Kui ma poleks varem lund näinud, siis pildistaksin ja pildistaks ja pildistaks...sest on imeilus. Miinus neli (2) koos äsjasadanud paksu lumega, päike hakkab tõusma ja valgustab...hmh... kreembrüleeja kumaga lumerüüs puid, põõsaid ja hangede külgi. Kogu õues paiknev mateeria on kaetud pehme lumekihiga, mille kohta isegi vatjas öelda oleks räme.
Pigem ehmesjas, ingellik...l-u-m-i-v-a-l-g-e.
Asumi kroonikad hakkavad otsa lõppema. Ma ei ole sellele varem mõelnud, kuid Asimov oli vist omamoodi tõsiusklik. Idee "kõik on kõigega seotud" (ja nentigem, et see on tõepoolest nii:) jätkub pikemalt lahtikirjutatuna Asumi juttudes. Niisiis, kõik on kõigega seotud, ehk "liblikaefekt".
Njaah, kuidas seda siis teooriasse rakendada...esimene, mida inimesed hommikul näevad, on kümmetuhat kalluritäit ingellikku ilu kõikjale kunstipäraselt laialipuistatuna tõusva päikese kumas. Vaatepilt liigutab kindlasti ka kõige roostetanumaid hingekange, inimesed on heatahtlikumad, vanade inimeste kondid valutavad vähem, mõeldakse palju toredaid mõtteid ja lapsed ei tee ulakust. Võibolla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment