Pikk reis põnevatele tagamaadele

Sõitsime eile viljandimaale. Kuigi tegemist oli Kesk-Eestiga, tundus üle hulga aja oma lapsepõlvemaid nähes, et see paik asub kogunisti kuskil karu pees. Kogu tee kuni Jälevere sillani välja hämmastas mind siiralt. Jäleveres olid lagunenud ja täiesti kadunud kaks talu, mis 20 aastat tagasi veel täitsa olemas olid.
Sinilillemets oli kuni teeni välja kasvanud, enam ei mingeid heinamaid. Teiselt poolt teed olid maha võetud suured puud ja sellel kasvas nüüd tihe võpsik.
Tipina sild, mis aastal 1980 veel suhteliselt uus rajatis, oli sammaldunud ja toomingatesse kasvanud. Tipina talukoht oli pea olematu - kõrge rohi, hoolitsemata põlispuud ja kasevõsaks "moondunud" kunagine nii kõrge männimets. Kaarnad olid alles. Kuulsin raba poolt nende kronk-kronk vestlust. Uurisime elektriliine ja paest laotud keldrimüüre mäe peal neljakandilistes aukudes. Seda lugu mäletan ma küll, kuidas meiepere lehm pulli otsides koos lammaste ja mullikatega kodust vehkat tegi ja põlenud maja varemetel ringi tallates Tipina keldrisse kukkus. Ning seda, kuidas külamehed teda pool päeva sealt välja sikutasid, aga sinna alla polnud ma kunagi nii kalkuleeriva pilguga vaadanud. Huvitav, kas neist varemetest saaks veel asja? Millised oleksid internetivõimalused sellises elupaigas? Kus asub vana kaevukoht? See oli paremal pool karjalauda ust. Jne jne
Kahtlustan, et mõne inimese sisse kohe ON kodeeritud midagi enesehävituslikku. Kolmest aastast, mis koosnesid 100% ehitusest, meile õpetuseks ei piisanud. Elu on ikka vist liiga normaalseks läinud, et isegi minu mõistlikus hinges möllab kange kihu minna kuskile karu peesse uudismaad raadama.:)
Võtsime onu juurest peale vanaema voki, mida ema oli koeravilla ketramiseks tahtnud, ajasime natuke juttu ja orienteerusime edasi. Intsu elamu metsade rüpes avaldas muljet. See oli niisugune unistuste onnike kõrge jõekalda peal. Pisike, praktiline ja enda jaoks tehtud.
Selle majakese juures meeldis mulle kõik, see oli esteetiliselt ilus ning seal oli olemas kõik eluvajalik. Otsisin silmadega ellujäämispakikest tee, tikkude ja suhkruga, nagu metsaonnides kohata võib, aga Intsul oli onnis käepärases kohas niiskusekindel tuleraud ja enesekaitseks karuvile. Koht asub Vändra metsade ja Soomaa Rahvuspargi vahel ning karuvile pole üldse halb mõte. Huvitav, kas neid suuremaid ka tehakse?:)
Kondasin veidi ümbruskonnas ja vaatasin, mis taimi ja seeni siinkandis ka kasvab. Leidsin palju "parim enne möödas" tõmmuriisikaid, kännumampleid ja ühe ussitanud hobuheiniku - onni ümber laius mõnus seenemets, aga seeneaeg on selleks sügiseks vist ühele poole saanud. Pealegi läks kogu aeg külmemaks.
Enne pimedat asusime jälle tagasiteele. Heal päeval oli ka hea lõpp. Saun, sakukad, UNO ja ingveriõlu.:)
Öösel oli 7 kraadi külma ja kogu aed on härmas. Sellega peaks olema paika pandud selle vegetatsiooniperioodi lõpp, sest tänane päev kulub siloks muutunud taimevarte eemaldamisele. Tjaah, lursslill saigi ainult nädala aega õitseda.