Õuemõtted

Perverssevõitu ehk öeldagi (kõigi nende lume järgi õhkavate kaashõimlaste vahelt), aga kuidagi NII KAIF ON!:):):)
Esimesed sammud hommikul trepile...Jee, sula! Eileõhtune miinus 1 jäisus on asendunud pluss 2  mõnusa vihmasajuga. Mets lõhnamas vihma järele ja aed maa järele.
Õuest vupsas esikuvalgusse kaks energilist karvakera. Bond ("nurr-nurr!") ja Isand Tibu ("šhh!" JÄTA mu hing rahule!). Bond arvab jätkuvalt, et Härra Tibu võiks olla tema Yoda, kuid Tibu põikleb meeleheitlikult talle ootamatult kaelasadanud aust ja tähelepanust kõrvale.
Tööle minna oli täna kohe lausa pidulik. Ma tean küll, mis see on.:) Järgmine nädal algab  jõulupuhkus kõigi mõnusate koduste posserdamistega ja peale seda võib hakata kevadet ootama. Mida veel tahta...
Pimedus, vihmapladin, lasksin meie tänaval aeglaselt veeredes autoaknad alla ja vaatasin pimedas miilavaid jõulutulesid. Ilus. Vähemalt seitse-kaheksa erinevat vaadet pimeduses, mis muudab väravad, majad ja aiad nii salapäraseks...
Aga muidu? Ei miskit erilist muud kui, et pikkadel talveõhtutel on aega terve maailm. Küll kataloogides sumamiseks, küll suveplaanide tegemiseks. Üldiselt kaldub vaekauss sinnapoole, et kaotan minagi tagaaiast enamuse paepiiretest ja asun viljelema lõigatud muruääre meetodit. Paeklibakatest saab veel ühe alpikalju astelpajude alla, aga rohkem uusi istutusalasid juurde ei tule. Asun vääristama olemasolevat ja väike kasvuhoonemõte igritseb kuskil tagamaadel ikka ka. (Heleni tomatid olid liiga head.:)
Kitsikus ei ole nii suur nagu tundub, sest katselapikesi sai eelmisel suvel päris mitmeid algatatud ja kui neist püsielanikke ei saa (kõigist niikuinii ei saa), siis on jälle mänguruumi. Ees ootab järjekordne väga põnev kevad, viimasepeal suvi ja oivaline sügis.

Eilsest natuke.

Jätkuvalt mahe mõnus iirikas (iiri tali). Eile vaatasin põgusalt väljasulanud peenardesse ka ja üllatusin täitsakohe mehiselt. Alberti kuslapuul on ladvas lehed (3-4 tk) ja ma nüüd ei teagi kas need on peale 20 kraadist pakast avanenud pungad või ei teinud "sie sitt" (et siis pakane) kuslapuule midagi. Ise kalduks pigem esimese variandi poole, aga tegelikult on mõlemad absurdsed.
Sellest, et roomav astrihübriid "Snowflurry" õitseb, saan ma ehk veel aru. Ta oli pakase ajal lihtsalt lume all ja külm ei võtnud teda sellepärast ära. Aga kuslapuud lumi ei katnud.
Mägitähk oli külmaööl küll lume all, kuid see sort igatahes meite pakaseid ei talu. Järele jäi vaid silo.
Muus osas oli vaatepilt südantsoojendav...helmikpöörised, epimeediumid, mägisbulad, kivirikud, kaderohi, kevadikud, nõmmeliivateed ja oshima tarn olid täpselt sellised nagu enne lumede alla mattumist. Priimulatest ükski ei õitsenud. Tagaaed aga jäi kuni õhtuni lumeteki alla ja sellepärast lumeroosini ei jõudnud. Ega ma usugi, et ta nii noorelt juba õisi näitab, aga niisama oleks olnud huvitav näha kuidas tal läheb jne.

Kohiseb-mühiseb.

Mets ikka. Võimsalt nagu meri või midagi. Õues sadas eile lumevihma (või vihmalund) ja ega vist "sadas" ei ole ka  kuigi korrektselt väljendatud. Tõelähedane oleks ehk siis kui öeldaks, et taevased lasksid vedelavõitu lumekahuriga ventikasse.
Pime on ka. Nii öösel kui päeval. Ja siis lendab õhus kilode viisi sedasamustki. Väkk!
Ootasin nädalavahetust, et teen aias väikese tiiru kui päevavalgust on ja vaatan kes kuidas talvitub jne. Neljandiku lumeroosijutt ajas ka minu uudishimulikuks, et kuna meil nüüd ka esimene lumeroosipojuke peenras, siis et äkki on sellelgi mõni õis plaanis. Eile hommikul oli maa valge ja see oli nagu NII nöök. Pluss 0,8 ja torm.

Väikse riigi elaniku unenägu

Teist ööd täiskuu ja musta jääga hommikud.
Nägin unes, et idanaabrid okupeerisid eesti ära ja meil oli pool päeva pakkimiseks, sest kogu linnaosa taheti Lätti (!?!) küüditada. Elasime Lasnamäel viietoalises korteris ja mul oli tõsine mure kuhu panna kaks india elevanti (nende kõrvad ei meenutanud kujult aafrika mannert, järelikult india omad) koos ajaja Akkaga (väike must morn mees). Siunasin mõttes "Oli mul neid elevante vaja..." Lõpuks nad leppisid ja läksid noruspäi koos ajajaga maja taha rakvere raipeid (põldsinep vms.) sööma ning me ei pidanud enam mende kurbi kogusid nägema. Oli hetkeline kergendusmoment, kuid kohe ärkas südametunnistus kes lubas selle elevandijama pärast kõik osalised rattale tõmmata.
Hommikukohvi juues oli millest mõtelda.:)

Kevad number üks.

Peale 20 kraadist pakast (õnneks jagus seda vaid lühikest aega) on kogu lumi kenasti ära sulanud ja elukesel pole väga vigagi. Sain orhideede jaoks üle hulga aja vihmavett ammutada ja kütet kulub sümpaatselt vähe.
Karvikute suhete arengut on huvitav kõrvalt vaadata. Kui varem oli Bond äärmiselt õuelemb ja küsis igal võimalusel välja, siis peale pakasekõrvetusi hakkab temagi normaalse kassi moodi minema. Seisab rohkem toas, armastab kaminatuld ja tuleb õuest enamasti iga teise kutsumise peale.
Imestame mõlemad jätkuvalt kui avala ja armsa iseloomuga kass ta on. Isegi kade Tibu on leebunud. Ei saa ju olla turris sellise olevuse peale, kes võtab sind alati vastu rõõmsa mrmrnrr!-ga (Nii tore, et sa tulid!:) ja põsepaidega (Sa oled mõnna!:). Ka emand Muriga vahetab Bond tseremoniaalsusi, kuid ettevaatlikumalt või pigem eemalt. Muri vaatab poisikest nüüd juba päris hea pilguga (pole kaua löönud). Vahetevahel püüab ta Bondiga isegi mängida, kuid Muri mängud võivad sujuvalt murdmiseks, lõugamiseks või sülitamiseks üle minna. Peale paari nõelapadjaembust hoidub Bond Muriga igasugusest maadlusest.
Öösel tuli vihmapilvede vahelt välja täiskuu ja teed muutusid väga libedaks. Täna on päike. Jee.:)

Saladuslik Bond.

Nii mõnedki mõistatused hakkavad lahenema. Oleme alati imestanud, et kuhu meie Bond hommikupoolikuti paariks tunniks kaob? Teised käivad kuuri all ära ja padavai tuppa tagasi, aga Bond haihtub.
Tuli välja, et tema käib jahil. Täna samuti - küsis välja ja kadus, aga seekord naases juba poole tunni pärast. Marssis uhkelt tuppa endal jurakas hiir suus ja vaatas mis nägu me teeme. No mis nägu sa ikka oskad teha...et nagu õue tagasi minna ei taha äkki?...koos sellega?...või? Ei. Ta ei tahtnud. Hakkas hoopis sööma. Paistab, et see väike asjalik kass läheb ja püüab endale iga päev hommikusöögiks ühe hiire (isegi pakasega!!!) ja kui üle jääb, siis toob meile ka. Huvitav kus vedelevad talvel hiired, et neid nii laialt võtta on?
Pakane on taandunud ja olukord normaliseerunud. Iga sügis peaks kohe oktoobri lõpus virutama nädal aega miinus 20, siis on pärast terve talv kõigil rõõmsad näod, et oh kui tore, ainult miinus kümme!:)
Mõnus, hetkel näitab kraadiklaas ainult miinus 6,5.
Eilne linnas kogetud päike oli haruldane. Täna enam ei antud. Ilm on vaikne ja pilves.
Panin niied peale, tegin pütitäie piparkoogitainast ja siis sai päev otsa.

Talvised ajad on saabunud...

...enam ei toodagi tervet hiirt ukse taha, kõigest ainult külmunud hiirepoolik oli reedel trepile poetatud...:)
Jah, kole mõeldagi seda hiire elukest, teine on oma mõnusas kuivas pesas juba talveunele sättimas kui avastab, et peaks enne kevadet korra pissil ka ära käima. Aga möödamineval kassil on hea kuulmine kõigi häälte peale, isegi kui need tulevad lume alt...Elu on karm ja ebaõiglane.
Nädalavahetus möödus mõnusate koduste posserduste tähe all. Panin uut lõime peale, aitasin sahvril ja saunal kaasajastuda ning kõige lõpus oli proovisaun. Küll see oli hää.:)
Õuene miinus kümme kahekordistus täna hommikuks ning meie detsembri külmarekord on -20,4.
Auto käivitus kenasti, kuid aknad ei sulanud kümne minutiga puhtaks nagu tavaliselt. Poolel teel linna hakkas temperatuur tõusma. Männikul oli juba -18, linna piiril -16, Järvevana teel korraks  isegi -14 ja töökoha hoovis -15.
Mis pagana külmapoolus meil seal Sakus ometi on?