Eile olin jälle jõe ääres rehepapiks. See on ilus töökoht. Kuidagi looduselähedane ja vanaaegne tegevus. Aus amet. Segan pika roobiga tuld. Vaatan, et tal süüa oleks, hillitsen leeke kui siseruumidest viiksatusi hakkab kostma, lasen õuest mõne külmamöirge õhuvärskenduseks jne. jne. Ise käin vahepeal ukse peal päikest vaatamas. Päike teeb päeva jooksul suure kaare ja maandub aleviku taga metsas. Õhtul naaseb vahepeal varjulistes lohkudes maganud pakane oma valdusstesse. Jõgi hakkab ragisema ja naksuma ning mõni kõvem raksatus kaigub kaugele piki jõge. Vesi jäätub.
Ka kodus hakkas jää õuekraani pidi tuppa trügima. See on selline pikk ja aeglane teekond - iga päev sentimeeter või paar, aga nädalajagu pakast ja ta jõudis kohale. Terve päev mässamist selle külmunud kohaga. (See mis on täiesti hea jões ei ole mitte hea majas.:)
Nüüd on õuekraanil "kasukas" seljas ja sealtkaudu külm enam tuppa ei tule.
Pikk pai armsale koduhaldjale.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment