Valguse ja pakase poole.

Vastlapäeval oli mede kandis viimane soojem ilm, sedasi umbes nulli kanti, sõbrapäev oli juba paar kraadi jahedam. Edasi on kuni nädala lõpuni öösel ca -7 kuni -10 ja päeval paar kraadi soojem. Hommikuti päikesetõusu ajal kajab võsas sidin-sädin, (hoolimata  külmast), pisilinnukestel on kevad juba südames. Kui päike paistab, siis pikalt ja soojalt, aga neid päevi võiks rohkem olla.
Murrang valguse poole. Selline tunne, et talv on läbi. Toas on esimesed õied.

Anemone coronaria `Lord Lieutenant` ja `Alba`. Talvised õied on väärtuslikud.

Ja valge ka portreena

Lund ja pakast võib veel kuni kuu aega jaguda, kuid loodus vihjab kõrvulukustavalt kevadele ja see valgus, see on NII võrratu. :)
Tubases plaanis tuleb muidugi seoses külmadega rohkem kütta. Õues on lumi maas, seal pole midagi teha, kõik kataloogid on läbi sirvitud, taimed tellitud ja osaliselt juba muldki mägilastest uustulnukate jaoks kokku segatud.
Kassid on palju pildil. Külmaga on toas mõnus.
Härra Tibu vaatab läbi akna Pätut ja mõtleb, et kas läheks õue või ei läheks. Külm ju. Hetk hiljem selgub, et ikka vaja minna sõbrale tere ütlema.

Köögihetked, a la, hakka juba rutem liha lõikama. :)

Minu äärmiselt aeglase käiguga vaibavabrik teeb viimasel ajal umbes ühe vaiba nädalas. Esimene oli triibuline sini-tume-valge täisvillasest lõngast.
Teine tuleb loodusvärvides sigri-migrine villane kaltsukas.
Vahepeal võttis suure lume- ja talvepõlguse taustal laiskus üsna võimust, aga nüüd saab ikka mõnikord ka õue kõndima mindud. Kolmapäeva õhtul oli mõnus vaikne talveilm, selline, mis talve juures ehk kõige väljakannatatavam võiks olla. Tuult polnud, ülalt sadas pisikesi lumelitreid mis tänavalampide valguses sätendasid ja kui hoolega ette kujutada, siis võis peaaegu kuulda kuidas need külmas õhus üksteisega kokku põrgates tasakesi helisesid. Lumi kriuksus ja sätendas, ikkagi - 7. Neljapäeva hommikul on meil külmarekord, -20. Kõige külmemate ilmadega on kõige ilusam päike.
Täna hommikul -15 ja imeline lumehärmailm koos pimestava päiksetõusuga.
Käisime vallamaja juures pidulikul lipuheiskamisel, selline armas südamlik üritus. Rahvast oli päris palju kuigi kange külm ninasid näpistas.

Ilusat Vabariigi aastapäeva! :)

Vaikne veebruar

Süvatali. Talvepuhkuse esimene päev. -3,4.
Maa on pikemat aega külmunud, paks lumi (20-30 cm) katab aeda ja inimesed on harjunud püsikülmaga -3 kuni -8. Vaid kaks ööd (8-9.02) anti ka krõbedamat külma (-13,5) kuid mõlemad päevad  olid päikesepilgarit täis. Kanada kuuski veel katnud ei ole, aga varsti peaks selle tembu ära tegema.
Raamatute aeg. Mõnda saab sirvitud, mõnda loetud ja mõni suisa neelamiseks. Sügaval raamatuaugus sai veedetud terve päev "Maria Theresia taalriga". Autor Jaan Tepp. Põnev ja köitev ajalooline seiklusjutt, mida enne läbi saamist raske käest ära panna, aga lõpp vajus ikkagi ära. Oleks võinud olla teistsugune lõpp, aga noojah, mis seal ikka. Lühike sisukirjeldus Apollolt.
"Seiklusromaan.
Maagilis-realistlik reis ümber Napoleoni-aegse Vahemere. El Greco tundmatu maal käivitab õpilase ja meistri pingelised suhted, mis viivad Amalfi kloostrist üle Vahemere Tunise orjaturule, ekseldes sufide müstikasse ja evangelist Markuse jalajälgedesse. Pagemine Tunise õukonna peente intriigide ning varjuna kannul käiva salamõrtsuka eest läbi Aafrika ja Aboukiri merelahingu viib Ephesose rohelusse varjunud vennaskonnani. See on raamat armastusest ja ebausust ning nähtamatust reaalsusest meie ümber."

Teine tore lugemine oli teismelisest detektiivist vanal heal Inglismaal. Omavahel öeldes, raamatu pealkirjaks oleks väga hästi sobinud ka "Miss Marple lapsepõlv", aga paraku see nii ei olnud.
Raamatu pealkiri on "Piruka magus põhi"  ja autor Alan Bradley. Julgen samuti soovitada.
Ning jälle Apollo lühitutvustus:

"On 1950. aasta suvi ja kunagi nii suursuguses Buckshaw’ mõisas erutavad lootustandva noore keemiku Flavia de Luce’i meeli rida arusaamatuid sündmusi: nende ukselävelt leitakse surnud lind, kelle noka külge on kummalisel kombel kinnitatud postmark. Mõned tunnid hiljem leiab Flavia aga nende aiast kurgipeenras lebava mehe ja vaatab pealt, kuidas too teeb oma viimase hingetõmbe. See tekitab Flavias korraga nii vaimustust kui ka õudu, ning koos mõrvaga Buckshaw’s algab tema jaoks tõeline elu. “Ma tahaksin öelda, et kartsin, aga see ei olnud nii. Otse vastupidi. See oli kaugelt kõige huvitavam asi, mis minuga iial juhtunud oli.” "

Lumine.

Kuna see blogimisekoht on ka aia- ja ilmapäevik ning talvel pole taimedest suurt miskit kirjutada, siis kirjutan ilmast. Ilmad on talvel vägagi huvitavad. Ja hea hiljem võrrelda eelmiste jaanuaride ja veebruaridega.
Kolmapäeva öösel (24.01) hakkas vihma sadama. Lumi ja kõik muu sellega kaasnev sulas kenasti ära ja kuni laupäevani oli kõik jälle väga tore (plusskraadid, mahe tuuleke ja võimalus oma taimlise õuevaranduse seas inventuuri teha). Hullusti ei olnud midagi, mägilased on vintsked. Kõigest üks mägisibul oli saba maha pannud.
Pühapäeval läks jälle jahedamaks ja sademed muutusid lumeks. Edasi oli selline +2 kuni -3 vindumine. Tüüpiline viimaste aegade jaanuar, aga lumisepoolne.
01.02 juhtus olema lumesadu mõningase tuulega, tuisuks ma seda ei nimetaks, meedia nimetas küll ja soovitas kodust mitte väljuda. Kui väljumata  pole võimalik, siis soovitati auto koju jätta.
Ilm ise oli selline tavaline lumesajuilm. Uba selles, et liikluses on massiliselt juhte kes sõidavad nagu suvel. Talvel suvestiilis sõitmine lõpeb avariiga. Avariisid on palju. Nagu oleks totakad roolis. Ikka möödasõidud ja pöörane kiirus. Niisugune julm looduslik valik, sest peale pikki lumeilmu sõidab enamus teeoludele vastavalt.
Korraks anti peale "tuisku" lumememme tegemise ilma ja siis oli jälle keskmine eesti tali, lumi maas ja 4-6 kraadi külma.
04.02 tegin talikülvid ära ja viisin kasvukasse. Kasvukas oli jahe ja kuiv. Gentiana acaulis pojad olid igihaljastena kenasti potis tallel ja hallitust kuskil ei paistnud.
06.02 sai  tehtud Hemerocallis minor külv. Loodetatavasti saab nüüd  kätte selle õige ja ainuma. Õitseb ilmselt alles ülejärgmisel aastal, aga aedniku elu ongi üks ootamine ootamise otsa. Praegu näiteks ootan kevadet ja suure ootamise tulemusel hakkaks nagu isegi midagi juba looma.
Ilusad heledad päevad ka lumesaju ajal ja sümpaatselt vara läheb juba valgeks. Rääkimata siis päikesepäevadest võrratu sinise taevaga ja uskumatu, see päike isegi juba soojendab. :)
Kuu aega veel ja siis on juba päris ok.
Praegu aga...praegu on õues tõesti tuisk. Maailm paistab läbi valge lumeloori. Fui.

Talve küünte vahel

Selle talve külmarekord on ka ära nähtud, peale malbet iirikat oli meil (12.01)  -14 ja edasi ongi talv olnud. Vinged tuuled toetamas külmakraade, vaikne lumelangemine mõnel teisel päeval, jäätunud vihmalombid ja lobjakas lume all hooletut kõndijat varitsemas, pikad autosoojendushetked hommikuti, lume krudin ja toakass Härra Tibu kes jalad risti rõduukse juures tipib, sest õues on nii külm asju ajada. Kassikasti situvad tema meelest jälle ainult pehmod ja nõnda ta lõpuks leiab endas selle sisu ja läheb.
Jah, ma mäletan ühte õudset veebruari, kus oli kolm nädalat kibedat pakast ühte jutti ja siis peale seda tundus -15 ohkuisoe. :) Nõnda on.
Aga kui seni on temperatuurid olnud nulli ringis, siis tundub ka -10 kohutavalt ülekohtuse anomaaliana ja ebasobivad riided ja kuhu need kampsunid kõik pandud on ja üldse. Õnneks on nädala jooksul ka mingi 10 cm lund maha pudisenud, nii et taimed ei pea paljalt pakase käes olema kui seda veel peaks tulema. Muidu on tüüpiline jaanuar - taimekataloogid, unistused, vaibavabrik ja raamatud. Eriti huvitav oli internetis see viimane Tšehhi aed, kus ometi kord ka alpitaimede kasvatustingimused (muld, valgusolud, niiskus) kõik sada protsenti kirjas. Veetsin nende tabelitega terve mõnusa pühapäeva. Hindamatu infopagas.
Aga päevad on lühikesed. Sain Suvelillekese juurest seemned ära toodud (suursuur tänu tellimast!) ja natuke linna peal ka ning juba läks pimedaks. Väga igiseda põhjust ei ole, külmakraadid on viimasel ajal ikka alla miinus kümmet jäänud ja küll need valgusolud ka paremaks lähevad.
Bondi on tore vaadata, loomake kaifib lund ja talve. Kui toast õue küsib, siis tuiskab üle õue, sasib jaapani tarna puhmast ja püüab üles paiskunud lund nagu liblikaid. Tema koheva kasukaga pole tõepoolest probleemi, aga külmarekordi vinge tuulega ilm muutis temagi mõtlikuks.
Anemone coronaria troonib akna all, aga õienupud ei jõua lahti minna, päikest on vähe. Taimed on pikaks veninud ja lehed niruvõitu. Vähemalt jäävad taimed ellu ja järgmine talv oskan juba mugulaid õigesti ületalve pidada. Minu viga oli see, et jätsin nad pottidesse mulla sisse ja muld ei olnud piisavalt kuiv. Jahetoas oli sooja detsembri ja poole jaanuariga + 10 ja rohkem polnud vajagi.
Tahaks juba, et oleks veebruari lõpp. Oeh.
Varahommikul -9,5. Vaikne, tuuleta. Tere, esmaspäev!

Ikka lumest lumeni

Jaanuari esimene nädal on soe, vihmane ja lumeta. Teatan täiesti vastutustundetult, et iiri tali on parim mis olla saab. Saab sama jopega käia nii kevadel, sügisel kui ka osa suvest, mütsi pole vaja ja katlamaja ei söö palju puid. Lihtne.
Lund sajab regulaarselt, ehk siis korra nädalas ja see juhtub tavaliselt pühapäeval. Laupäeviti (+4) teen ma aiatiiru ja teen suuri plaane pühapäevaks kus ma näen ennast vaimusilmas alpitaimede jaoks mulda segamas, põõsaid lõikamas ja väga tubli olemas. Ja pühapäeval (-3) tuleb lumi maha. Lumega kaasneb muidugi ka kõrgrõhkkond, mis tähendab, et on kena hele päev ja näeb aknast aeda, mis on külmunud ja justnagu tuhksuhkruga üle puistatud, aga õue küll miski ei kutsu. Pretensioonikad õueplaanid varisevad kokku. Natuke tubast kolimist, õmblemist ja siis on raamatuauk. Tume ja põhjatu. `Rachel, mu piin`. Mmh, Viktoria ajastu on nii lummav kõigi oma veidrustega. :)
Vähemasti on kuu aja pärast jälle lootust mingisugustegi valgusolude paranemise osas ja sealt pole ka kevad enam kaugel.
Anemoonid olid ülakorrusel kasvama läinud. Tõin alla valguse kätte. Liiga vara on veel, aga mis saab inimene parata kui lill tahab. Õiealgeid pole näha, on vaid pikad varred nirude lehtedega.
Laupäevase aiaringi ajal avastasin, et hosta `Orange Marmalade` oli end lootusrikkalt mullast välja sirutanud, kevade või millegi sellise lootusega. Viskasin mulda peale, lehepungad olid ca 5 cm pikad. Paar pisemat hostat oli külmumine mullast välja kergitanud, nii juhtub vahel. Kevadkrookuste ninad on väljas. Nii oli ka eelmine aasta.
Nädal tagasi sadas Floridas lund ja Kanadas paukus pakane. Kas nüüd on meie kord? Skandinaaviat hoiatatakse läheneva lumetormi eest.

Barbar.

Kummutil on mõned ümmargused marmorist plaadid. Sinna peale on hea panna lillevaase, küünlajalgu või pokaale. Võtsin vaasi, et lilledel vett vahetada, kuid marmoralus oli kondensveega vaasi põhja alla kleepunud ja tuli kaasa, et momendi pärast põrandale kildudeks kukkuda. Hetk hiljem materjaliseerus mu kõrval Härra Tibu. Sa lõhkusid selle ära!?! vaatas ta mulle uskumatu näoga otsa. Katki on ju. Ja kolinat kuulsin ma ka. Ta nuusutas kilde ja vaatas uuesti mulle otsa. Lolliks läksid vä?
Noojah, piinlik oli. Tegin pokkerinäo ette ja koristasin killud ära. Pisike mustvalge süüdistav molukene saatis mind kuni prügikastini.
Tibu reaktsioon oli huvipakkuv. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis pole meil kasside pärast eriti ühtegi vaasi, tassi ega midagi muud katki läinud. Korra on maha aetud ja killunenud üks tass ning lillevaas vee ja lilledega ümber läinud, aga see on ka kõik. Tähelepanu tõmbamiseks küll ähvardatakse mingi ese laualt maha kukutada kuid päris tegudeni ei lähe, sest inimene astub vahele. Mis ongi ju loomakese eesmärk - saada tähelepanu. Ilmselt on lõhkumise ja pahanduse tegemise mõiste nende vaikiva keele sõnavaras täiesti olemas. Isegi mänguhoos, kui nad on nagu kaks karvast mürsku, väldivad me kassid toas ringi tuisates kergestipurunevaid esemeid ja peavad seda loomulikuks. Ja nüüd lõhkus inimene ise oma asja ise ära. Saad sa siis aru...

Aasta kokkuvõte.

2017 aasta jaanuar algas samasuguse pooltalvega nagu tuleb prognoositavalt ka 2018. Heal juhul sadas talvematel nädalatel maha ca 5-20 cm paksune lume moodi asi, kuid enamasti polnud sedagi. Veebruaris oli suisa pluss 7 kraadine nn "kuumalaine".  Edasi läks sujuvas joones kevade poole - Teine märts esimesed lumekupud õides, 17. märts - esimene  kaunis krookus näitab värvi. Peale vihmast sügist ja nirutavat niisket lumeta talve hakkasid mõned mägisibulad ära kukkuma. Tõin märtsis kõige hädalisemad tuppa pottidesse kosuma ja päästa õnnestus rohkem kui eelmisel kevadel (kui hävis ligi üks kolmandik sempervivumitest). Märtsi lõpus puhkevad amuuri adoonised ja esimesed krookused. Hiljem ka võrkiirised. Ei midagi erilist varajasuse osas või umbes nii. Kevad jätkub lauges joones. Aprilli alguses tuleb Edroni pakk pisirodode ja harakkuljusega.
Isegi kui aprillis lund sajab, õitsevad kevadised sibullilled üles sulades ikka edasi. Aprilli lõpus saab toakurgilt juba korralikku saaki.
Aprilli lõpus külm öökülmadega nädal koos lumega (-8 kuni -10). Õnneks pole jahe kevad veel priimulaid õitsema meelitanud. Tuleb Pottertoni pakk tillukeste alpitaimedega. Teeme mitu retke sinilillemetsa ja toome kevadet tuppa vaasi. Asja käigus selgub, et metsa sinililled on mitmes toonis. Jaht huvitavamatele eksemplaridele ja vahetamine teiste aednikega. Mai on ikka jahe edasi. Kuid kivila ümber tõstmiseks päris sobilikud temperatuurid. Palju kivitööd ja muud nakitsemist. Puud lehtivad alles mai teisel poolel. 18. mail algab soojalaine. Kõik lehtib ja puhkeb korraga. Hostad koos kaskedega. Seda pole kunagi varem olnud. Ka see on erakordne, et kuni selle ajani oli meil veel kõik raagus.
Mai lõpp ja juuni algus on täis huvitavaid uusi õisi. Epimeediumid, koerahambad, mägitulbid ja kuldkingad. Uus kivila uues kohas kosub tasapisi ja hakkab jälle silmarõõmu pakkuma.
Paar nädalat enne jaani on pikuke põuaperiood. Ainuke aeg sel suvel kus kastekannud iga päev kasutusel.
Suvi on peale jaani vihmasevõitu ja erilist meesaaki ei tule. Tööl on aasta algusest peale jätkuvalt palju tööd ja suvi möödub nagu helekaunis vilksatus. Nädalavahetused on üsna loetud. Rohin jupikaupa, siis kui aega on.
Hostadele niiskus meeldib, hostad on võimsad. Kimbutab krooniline ajapuudus ja blogikirjeid möödunud aastast on rekordiliselt vähe.
Liisukene läheb septembris esimesse klassi ja on seal tubli.
Sügis on vihmane nagu suvigi kuid pikalt soe. 20. oktoober tuleb poolakate alpitaimi, ning aega on veel küll, et need maha istutada. Oktoober ongi õige aeg saxifragade ja muu mudru istutamiseks või transportimiseks, sest taimed on puhkefaasis.
Jube nädal oktoobri lõpus- öökülmad (kuni -7) ja paks lumi (28.10) lõpetavad krüsanteemid ja hiliste flokside õitsemise, kuid viinamarjad jõuavad valmis saada ja lursslill jõuab ära õitseda.
November ja detsember on üsna sarnased pilvised ja vihmased kuud. Maha jõuavad sadada ka mõned lumed. Maa on enamasti sula ja sulanädalad annavad võimaluse umbrohtudele. Viimane rohimine on 26.12. Kaks ämbrit nälgheina ja muud mudru. Mulle meeldib kui kevadel on puhas plats, nii, et rohida saab talvel veel küll kui ilmad pidevalt plussis on.
Aasta jooksul on palju huvitavaid aiavaatamisi, lillerallisid ja ka paar tippsündmust Püha Võhma Juurika ja Aalujate kokkutuleku näol Aidi juures.
Aasta näib lühikesena, kuid ometi jõuab selle aja jooksul nii palju juhtuda...ka kurba. Aastad pole vennad.
Õues on praegu lumeta. Täna hommikul - 4 ja päike.
Jõulud olid vaiksed ja möödusid tubaste asjadega tegeledes. Lõpuks ometi oli piisavalt aega järgi uurida, mispärast panipaiga uksest nii raske on sisse mahtuda ja miks seal enam üldse vaba põrandapinda ei ole.
Küpsetasin suure virna piparkooke, käisime laste juures maal ja mere ääres piknikul ning ülejäänud aeg kulus vaibavabrikule ja muiduposserdamistele.

Pokumees tegi männist kuuse. Igati korduvkasutatav ja multifunktsionaalne.

Alpipeenar detsembri lõpus.

Pisirodosid jäi ellu vaid 2 kuid mõlemal on õiepungad.

Ja teine

Harilik harakkuljus on igihaljas ja pakutud elukoht paistab talle meeldivat.

Katsetus Tii  pisikeste jugapuupoegadega läks hästi. Kui jugapuud väiksena täispäiksega harjutada, siis saab temast kaunis kivilaelanik ja päiksepõletust ta ei karda. Talvine kaitsevärvus noortel võrsetel.
Head sõbrad, mõnusat vana aasta ära saatmist ja õnnelikku uut! :)