Kassnähtus

Andsime parajasti ühes mereäärses aias viinapuuvääte täis kasvanud elupuudele esmaabi, kui sinna ilmus kena väike must kass. Vaatas objekti, autosalongi ja pagasniku üle ning noris veidi pai ka. Kass oli malbe iseloomuga väike, aga tugev kõuts. Karmi õhukese karva all rullus jäme härjakael. Kui ta oli endale selgeks teinud millega me seal tegeleme ja et me paar sõna ka kassikeelt mõistame, siis otsustas ta ülejäänud osa päevast meie seltsis veeta. Heitis sinnasamasse põiktänavasse ja hakkas pärastlõunast tualetti tegema. Pööramata üldse tähelepanu tõigale, et äsjasadanud vihm oli külje all oleva kruusa üsna märjaks teinud ja üks koivaotsake puhta lombis ligunes.
Kui mõelda sellele, et proua Muri liigub märjas rohus pikkade känguruhüpetega, näol ülima jälestuse ilme ja Härra Tibu ka eriti ujuda ei armasta, siis oli see kiisu omaette fenomen.
Möödakõndinud perenaine kinnitas nähtud fakti. "Meie kass ei karda tõesti vett. Käib iga nädal heameelega vannis kümblemas."
Vot siis milline loom!

Kibuvitsamoos

Kibuvitsamoos väärib eraldi peatükki, kuna sellega on seotud niipalju toiminguid, sebimisi ja näputööd.
Moosiks sobib ainult kurdlehise roosi (Rosa rugosa) peaaegu valminud vili.
Saak tuleb ära korjata kui nad on juba punased ja mahlased kuid veel mitte pehmeks läinud.
Kui marjad on koju toodud, hakkab tiksuma aeg - kes saab ennem. Eriti sel puhul kui kiirel ajal pole mahti marju kohe ära puhastada ja kott kuskile seisma jääb. Seda tiksumist võib sealt siis lausa oma kõrvaga kuulda...nii, umbes paari päeva pärast kui marjades elutsevad kibuvitsaröövikud on ennast võimsamaks nuumanud ja suudavad kõvemini krõmpsutada. Marjad järelvalmivad ja röövikud söövad.
Kui moosimaterjal kohe ära puhastada, siis pole ussid veel kurja jõudnud teha ja marjad on ka paremini töödeldavad.
Näputööd jagub selle puhastamisega tüdimuse ääreni. Muidu ei viitsiks, aga selle moosi nimel olen ma seda kord aastas nõus tegema küll.
Kuna kahe ämbri marjade puhastamiseks kulub umbes viis tundi, siis kasutan töö kergendamiseks aja jooksul kätte harjunud nippe:
Esimese tööna lõikan väikese terava noaga ära õiejäänuse. Selle peale kulub 1 tund. Nüüd on järel poolteist ämbrit puhtaid marju. Lõikan nad pooleks. Selle peale kulub teine tund. Mõlemaid töid saab teha telekat vaadates.
Ja nüüd järgneb kõige igavam osa, marjapoolikute seemnetest puhastamine. Võtan ühe pika ja peenema otsaga tömbi lauanoa, keeran tera paksult salvrätikusse, et hea käepärane hoida oleks ja jätan välja vaid 2 cm noaotsa. Sellega võib neid marju lõputult tühjaks urgitseda, aga minu piir jääb siiski kuskile sinna kahe ämbri kanti.:)
Selle töö peale kulub kolm tundi.
Nüüd on järel kuus kilo puhtaid marjapoolikuid ja moosikeetmine võib alata. Suhkrut paneb igaüks oma maitse järgi, aga meite moos on tavaliselt olnud pigem selline lahedapoolne - umbes pool kilo suhkrut või veid vähem kilo marjade kohta. Pigem vähem kui rohkem. Nii, et vilunud moosisõbral pool purki moosi korraga ära süüa pole mingi kunst.:)

Töine, töine, töine...

Selle nädala võiks lausa nimetada usinuse nädalaks.:)
Mesilased, mesi, küte, moos, ikka ja jälle mesi, vihad, aiatööd jne
Aga ei muud kui, et puhkus lõpeb kolme nädala pärast ja enne tuleb maailm valmis teha, ehk siis kõik see, mis suveks sai planeeritud. Jubee!:)
Oma aia ümberistutused on tehtud. Uued taimed on koha leidnud ja liialt laiutajad hakkavad vaikselt välja kolima. Loobusin kahest hostast ja ühest põõsast.
Vaadet on ka tekkinud.
Kuigi nautimiseks on hommikud jahedad. Täna oli enne päikest pluss 8.
Ei tahaks veel öökülmu.
Ja siis ma mõtlesin veel, et kuna kaks talve on olnud täiesti ilged loodusõnnetused pakase ja paksu lumega, siis võiks vahelduseks tulla ka midagi pehmemat...ja mitte nii, et lumi akendeni...meil on siin ju olnud...teoreetiliselt oleks reaalne. Oeh. Unistada ju ikka võib.:)
Järgmisena võtan lähiajal ette naaberaia vaarikad, paraadpeenra ja muru.
Siis jääb veel kummut ja Pirita aia esmaabi.

On sadanud

Umbes nii jah. Iga päev tuleb paar-kolm-neli-...kümme sahmakat. Üks seaduspärasus on ka. Alati kui aednike jumalad armulised juhtuvad olema ja auto on viinud mu taimepoe värava taha (alati on ainult pool tundi aega)ning mina loovin parajasti õnnelikult lahtise taeva all olevate väljapanekute vahel, siis hakkab sadama.
Taimevahetus on hea asi, aga vahel pole paha ka poest midagi uut osta. Kasvõi selleks, et oleks mida taimevahetusel vastu pakkuda. Ja nii ma aiapoodi sattungi.
Suurtest ja kallitest taimedest vaatan juba ammu mööda. See on igav kui midagi on kohe võtta ja valmis jne. Pealegi iga aasta ikka ühed ja samad asjad.
Augustis on tasub minna kiikama Vuti tänava aiapoe tagaeda, kus ära õitsenute ja vähem kaubandusliku välimusega taimede müügiplats. Ja seal võib hea hinna eest üsnagi aardeid leida. Näiteks nagu roosa piibeleht, tähkjas liatris `Kobold`, päevaliilia `Chicago Sunrise` või kollasekirjude lehtedega kahkjas iiris `Aureovariegata`. Ülejäänud asjad (laiguline floks `Omega`, traakia nelk, siberi naistenõges) võtsin huvi pärast kui uued asjad, et näha kuidas nad end ülal peavad.
Ja valget merikanni ning männas-neiusilma olin juba varem vaadanud, et võiks aias olla. Suures aiapoes on harva midagi alla viie euro saadaval. Tagahoovi sügismüügis saab kahega.:)
Muidugi kui tead mida otsida ja kuidas otsida, sest paljudel pole üldse nimesilti ja kui on, siis päikesest pooleldi kustunud kirjadega. Pole vaja vist mainida, et minu parimad hostad ja kaks väga ilusat kurereha on just sealt pärit.
Aga meil on nüüd päris oma õunapuu.
Tema nimi on `Talvenauding`.

Vari

Ta elab jõe ääres puukuuris. Vahel olen teda silmanurgast näinud (või arvanud nägevat) maastikul vilksamas. Vari on väikese heleda näo ja hapra helehalli kehaga olevus.
Esimest korda päris täies elusuuruses nägin teda suvel.
Oli kena lauspäikses kümblev pärastlõuna, selline mil konditsioneerid kuumusest üles ütlevad ja asfalt madalamatesse kohtadesse loike hakkab moodustama.
Seisin parajasti uksel vana saare varjus ja tuiutasin pilguga jahedust otsides jõe poole...kui mingil määratlematul hetkel materjaliseerus ta minust paari meetri kaugusele. Just asfaldi ja muru piirile. Ta oli täiesti rahulik. Ja vaatas mind oma heledate silmadega. Pigem, ma ütleks, mõõtis. Mina vaatasin teda ka. Noh, üldiselt....meil on küll kodus kaks kassi, aga ega ma sellepärast veel mingi tänavakasside fänn pole. Kui metsik loom niimoodi ligi tuleb, siis on tal probleem. Tõenäoliselt tahab süüa. Ok, kodukass tunneb oma konserviavaja kehakeelt aevastusest kuni raevuni ja oskab ka ise vajaduse korral ennast inimesele arusaadavaks teha. (Oi, kuidas oskab!:)
Metsikul kassil inimesega niisugust vastastikku mõistmist ei ole (umbes poole minuti pärast pidin ma omi tõekspidamisi hakkama ümber hindama:). "Nii, sul on kõht tühi, aga kuidas sa seda mulle ütled?" panin ma küsivalt käed puusa.
Ta vaatas mulle otse silma (täpsem oleks, otse ajudesse).
Ja kui ta ei olnud veel päris kindel, et kas sõnum mulle ikka jõudis kohale, siis ta vaatas korra veel kõvemini. Võibolla kui ma oleksin olnud näiteks telepaat, siis oleksin võinud oma peas kuulda asjalikku peenikest häält "Missa vahid, suu lahti! Too kohe süüa!" Kobisin suhteliselt hämmeldunult taharuumi ja tõin oma ainsa söödava asja talle. See oli lõunast järele jäänud üksik keedukartul. Panin selle lootusrikkalt murule ja veeretasin tema poole. Loom oli vahepeal plehku pannud ja kükitas saare varjus. Hoolimata oma trikkidest ikka natuke metsik ka... Taganesin jälle uksele. Vari libises lähemale, krahmas kartuli ja viis selle kaugemale rohtu. Seal sõi ta selle ilma pikemalt mekutamata ära.
Tuli tagasi, vaatas, kas veel on. Ei olnud. Noh, müslit ma talle ju ometigi pakkuma ei hakanud.
Siis pani vari käpad kõveriti rinnaku alla, kõhutas maha, vaatas mulle oblikate vahelt niisuguse hästi erilise näoga (sõna "heldinud" vist isegi sobiks) otsa ja lõi nurru.
Minu kohta sobinuks sel momendil sõnapaar "juhmilt imestunud".
Igatahes...ma ei tea kas ma olen nüüd ümber sõrme keeratud, aga järgmine kord sai ta kassikonservi ja iga kord kui ma tööle lähen, mõtlen ma lõunat kaasa võttes ikka ka selle väikse halli varju peale seal kuuri juures.

Esmaspäev

Eile istutasin. Vahetuse käigus tulid kolm vana aja liiliat `Iskra`(kärtsoranz, turbanikujulised kellukad), kuningliilia (valge, lõhnav, trompet), tiigerliilia (oranzid, mustade täppidega turbanikujulised kellukad) ja aed-leeklill `Helmi Puur`. See lill on klassika ja kuulub umbes sellesse teemasse, et no kui sul rohkem flokse ei ole, siis vähemalt üks `Helmi Puur` võiks ju ometi aias olla. :)
`Helmi Puur`on roosa, lõhnav ja väga suure õiega. See on ilus komme lilledele inimeste nimesid panna.
Öösel sadas, päevapoole läks ilm jälle ilusaks. Tuul, päike, pluss 20 varjus, missa hing veel tahad.:)

Jahe

Esimene hommik kohviga verandal kus oli vaja poole pealt tuppa tagasi fliisi järele kobida.
Eile oli ka jahe. Isegi vihma tuli.
Viimaks ometi on netist leitud Amelie` valsi ka meie lõõtsadel ära mängitav versioon. Niuniuniukuiilus!:)
Ehk Söepõletajad mängivad seda ka...kunagi...kuradimavõimsalt...sest sellel lool on nii palju väge sees.
Vahepeal on päike õue soojaks kütnud, mis on hea. Vara veel lumedele mõtelda.
Täna on päevaplaanis botaanilised uudistused, et mis teistel ka õitseb ja natuke rohimist ja niisama. Ikkagi pühapäev.