Seletamatu

Hääl tuttaval on alevikus kahekordne puumaja. Maja nagu maja ikka, aga ühe asja poolest väga eriline. Mõnikord käib neil "külaline".
Üks juhtumitest:
Pererahvas vaatab õhtul ülemisel korrusel telekat kui all välisuks tuttava kolksatusega kinni lajatab. Keegi tuli. Keegi ilmselt omadest, sest ta ei koputanud eelnevalt ega andnud kella ka. Pererahvas kikitab kõrvu, et kes ja mis, aga trepikojas on vaikus. "Kuule, mulle tuleb nüüd meelde, et ma keerasin välisukse üldse lukku kui üles tulin," ütleb naine hämmeldunud häälega. Mees läheb alla vaatama, mida kuradit, aga uks on tõesti lukus ja kinni. Ometi kuulsid mõlemad ukse kolksatust ja mingit loogilist seletust sellele leida ka ei oska.
Varemalt on majaemand üksi olles vahel sedasama kuulnud ja mehelegi jutustanud. Mees on tavaliselt nende juttude üle muianud ja narrinud veel pealegi, et näe, naisuke kardab kolli. Fenomen kordub umbes kolme-neljakuiste, vahel ka pikemate vahedega. Oled juba ära unustanud ja ei tea oodatagi kui juba jälle...
Seekord olid noored külas. Selge hele päev...Koos istuti laua ääres kui äkki välisuks all kääksus ja Kõmm! kinni käis...siis rutakad jooksusammud trepist üles...ja vaikus. Kõik ootavad, et kes nüüd tuleb, mindi vaatama, trepp tühi ja mitte kedagi pole.