Loen praegu teistkordselt vanameistri hilisemaid Asumi lugusid. Mitte sellepärast, et midagi muud poleks, eimitte. See on see sarjaraamatute paariaastase intervalliga ilmumine. Kunagi on loetud, aga mitte järjest vaid ükshaaval. Aga sellest pole midagi, kunagi loen kindlasti veel. Asimov on klassika, ei mingit kahtlust.
Ta ei pea kosmoses maha oivalisi lahinguid, tema maailmad ei kubise lilla-rohelise-punasekärnalistest erineva jalgade arvuga lihasööjatest, neis ei lenda ringi kõikvõimalikke...ohte, on lihtsalt laev ja pisut kummalised rändurid, kes seilavad kergelt aegade hämaras ja kes vahel isegi kahtlema löövad kas praegu on enne või pärast.
Asimov on mõtisklev, kuid tohutu haardega. Tegevus toimub ajal, kus "kõik on juba ära olnud" ja kulgeb umbes selles laadis, et mis saab siis edasi "kui kõik on juba ära olnud".
Eile olid jõulud, maha tuli paks pehme valge lumekiht, mis varjas kõik jõhkra päikese poolt vaese vana lume keresse löödud armid ja köndistatud hangede mustunud sisikonnad ei vaeva enam igal sammul esteete...sest kõik on sigavalge...ja pehme ja kaetud. Kohati, ma ütleks, et isegi alatult. Üleeilsest jäi maha mõrvarlik kiilasjää ja see on nüüd lume all. Igaks juhuks panin tööle minnes oma mittelibisevad bootsid. Nad on koledad, aga neil seisab hästi püsti. Ülejäänud päeva kuulasin teiste hulle kirjeldusi erinevatest kukkumistest ja nägin jubedaid sinikaid ning mõtlesin, et peaks taimeraamatute, ulmekate ja reisikirjade vahele vist ka mingi esmaabiraamatu läbi lugema.
Hetkel paistab, et võib oodata megailusat ilma, õues on selge taevas 6 (4) miinuskraadiga ja päike kohe tõuseb. Kevad on mõnna.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment