Külmarekord

Täna hommikul miinus 28,4. Ok, võtame kaks kraadi maha, aga ikka on palju. Kaks kraadi maha sellepärast, et naabrite kraadiklaaside näitudega võrreldes on sugenenud teatavaid kahtlusi, et meie õuetermomeeter "paneb pisut juurde" (ilustab, dramatiseerib, luiskab...viskab villast).
Ma ei tea kas suvetemperatuuridega ka...noh, et meil siis suvel ei olnudki nii kuum nagu meil vahepeal oli või...Whatever. Igatahes kui majja sigineb üleliigset rikkust, siis oleks vaja osta uus termomeeter...hmh, irw...ja siis veel ka kolmas, et kontrollida kumb neist valetab. Sest meie termomeeter "paneb pisut juurde" algusest peale.
Samas...võibolla külma pärast ei näitagi õieti.
Hakkan tööle minemiseks riietuma ja see võtab kaua aega.
Sest Saku on hetkel üks äraütlemata külm koht.

Imekaunid päevad...

...ja julmad ööd.
Päeval valgub soe päikesevalgus üle maailma ja painab igal pool lasuvat lund üsna korralikult. Puistekruus söövitub läbi teeraja, tume sopane jää sõidutee veertes uurdub halliks pitsiks ja koer istub õues silmad kinni, selg vastu lumemüüri, lastes päiksekiirtel ennast sugeda. Suurest mõnust vajub mehikese lõugki rinnale, ikka tonksti ja tonksti. Päike on soe ja annab energiat.
Toas on ühtäkki nii palju valgust! Inimesed räägivad üksteisega särasilmil ja püüavad mitte välja teha heledas päikses äkisti nii märgatavaks muutunud talvetolmust ja räämulistest akendest. Sai ju sügisel pestud, mõtlen ka mina. Tõsi, väga sombuse ilmaga.:)Päiksekiir soojendab kamina kõrval rippuvat kraadiklaasi ja see näiteb pluss 32. Nirvaana.:)
Õues on natuke vähem tore, varjus on miinus 12.
Õhtul kõik muutub. Päike loojub, kraadiklaasi näit muudkui langeb ja langeb...
Lumi ei krudise enam jalgade all vaid vingub teravalt nagu hambavalus siga. Peremehed toovad puid sisse, ahjud huugavad ja õhtuks tõmmatakse paksud kardinad ette. Sest Urr on liikvel. Või nimetatagu seda pealegi lihtsalt pakaseks.
Maja hakkab nagisema, nurkadest õhkub jahedust ja kass trügib voodisse. On väga, väga külm. Näiteks miinus 20 või üle selle.
Hakkasime eile õhtul Laulasmaa kandist tulema. Mere ääres näitas kraad miinus 16. Mida Saku poole, seda külmemaks läks. Sakus vihjas auto termomeeter miinus 20-21.
Koduaparaat näitas miinus 24! Vist ikkagi veidi valetab...

Tõde otsimas

Ühes väga sümpaatses foorumis tekkis arutelu: Kas imikule võib mett anda? Osad arvasid, et võib, osad olid kuskilt kuulnud, et ei või. Tekkis küsimus, et kui ei või, siis miks? Vastuste otsimisel jõuti kahe punktini:
1. Mesi on väga tugev allergeen ja võib imikul käivitada allergia, kuna maimuke veel välja kujunemata organismiga.
2. Mesi võib tekitada botulismi (!), kuna botulismi eosed võivad koos meega jõuda lapse seedetrakti ja hakata seal massiliselt paljunema, tekitades mürgistuse.
Täiskasvanu seedetrakt suudab eosed hävitada, aga imiku oma veel mitte.

Jäin mõtlema. Selles jutus on täiega mingi kala. Olen ise üles kasvanud maal, kus lehmapiim (rasvaprotsendiga 3,5 - 4,2)ja mesi olid lapse (ka imiku)igapäevased leivakõrvased ja viga pole siiamaani mittekuimidagi. Mesi seisis suures piimatünnis ja sellega ei koonerdatud. Segastel kuuekümnendatel tuli ette olukordi kus poes suhkrut ei olnud ja siis söödi lihtsalt mett.
Nii oli see olnud ka minu ema lapsepõlves ja keegi sellest suurest perest pole kunagi põdenud midagi allergiataolist.
Vabandust, aga kõikvõimalikud allergiaallikad peavad asuma uuemates ajakihtides.
Kuid ikkagi see botulismijutt...
Tõe huvides võttis üks tubli foorumlane ühendust TRÜ teadlasega. Tark mees selgitas, et esiteks ei ole see võimalik, et mees miski areneks. Kasvõi botulismieosed. Selleks, et see juhtuda saaks, tuleb meest teha vesilahus. Ja sellegipoolest...
Ta ütles, et tegemist on sääsest elevandi tegemisega.
Võimalus midagi sellist juhtuda on olemas, kuid väga väike.
Inglismaal elab 62 miljonit inimest ja seal on esinenud kolm registreeritud sellise botulismi juhtumit. Isegi kui lisada veel samapalju, mis ei ole registreeritud, siis on see ikkagi väga väike protsent.
Allergiaküsimuse kohta vastas teadlane, et, jah, mesi võib imikul tekitada allergiat.

Enne imelisi ilmasid

Päikest lubati. Samuti ka pakast, aga see jääb öö peale. Kui veebruaris päeval päiksega õnnistab, siis pole enam kaminasse puid vaja - päevane päikseküte on kõige tõhusam. See jaksab juba isegi lund sulatada.
Kevadejutte on palju õhus. Inimesed on pikast talvest väsinud.
Bändi debüüt laupäevasel juubelil oli võimas. Pühapäeval järgnes luksuslik sünnipäevamäng kahe viiuli ja lisamandoliiniga.
Teljendus ja tellimused seisavad. Samuti kõik ideed. Õhtud on valguse poolest veel liiga lühikesed ja nädalavahetustel pole aega. Ootan viite vaba päeva veebruari lõpus, et ree peale tagasi saada. Ikka see 230 lõime lugu, mis tuleb alguses panna niide ja siis soasse.
Härra Tibu iseseisvub. Täna öösel magas mürsik õues. Ma ei saa öelda, et ei muretsenud üldse. Öösel tulevad metsaelanikud alevikku ja siis on noortel lollidel kassidel parem kodus olla.
Eile murdis rebane aleviku lähedal paikneva väikse talu kümme kana ja kuke. Oli laibad saras kenasti heinte alla matnud, et saagile hiljem järele tulla.
Naised saunas rääkisid veel, et Sakus olevat nähtud ilvest, aga see on natuke ebareaalne. Kuni metsas rebastest kubiseb, ei tule ilves inimeste tanumale...kui siin metsas üldse ilveseid leidub. Liiga palju inimesi suusaradadel ja mets ise kah väike. Ehk oli hoopis mõni koll, keda alevikus nähti.:)

Uued trikid

Kuna elektrooniline äratuskell läks ära, siis on Härra Tibu jälle oma kohustusi korralikult täitma hakanud. Umbes poole seitsme paiku läheneb pimedusest vaikselt lumivalge manisk, palju vurre ja lai naeratus. Panen naeratusele käe peale, keeran end kummuli ja magan edasi. Aga see pole küünal, mis kustuks, ei. Ta vangerdab heatujuliselt peatsisse ja hakkab kasukaga minu nägu poleerima. Ikka üks siidine külg ja teine, üks ja teine...
See tegevus võiks isegi uinutav olla kui see poleks nii huumor.:)
Täiesti tunnetatav äratustehnika areng. Uued võtted jne.
Kannatan umbes kolmekümne viienda kaheksani.
Huvitav, milline näeb kassäratus välja aasta pärast?:)

Pikk, märg ja pime nädal

Kui on sadanud, siis lumi pole see küll olnud. Vaheldumisi jäidet, vihma, lobjakat...
Päevast päeva sula. Tulin tänagi märjas lumes kahlates koju. Siiski kuidagi seletamatult tore. Igal juhul parem kui pakane. Irw, eriti kui bootsid vett ka peavad. Vahel mõtlen, et oi kõrvad ja karvad, millega (loe: millise uputusega) see lõbu küll lõpeb?
Väljas pimedas kriimustavad jäänõeltega segunenud jäised röövtuuled aknaid ja täna õhtul koerad ei haugu.

Soe ja hämar

Juba kaks sulailma - eile veidi kargem, täna räästad lausa tilguvad. On hallid madalad taevad ja õhus palju magusat sulalume lõhna. Kassid kobivad juba hommikul vara õue ja keelduvad tükil ajal tuppa naasmast. Proua Muri võtab rõdul õhuvanne, Tibu lailatab kusagil kaugemal.
Naudin Frances Hardinge "Öökärbse lendu". Jabura pealkirjaga ja lasteraamatu välimusega "klots" osutus tõeliseks maiuspalaks. Lugesin eile õhtul esimese kolmandiku raamatust ja aplodeerisin mõttes iga natukese aja tagant. Võrratud kalambuurid ja niuks!, millised kirjeldused.
Aga muidu on progress, Liisuke kõndis omal jalal eile ilma toetuseta üle kümne sammu. "Tõin siia, las hakkab ükskord käima ka," itsitas emme.
Jah, meil on siin ärgitav aura, isegi lapsed hakkavad meil olles käima ja rääkima.:)
Kusjuures hakkaski.
Kõndis ja rääkis nagu väike jumal aga jutust ei saa keegi endiselt mitte midagi aru.