudki oodata, taevas eksles terve õhtupooliku igasuguseid pilvi, aga sealt vaid piserdas natuke. Siis tuli seitsme paiku üks hästi asjalik pilv, kastis aia ära ja veenõu sai ka pooleni täis. Aga multšimata iirisepeenras võimutseb endiselt põud, sest see on põhjani läbi kuivanud.