Neljapäev

Äratuskell tuli täna vara ja oli halvas tujus. Ei mingeid põsepaisid. Hüppas kapi otsast makku, tegi rinnal paar sammu ja jäi mulle otsa vahtima. Kuulge, Härra Tibu, tõmbasin ma sügavalt hinge, kui ma oleksin veidi südamehaigem, siis võib juhtuda, et ma peale sellist äratust üldse ei ärka ja...ja ebaviisakad äratuskellad veedavad edaspidi oma öö peldikus! ähvardasin mõttes ja magasin sügavalt edasi...õpetuseks...aga mida sa magad kui uni läinud.
Lõpuks pidin teesklemise lõpetama. Aga ma olin halvas tujus ja äratuskell läks konservi saamata õue...pissile või misiganes, mul savi.
Kraadiklaas näitas miinus 28,9 (27,9).
Tibu sooritas oma kuuri juurde lippamise, kükitamise ja tagasilippamise rituaali lausa ahvikiirusel.
Kuna kassid armastavad korda, siis olen tähele pannud, et kui minnakse kuuri ääre alla, siis on vaja teha plönn ja kui niisama soristada, siis minnakse maja taha või vastupidi. Aga kord peab olema. Sest mõnikord olen täheldanud eksitust - minnakse kuuri juurde, kuid seal selgub, et on vaja, silm punnis peas, lipata hoopis maja taha, sest, noh...ei olnud selle seina nael. Proua Muril on ka toas sellega kõik korras - et siis üks on plönnikast ja teine...whatever. Koomikud.

Eile panin telgesid niide. Peaaegu nagu matemaatika - ikka tehe ja kontroll, tehe ja kontroll...oeh ja nii kogu päev. :)
Niide panemine on kogu vaibanduse kõige igavam töö. Aga kiirustada sellega ka ei saa, sest kui mingi viga sisse jääb, siis vahib see sulle igal sentimeetril 25-st meetrist näkku ja segab tööd. Kui oled niide panemisel eritirõve pedant, siis on kõik hästi. Ma olin. Nüüd peaks kõik hästi olema.
Elame, näeme...