Mulle meeldib ärgata nende väikeste armsate rituaalide peale...keegi väga pingutab, mõtleb välja millega üllatada, kuidas seda laiska inimest paremini maast ülesse saada jne.
Eelmisel nädalal jäi etendus ära. Umbes kella seitsme paiku kostis rõduukse juurest napp ja vali signaal, mida vilunud kassiomanik kunagi korduda ei lase. "MÄÄÄUUUUUU!!!!" võrdub alarmiga, mille ignoreerimisele võib järgneda pika plönnirea koristamine või muud jubedat. Ja nii kogu nädala.
Täiesti kogemata oli mu sabaga äratuskell avastanud kiireima viisi kuidas perenaist voodist välja saada. Ta kasutas seda meetodit mõnuga.
Ja ma hakkasin juba arvama, et ärgata polegi naljakas.
Õnneks pole see siiski nii.:) Täna hommikul sain jälle korraliku täispika rituaali õrna nurrkräunulaulu saatel, mille hulka kuulus räimelõhnane põsepai, seljas tallamine ja kosmeetikavattide tuutu maha tapmine. Kõik on jälle korras.:)
Eile oli täiskevad kuuma päikese ja voolavate kevadvetega, mis tardus õhtuks kiilasjääks asfaldil.
Hommikul 0,5 miinust.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment