"Keha"

Olen heade ulmekate fänn. Ega neid nii väga palju polegi. Ulmekas võib olla esmapilgul (esimesed 100 lehekülge) tõepoolest oivaline, kuid siis juhtub mõnikord midagi, ma ei osakgi eriti pakkuda mis see võiks olla. Kas autorit häiritakse jõhkralt tema vaimsuses (maksuamet, narkopolitsei, relvastatud mäss riigis), tema tänaval on maavärin, koer saab valed pojad või kaob kass ära...ma ei tea tõesti mille pärast, aga teos muutub mitte enam nii heaks ja lohiseb kuidagi tõesti lõpuni ära. Või teine variant, et stiil lihtsalt muutub. Olen lugenud megapõnevalt alanud eesti ulmekat, mis moondus peale 50-ndat lehekülge läägeks erootikaks...noh midagi selles laadis, et meesautor samastus peategelasega ja kukkus võlutaride ja preestritaridega (üks vingem kui teine) agaralt sugu tegema. Tegigi üle kolme lehekülje muudkui sugu ja midagi muud erilist selles raamatus enam ei juhtunud. See maitseb umbes nii, et sul on kohutavad rummikoogi neelud, topid siis rummikoogi suhu, mälud õndsalt...ja wtf!... see moondub suus kiluvõileivaks. METSIK Tüng, eksole...mitte, et mul kiluvõileibade vastu midagi oleks...:).
Ühesõnaga, hea ulmekas "Keha" moondus umbes peale 100 ndat lehekülge naistekaks. Trahh! Ei käinud kuidagi alla ega midagi, autoril on megahea väljendusoskus.
Lihtsalt naispeategelas(t)e tunneteskaala hakkas meenutama mingit läilaroosat suurt orelit, kus autor nii osavalt triblama kukkus, et mina enam ei suutnud ja hakkasin diagonaalis lugema.
Superhea süžeeidee ja puha, aga sorry, kui ma alustan ulmeka lugemist, siis ei tohiks see poole pealt naistekaks muutuda. Lihtsalt ei tohiks. Selle raamatu lõpus pulmi ei tulnud, aga ma usun, et nad jõuavad sinna järgmise (sama paksu) raamatu lõpus. Sest kuidas siis ikkagi ilma pulmadeta?