Ajad on märkamatult edasi läinud - kell seitse hommikul on täiesti pime. Ma ütleks isegi, et kottpime, sest tänavalambid hetkel ka ei põle.
Äädikakärbseid on igal pool. Nad ründavad pilvena kompostiämbrit ja viskuvad vabasurma veinimulksutitesse. Iga veinimulks läheb läbi vees lahustunud väikeste hapude kehade nagu nargilee suits läbi roosivee. Niimoodi õilist veinivedelikku õnnistada...Aga ma ei leia ka moodust kuidas neid torusid jubeveest tühjaks saada...ja kui mõtlema hakata, siis on see nii alati olnud. Khm...ja veinil pole midagi viga. Pole lihtsalt vaja niiväga lähedalt uurida, et mis puru see seal heljub ja kogu lugu.
Paistab, et "Must hobune" tahab selle kvartali bossiks hakata ja naakleb teiste isakassidega, et oma territooriumi laiendada. Seni on Artur olnud isandaks nii oma koduaias kui ka üle tee naabrite juures. Paar päeva tagasi kostis üle tee aiast nii kole kisa, et koerad hakkasid ulguma. Kuna ma ei tee kassisõimu ja hädakisa vahel vahet, siis mulle (nagu koertelegi) tundus, et nüüd kedagi tapetakse ja ta on surmapiinades või vähemalt väga hädas. Äkki meie krafinna? Lippasin naabri aia juurde ja kiikasin üle värava: Garaazi ees lösutas kogukas Artur ja vastas Musta pilgule, kes isanda positsioonil tema kohal kõrgus ja 5 cm kauguselt talle silma sisse vahtis. Must lõugas nagu hullunud mardus ja Artur vastas talle hetkekski silmsidet katkestamata pisut madalamas toonis sõimuga. Ise taganes poole sentimeetri kaupa. Kuigi seis oli tekitatud, ei olnud ma kindel, kes sellest võitjana välja tuleb kui nad poksima peaks hakkama. Must kõrgus Arturi kohal nagu maruvihane öökarva ninja ja kulutas oma jõudu laiamise peale. Artur, kel selja taga paljude kakelungide praktika, lösutas üsna ebasportlikult oma õllekõhu peal maas ja ootas positsiooni hoides rünnakut, jõuramisele ja näimisele erilist auru raiskamata. Vaatasin paar raundi seda jõllitamismatshi ja mind oleks huvitanud, et kui Artur poole sentimeetri kaupa taganedes telliskivihunnikuni jõuab, et mis siis saab. Aga sinna oli veel ilgelt palju maad ja nõnda ma ei teagi kuidas see Ümera neil lõppes.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment