Teine märts

Pakased on möödas. Imeliselt ilusad ilmad samuti.:)
Aga päris sümpaatne on ärgata hommikul üles ja nentida endamisi rahulolevalt, et enamus soojast mis õhtul kaminast õhkus on kenasti alles ja pakane ei siruta oma küüsi rõduukse vahelt ülejäänu järele. Miinus viis. Normaalne.:)
Sellest, mille peale ma ärkasin, ei tahaks rääkida, aga ähmaselt aiman, et ka see on kuidagi seotud märtsi, suhteliselt sooja ilma ja sellega, et aina varem valgeks läheb.
Kell viis alustas Härra Tibu laulu "Kivisüdamelistele sügavalt magajatele, kes ei suvatse koibagi liigutada, kui kassil on igav...ja vbl ka põis maani."
Viskasin ta välja. Sellega on tavaliselt nii, et kui välja viskad, siis tuleb mõne aja pärast ka sisse lasta. Lasin kassi sisse ja arvasin, et nüüd saab rahu, aga tema alustas veel pikemat lugulaulu "Kivisüdamelistele magajatele, kelle kass on parajasti nälga suremas".
Koos tibutantsu ja muu tsirkusega loomulikult.
Aga kevadet on juba muustki tunda. Hommikul tööle minnes kostab hekkidest ja metsast sidin-sädin. Tihased ja muud väiksemad metsalinnud rõõmustavad samuti pakase taandumise üle.
Mõtlen juba mitmendat päeva, et peaks sebima koju natuke mulda ja alustama kevadkülviga.