Kuna elektrooniline äratuskell läks ära, siis on Härra Tibu jälle oma kohustusi korralikult täitma hakanud. Umbes poole seitsme paiku läheneb pimedusest vaikselt lumivalge manisk, palju vurre ja lai naeratus. Panen naeratusele käe peale, keeran end kummuli ja magan edasi. Aga see pole küünal, mis kustuks, ei. Ta vangerdab heatujuliselt peatsisse ja hakkab kasukaga minu nägu poleerima. Ikka üks siidine külg ja teine, üks ja teine...
See tegevus võiks isegi uinutav olla kui see poleks nii huumor.:)
Täiesti tunnetatav äratustehnika areng. Uued võtted jne.
Kannatan umbes kolmekümne viienda kaheksani.
Huvitav, milline näeb kassäratus välja aasta pärast?:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment