Naistepäev

Parim asi, mis stagnaajast meie päevini säilinud on.:)
Üks armas ja humoorikas päev kevade serva peal, mis lõhnab tulpide järele.
Koolis laulsid vanemate klasside poisid laval Freddy Mercuryt, Carfunkelit ja veel miskit. Kuna söökla on ka aula, siis oli meil niisugune "Eesti otsib superstaari stiilis" pidulik lõuna koos klaveri ja kitarriga. Tegelikult harjutasid nad naistepäeva kontserdiks, mis varsti algama pidi, aga milline staar ütleks publikust ära, olgu need siis kasvõi kokamutid või putru helpivad pikapäevarühma mudilased.:)
Kodus oli Pokumees teinud kümne minutiga uue loo ja selle nimi on Naiste polka.
Natuke oli selles süüdi ka meie Viiul, kes messengeris olla Pokumehele kohmanud, et missa vahid siin, ise helilooja, mine nüüd ja kirjuta üks ilus uus lugu. Saigi täitsa uus lugu.:)

Aga muuhulgas siin ks killuke naistepäevast aastast 1964:

Kuidas ma teada sain, et metsavahi vana hobune ka kiiresti joosta oskab.

Õues oli juba mitu päeva laussula olnud ja tuuled lõhnasid kevade järele. Taat arvas, et ega enam pakast ei tule ja otsustas sõnniku laudast välja visata. Paks "kultuurkiht" õlgedest ja kuivanud sõnnikust mõjus talveti justnagu lauda põrandasoojendus ja loomade jalad olid soojas.
Hommikust peale tuli raadiost pidulikku muusikat ja paksu naistepäeva juttu eesrindlike naistraktoristide ja naislüpsjatega. Sekka loomulikult ka naisrahvakunstnikke, aga kodus meil seal maal küll mingeid lilli ei kingitud, oli lihtsalt sihuke natuke muhedam olemine, pajuurvad laua pääl ja taat lõi hommikul ühe küüliku maha, et ikkagi pühad.
Peale lõunat tuli mõõdukalt napsitanud Metsavahi Juhan oma hobusega. Tee koosnes puhtast läikivast kiilasjääst ja mina imestasin endamisi, et kuidas suksu sellel üldse püsti seisis. Ka taat võttis teema jutuks, et kuda ja mis kuid Juhan kurtis, et libises, sunnik, küll, aga nad olid siis mööda põlde tulnud. Juhan kohe näitas ka kuidas. Mind tõsteti rekke ja vanale tööhobusele lahmati ohjaotstega vastu tagumikku. Vana tüse mära korskas, tõusis kahele jalale ja kappas siis koos reega meie põllu peale, kus tehti suur uhke kaar. Minu meelest oli selles natuke midagi kreisit, sest lobjakas lendas kahte lehte ja lumeklompe vupsas kapjade alt rekke. Kartsin himsasti, et va loll-Juhan tapab oma vana hobuse selle hullu jooksuga nüüd küll ära, sest seni olin Ulvet näinud vaid laisalt sörk-sörk tegemas, kui sedagi. Aga ju siis Juhan oma hobust teadis, igatahes sai see ring tehtud ja mehed istusid laua äärde juttu puhuma. Toodi tagatoast mett ja suitsuvorsti, küülikut lõigati ka asuniku kõrvale laua peale. Varsti imbus uksest sisse Saki Paul oma käriseva hääle ja peene suitsupitsiga, kellel oli väga terav nina taoliste imroviseeritud pidude peale. Kus aga mehed korraks maha istusid oli ka Saki Paul kohal. Asi läks huvitavaks. Kuna lastel ja naistel koos külalistega söögilauas jõmiseda polnud kombeks, siis puksiti mind tahatuppa memme ja tädi juurde. Või ma sellega leppisin. Köögis räägiti ju nii huvitavaid ja teistmoodi jutte!
Tegin aga jälle asja kööki. Mängisin pliidi juures natuke koeraga ja nihverdasin ennast mängu käigus koos Mutaga köögi laua alla. See oli parajalt lahmakas ja jutuhoos ei pandud tähelegi. Suitsuvorsti oleks küll tahtnud (koerale näiteks anti:) aga ma ei teinud sellel teemal piuksugi, sest siis oleks kohe tahatuppa memme juurde magama kupatatud. Tädi aga kuulas meeste jutte uksepraost sama suure huviga kui mina ja leppis sellepärast ka minu lauaaluse positsiooniga.
Ega maal aastal 1960...mingit kino, teatrit, telekat ega muid meelelahutusi ei olnud ja sellepärast oligi suurim sündmus külalised. Jumakene, ega seda siis ometi maha kõlvanud magada.:)
Ree ring oli veel kahe nädala jagu põllu peal näha ja ma käisin seda pärast iga päev vaatamas kuni lumi ära sulas.:)