Que vadis?

Kuna seni sai laiahaardelise õieimetluse käigus muudest kultuuridest täiesti sirgelt mööda vaadatud, siis otsustasin eile selle vea parandada. Ämbris ootab kümme ilusat aedmaasikataime, et ma neile peenra teeksin. Vist olen ka välja mõelnud kuhu ja mil moel. Väike aiaruum paneb ajusid liigutama. Jaapanlastel on vähemalt meri, kust maad juurde võtta, mul pole sedagi.:)
Vertikaalhaljastust ja potipõllundust ei ole veel proovinud, aga viimasele tasuks edaspidi ehk küll mõelda.:)
Kuhu areneb nii liigirikas aed? Või reguleerime küsimuse natuke täpsemaks: milline võiks see olla viie aasta pärast?
Ma arvan, et viie aasta pärast on jäänud alles palju liiliaid, palju iiriseid ja pooled praegustest hostadest on vahetunud mõne eriti imelise vastu. Taksonite arvu poolest on neid kindlasti kolmandiku võrra vähem kui praegu. Sama lugu on ka paljude pisinaljakate imelilledega. Paika jäävad need, kellest saab hõlpsalt ja kiiresti ehitada maastikke, need, kelle omadused võimaldavad aiapildi kevadest sügiseni esteetiliselt nauditavaks muuta ja siis tulevad need, kes pole välimuselt üldse midagi erilist, aga kelle suhtes aednikul on emotsionaalne kiiks. Muide, hoolimata nappivast peenrapinnast on igas aias niisuguseid. Kaine mõistus ütleb, et no kuule, pead sa selle mõttetu pässakaga üldse jamama, veel enam, et ta ei suvatse sul isegi korralikult kasvada mitte. Moosesepõõsast räägime praegu siis, eksole.:)
Tuhkur enelas ja nipponi enelas on suureks kasvanud ja laiutavad korralikult, õnneks saab neid kärpimisega vaos hoida. Jaapani ja amuuri sirel on ca kolme meetri kõrgused ja õitsevad iga suvi võimsalt. Mõlemad õunapuud on sama kõrged ja kannavad nii palju õunu, et oma pere vajadused katab ära. Vaheaial lösutav aktiniidia kannab marju, kuid oma massi tõttu vajab ta tõhusamat tuge kui on traataed.
Pargiroosid laiutavad päiksepeenras koos puispojengi ja kareda deutsiaga, kellest on saanud tõsine kuhik.
Kuusehekk on valmis. Kuid vajab kaks kuni kolm korda aastas pügamist.
Kuuseheki kõrval troonib topeltõieline ebajasmiin. Õitseajal on ta muljetavaldav nähtus.
Istutusalad on paigas. Vahelduvad vaid mõned äraproovimata uustulnukad püsilillede hulgast, aga labor on üsna kokku kuivanud. Flokse pole juurde tulnud, päevaliiliaid ka mitte. Mõned sordid on vahetunud ja see on ka kõik.
Millegipärast kipub tagaia murus kangastuma ka üks punase sõstra põõsas...nu mina ei tia.:)

Suvelõpumesi

Sel sügisel tuli päris mitu uue ja huvitava maitsega mett:
Kui suvemesi augusti alguses välja võetakse, siis jääb mõni nädal vahet ja algab perede talveks koondamine. Selle paari-kolme nädalaga neid huvitava maitsega meesid tehaksegi. Eristada võis vedelat, tumedat, aromaatset ja pisut hapuka maitsega lehemett, siis mett, mis on samuti vedel ja tume kuid maitseb ja lõhnab suurte lopsakate krellroosade kujutluslillede järele (nimetet ambroosiat tuli üleeelmine sügis ka koduaia mesipuust)ja mul pole halli aimugi, mis võiks augustis sellistes kogustes õitseda, et tollelt võiks sedasi hulgi nektarit tarusse tassida.
Kolmas mesi on ilmselt kanarbikumesi. See istus kenasti ja tihkelt kärjekannudes ja ainult muigas meie ponnistuste peale teda sealt välja saada. Paistab, et mummid saavad mõned eriti jonnaka meega kärjed talveks tarru tagasi. Äärmiselt viskoosne ja mittevoolav nähtus. Noh...ja kui aus olla, siis olen kanarbikumett maitsnud ja tõepoolest, tal on kanarbikumaitse...nagu võilillemeel on võilillemaitse, pärnameel on pärnaõiemaitse ja ristikumeel ristikuõite mekk, aga kõik need teised meed on kanarbiku omast paremad. Ja pealegi ei istu kärjekannus kinni nagu näts.
Õnneks ei olnud seda palju. Mummidel ka väike vaheldus siirupisööda sekka.:)
Ülejäänud jutt võiks kuuluda rubriiki "Kummist aed"...sest ma istutasin meie aia ligi 450-le sordile-liigile lisaks maha veel kaks õunapuud. Vaheõues on "Talvenauding" ja aia ääres "Krügeri Tuviõun". Tegelikult on mõlemal puul veidi ka rohekardina rolli...muidugi siis kui nad suuremaks kasvavad.
On esimene pisut jahedam päev. Õues on 18,5 kraadi, hoovihm ja jahe tuul.

Pikk päev, ehk kuidas kasse võimlema panna:)

Laekusin täna õhtul veidi enne videvikku. Tagaaia pikast rohust sörkis päevavalgele (paljukest seda valget enam oli) valjult näugudes Härra Tibu ja oleks suurest rõõmust mulle peaaegu kaela karanud. Proua Muri ei raisanud aega ning kangutas juba agaralt rõduukse juures (aga tuleb see jee lahti kui seestpoolt riivis on:) ja mõlemi veidi rabeda oleku järgi paistis, et näugamitel oli täna vist lõuna vahele jäänud. Midagi polnud parata, tuli ära oodata, millal iiveldamapanevalt aeglane mina ratta ära pani ja...siis kusse võti nüüd jäi ja...oi, kompsud ka jne...aga nemad olid JUBA VIIMASED KOLM TUNDI TÄIESTI NÄLJASELT TÄIESTI KANNATAMATULT OODANUD...ja nüüd tuleb SEE ja kukub uimerdama! Vahel ma imetlen nende kannatust, tõepoolest.:)
Kuni ma asju ära panin, tammusid kassid köögis, tegid kasskaheksaid ja sirutasid ükshaaval oma tagumisi koibi välja (uus trend oli see, et nüüd juba esimesi ka). Vahepeal lausa täitsa sünkroonis. Seda kassiballetti oli megalahe vaadata, kuid liiga kaua nende kannatust proovile panna kah ei tahtnud ja nad said oma doosi konservi kätte. Eelpool juhtunust loo moraal: Kui teatud ühtlaste ajavahemike tagant kassidele konservi ei manustata, siis on nad võimelised isegi natuke iluvõimlema.:)
Muidu on nagu mesiniku kodus ikka: kohvitassi alla on kleepunud tükike propolist, pliidil keeb siirupipott, kärjekastide virn levitab mõnusat mesipuulõhna ja viimane laar mett on veel mesilast tulemata.
Söötmist alustada on veel vara, aga sellise koguse juures pole paha natuke varem mõned pütid talvesööta valmis keeta. Hea pärast nurgast võtta.
Keegi hea inimene arvas kommentaaris, et suvine mõistatus ühes Saku aias (madal ilupõõsas, kitsad hallid lehed, kujult ja suuruselt floksi õit meenutav roosa lõhnav õis) võiks olla Alberti kuslapuu. Olen vihje eest väga tänulik.:)
Googlest esilemanatud fotodel olevate Alberti kuslapuude õied olid ühel pildil tõepoolest väga sarnased suvel reaalis nähtule.

Hetkeks maha istudes...

Hullult töised nädalad, pole aega raamatutki lugeda, telekast rääkimata.:)
Muude tatsumiste käigus jõudsin ka aianurgas kõrguva topeltõielise ruuge päevaliilia juurde ja mis ma näen! Kui esimesed õied olid viletsad ja väga ebamäärases ulatuses "topelt", siis need, mis praegu välja pandud, on tõeliselt imetlusväärt. Pealegi on õisi väga rikkalikult.
Braavo!
Haha, tasub vaid aias kõndides korra mõelda, et kaevad mõne isendi üles ja saadad komposti kui tema juba sebib endale kõik mis rahulikuks eluks vaja. :)
Paraku, kõigile vist ühed ja samad asjad ei mõju. Kuidas küll leviisiat õitsema saada?
Nüüd on uus koht graniitkivide vahel ja kuiv ja päiksene ja puha. No mida veel?
Ja moosesepõõsaste keelt ma kah ei oska. Nüüd panin punase taimest ja valge seemnetest. Eks näis...Jälle kevadel ootamisrõõm, et kas see katse õnnestus.
Eriti kurjale perele pani mesinik käpa lõpuks peale. Just kõige libedamalt see ei läinud ja pusklemist oli kõvasti, aga nüüd lõrisevad nad eile õhtust saadik kastis ja ootavad mesilasse sõitu. Head meekorjajad, aga kurjad kui kuradid.
Aga nüüd jälle mett vurritama, sest on perede koondamise aeg.

Uued teadmised mesilaste kohta

Ma olen vahel mõelnud, et kui hea korjeinstinktiga pere korjab kõik kärjed mett täis ja kui üldse enam kuskile enam panna ei ole, siis mida nad teevad?
Saingi vastuse ka: nad ehitavad kaanetatud meekärjele lihtsalt uue kärjekannukorruse peale ja korjavad selle ka mett täis ja kaanetavad ära. Osad kannud on pii-ikad, pikad, osadel vahast vahesein vahel. Seda muidugi selisel puhul kui kärgede vahe on juhuslik, ega pole liistudega normeeritud.
Nojah ja seda mida teevad mesilased, kelle taruga on 30 km mööda Harjumaa teid sõidetud ja siis veel viimased 200 meetrit mööda eriti auklikku teed põmps-põmps-põmps...
Üldiselt...täna täheldasin täiesti kahte täiesti eriliiki käitumist. Ühed imbusid peale taru avamist välja ja alustasid rahumeelselt looduse imetlemist, teised purskusid raevust violetsetena tarusuust nagu halb unenägu. See on talvel, kui mõtled, et kas poleks tore ka ise mesilasekarjuseks hakata? Haha! Jooksu pealt tuleb igasugu naljakaid asju meelde, mida kõik mõeldud ja öeldud.:)

Augustilõpu kiirrong

Päevad lausa vuhisevad mööda.
Mesi, mesilased, vurr, purgid jne. Tali on tulekul.
Kohe lisandub uus artikkel - siirup, mesilaste talvesööt.
Aias on jahe vaikelu. Sügisheleenium, tuure koguv aniisi-hiidiisop, angervaks-raudrohi, `Helmi Puur`, täies ilus hiina astilbe, sügisene emajuur, hääbuvad liatrised, lillhernes, viimased päevaliiliate õied ja mõni hilisem hosta. Äädikapuu all õitseb tasakesi imelise õiega kõreliilia nagu mõni eksootiline orhidee. Maastikul on hinda läinud värviliste lehtedega taimed - säravkollane `Sun Power`, helmikpöörised ja `Orange Marmalade`. Esimesi õisi avab särav päevakübar. Must mumm ja kollased keelõied, nii lihtne ja ilus. Madalad astrid ei ole veel õitsema hakanud - iga aasta see vana jama, et kas üldse jõutakse õisi avada selle meie sigalühikese suve jooksul.
Ja üks tore avastus - meie viinapuu nimi on `Sukribe` ja ta on maastikul kasvatatavatest üks parimaid. Selles mõttes, et vintske, haiguskindel ja hoolimata meie sitast kliimast nõus ka marju andma.
Nägin eile, milline taimeparadiis võib olla ühel vana lauda asemel. Oeh!
Puhas kõdusõnnik ja tuule eest kaitsvad kivimüürid. Viin sinna täna ühe viinamarjavõsu, lihtsalt huvi pärast...näis, mis saagid selle koha pealt võiks välja võluda.:)
Verandal pakutakse täna kohvi kõrvale jälle ühte väikest verist vaatepilti....mis oleks siis komplekt soolikatest ja vaikesest nööpsilmakestega molukesest. Hmh...ja kui ma hästi järele mõtlen, siis meenub mulle tõesti, et millegiga loobiti öösel vastu akent. Eeehh, Härra Tibu, on Teil alles harrastused.:)

2 päeva ajakapslis

Olin kaks päeva ära. Hoidsin suvilas lapselast. "Maal" oleks vist õigem väljend, sest ainuke side tsivilisatsiooniga on seal köögi akna küljes rippuv transistorraadio. Mis 25 aastat tagasi oli "Selga", nüüd "Philips".
Mõnes mõttes kipub suvekodudes tekkima ajakapsli efekt. Mis on tore asi. Kuna seal elatakse ainult suvel ja aia rehitsemise kõrvalt ei jää eriti miskit auru üle tubade vuntsimise jaoks, siis on nigu on. Kardinad olid samad, lapitekid, toidunõud, minu väga kole punane jope verandanagis, mille ma ostsin "Tallinna Kaubamajast" 31 aastat tagasi ja isegi ruumides heljuv suvekodu lõhn (seintesse talletunud kuivatatud lillede ja õunte aroom)on sama mis vanasti. Aga lastehoiuks on suvekodu tõeline paradiis. Seal on vana mööbel, mis isegi ei kääksata kui värvipliiatsiga kriips-kraaps tõmmatakse. Tapeet, mille lahtikiskumisest (juba oligi juhtunud) kah numbrit ei tehta ja vaid üks madal trepiaste jooksumuru-liivakasti ja toa vahel. Tühjagi ta jooksis või mängis, ta ainult rääkis vahetpidamata. Kolme kuu pärast saab Liisu kaheaastaseks ja on mõned sõnad eesti keeles juba ära õppinud, kuid muu sõnavara on täispudikeelne. See ei takista Liisul eesti keelt osavalt pudikeelega lõimuda laskmast ja nõnda ma siis kuulasin kaks päeva seda pudikeelepidzinit. Pigem oli selline tunne, et kuna ma just eriti tihti teda hoidmas ei käi, siis ta otsustas, et räägib nüüd mulle kogu oma eluloo algusest lõpuni ära. Rääkis ka.:)
Kui minu vastuvõtukanalid ummistuma hakkasid ja eetrist hetkel midagi olulist (potile, mämm-mämm, tuttu) ei tulnud, siis ma üritasin jutujoru eest raamatusse pugeda. Ta ronis sülle, lükkas raamatu kõrvale, vaatas silma sisse ja rääkis veel kõvemini mind vahepeal jutu taktis oma peenikese sõrmega suskides. Sellest lapsest saab küll poliitik.:)
Muidu oli meil täielik vastastikune mõistmine ja Liisu on oma vanuse kohta väga asjalik tüdruk. Muuhulgas tutvustas ta mulle ühte oma õhtust rituaali. Poole üheksa paiku hakkas ta toas nihelema ja kummikuid otsima. Ajas kummikud jalga ka ja tõi mulle jope, et ma selle talle selga aitaksin. Ise ajas muudkui, et "Ähme" ja "ähme". No "äksime" siis.:)
Liisu krabas liivakasti juures nukukäru ka kaasa. No seda veel taga vaja vedada, mõtles praktiline Mina. Aga tüdruk vuristas käruga ise. Proovisin vahepeal tagasi minna, et no sai jalutatud küll (mul jäi raamat megahuvitava koha peal pooleli), aga võta näpust. "Ähme!" ja me läksimegi edasi. Tegime kokku umbes poolekilomeetrise ringi. Lapsel oli marsruut täpselt teada ja ta hoidis mind sellel nagu kogenud kapten. Mõtlesin, et vahepeal võiks ju lõigata, aga ta teadis täpselt kuspool kodu on ja siis ma lõpetasin oma trikid ja vantsisin taltsalt kogu selle raja lõpuni.
Vahepeal oli ühes aias koer. Täitsa normaalne koer, tegi paar laiska auhi ja magas edasi. Laps tõstis käru üles, et rattad ei kõriseks ja ütles "kaidan". Koera juurest tulimegi niimoodi mööda, et rattad ei kõrisenud. Väike nutikas inimene, kellel on oma loogika täiesti olemas. Tuleb vaikselt minna, siis koer ei kuule.:)
Pärast jalutuskäiku oli rahu majas ja ta hakkas kaisukarule oma keeles unejuttu rääkima.
Sügis on kohal. Soojad sumedad õhtud ja niisked jahedad ööd koos ritsikakontserdiga.
Võibolla viimased soojad. Omamoodi tore oli olla tunnistajaks kuidas täiesti tuuletul õhtul klaarõunad puu otsa ohates oma kütke vallandasid ja üksteise järel rohtu potsatasid. Nagu 25 aastat tagasi.:)

Kassnähtus

Andsime parajasti ühes mereäärses aias viinapuuvääte täis kasvanud elupuudele esmaabi, kui sinna ilmus kena väike must kass. Vaatas objekti, autosalongi ja pagasniku üle ning noris veidi pai ka. Kass oli malbe iseloomuga väike, aga tugev kõuts. Karmi õhukese karva all rullus jäme härjakael. Kui ta oli endale selgeks teinud millega me seal tegeleme ja et me paar sõna ka kassikeelt mõistame, siis otsustas ta ülejäänud osa päevast meie seltsis veeta. Heitis sinnasamasse põiktänavasse ja hakkas pärastlõunast tualetti tegema. Pööramata üldse tähelepanu tõigale, et äsjasadanud vihm oli külje all oleva kruusa üsna märjaks teinud ja üks koivaotsake puhta lombis ligunes.
Kui mõelda sellele, et proua Muri liigub märjas rohus pikkade känguruhüpetega, näol ülima jälestuse ilme ja Härra Tibu ka eriti ujuda ei armasta, siis oli see kiisu omaette fenomen.
Möödakõndinud perenaine kinnitas nähtud fakti. "Meie kass ei karda tõesti vett. Käib iga nädal heameelega vannis kümblemas."
Vot siis milline loom!

Kibuvitsamoos

Kibuvitsamoos väärib eraldi peatükki, kuna sellega on seotud niipalju toiminguid, sebimisi ja näputööd.
Moosiks sobib ainult kurdlehise roosi (Rosa rugosa) peaaegu valminud vili.
Saak tuleb ära korjata kui nad on juba punased ja mahlased kuid veel mitte pehmeks läinud.
Kui marjad on koju toodud, hakkab tiksuma aeg - kes saab ennem. Eriti sel puhul kui kiirel ajal pole mahti marju kohe ära puhastada ja kott kuskile seisma jääb. Seda tiksumist võib sealt siis lausa oma kõrvaga kuulda...nii, umbes paari päeva pärast kui marjades elutsevad kibuvitsaröövikud on ennast võimsamaks nuumanud ja suudavad kõvemini krõmpsutada. Marjad järelvalmivad ja röövikud söövad.
Kui moosimaterjal kohe ära puhastada, siis pole ussid veel kurja jõudnud teha ja marjad on ka paremini töödeldavad.
Näputööd jagub selle puhastamisega tüdimuse ääreni. Muidu ei viitsiks, aga selle moosi nimel olen ma seda kord aastas nõus tegema küll.
Kuna kahe ämbri marjade puhastamiseks kulub umbes viis tundi, siis kasutan töö kergendamiseks aja jooksul kätte harjunud nippe:
Esimese tööna lõikan väikese terava noaga ära õiejäänuse. Selle peale kulub 1 tund. Nüüd on järel poolteist ämbrit puhtaid marju. Lõikan nad pooleks. Selle peale kulub teine tund. Mõlemaid töid saab teha telekat vaadates.
Ja nüüd järgneb kõige igavam osa, marjapoolikute seemnetest puhastamine. Võtan ühe pika ja peenema otsaga tömbi lauanoa, keeran tera paksult salvrätikusse, et hea käepärane hoida oleks ja jätan välja vaid 2 cm noaotsa. Sellega võib neid marju lõputult tühjaks urgitseda, aga minu piir jääb siiski kuskile sinna kahe ämbri kanti.:)
Selle töö peale kulub kolm tundi.
Nüüd on järel kuus kilo puhtaid marjapoolikuid ja moosikeetmine võib alata. Suhkrut paneb igaüks oma maitse järgi, aga meite moos on tavaliselt olnud pigem selline lahedapoolne - umbes pool kilo suhkrut või veid vähem kilo marjade kohta. Pigem vähem kui rohkem. Nii, et vilunud moosisõbral pool purki moosi korraga ära süüa pole mingi kunst.:)

Töine, töine, töine...

Selle nädala võiks lausa nimetada usinuse nädalaks.:)
Mesilased, mesi, küte, moos, ikka ja jälle mesi, vihad, aiatööd jne
Aga ei muud kui, et puhkus lõpeb kolme nädala pärast ja enne tuleb maailm valmis teha, ehk siis kõik see, mis suveks sai planeeritud. Jubee!:)
Oma aia ümberistutused on tehtud. Uued taimed on koha leidnud ja liialt laiutajad hakkavad vaikselt välja kolima. Loobusin kahest hostast ja ühest põõsast.
Vaadet on ka tekkinud.
Kuigi nautimiseks on hommikud jahedad. Täna oli enne päikest pluss 8.
Ei tahaks veel öökülmu.
Ja siis ma mõtlesin veel, et kuna kaks talve on olnud täiesti ilged loodusõnnetused pakase ja paksu lumega, siis võiks vahelduseks tulla ka midagi pehmemat...ja mitte nii, et lumi akendeni...meil on siin ju olnud...teoreetiliselt oleks reaalne. Oeh. Unistada ju ikka võib.:)
Järgmisena võtan lähiajal ette naaberaia vaarikad, paraadpeenra ja muru.
Siis jääb veel kummut ja Pirita aia esmaabi.

On sadanud

Umbes nii jah. Iga päev tuleb paar-kolm-neli-...kümme sahmakat. Üks seaduspärasus on ka. Alati kui aednike jumalad armulised juhtuvad olema ja auto on viinud mu taimepoe värava taha (alati on ainult pool tundi aega)ning mina loovin parajasti õnnelikult lahtise taeva all olevate väljapanekute vahel, siis hakkab sadama.
Taimevahetus on hea asi, aga vahel pole paha ka poest midagi uut osta. Kasvõi selleks, et oleks mida taimevahetusel vastu pakkuda. Ja nii ma aiapoodi sattungi.
Suurtest ja kallitest taimedest vaatan juba ammu mööda. See on igav kui midagi on kohe võtta ja valmis jne. Pealegi iga aasta ikka ühed ja samad asjad.
Augustis on tasub minna kiikama Vuti tänava aiapoe tagaeda, kus ära õitsenute ja vähem kaubandusliku välimusega taimede müügiplats. Ja seal võib hea hinna eest üsnagi aardeid leida. Näiteks nagu roosa piibeleht, tähkjas liatris `Kobold`, päevaliilia `Chicago Sunrise` või kollasekirjude lehtedega kahkjas iiris `Aureovariegata`. Ülejäänud asjad (laiguline floks `Omega`, traakia nelk, siberi naistenõges) võtsin huvi pärast kui uued asjad, et näha kuidas nad end ülal peavad.
Ja valget merikanni ning männas-neiusilma olin juba varem vaadanud, et võiks aias olla. Suures aiapoes on harva midagi alla viie euro saadaval. Tagahoovi sügismüügis saab kahega.:)
Muidugi kui tead mida otsida ja kuidas otsida, sest paljudel pole üldse nimesilti ja kui on, siis päikesest pooleldi kustunud kirjadega. Pole vaja vist mainida, et minu parimad hostad ja kaks väga ilusat kurereha on just sealt pärit.
Aga meil on nüüd päris oma õunapuu.
Tema nimi on `Talvenauding`.

Vari

Ta elab jõe ääres puukuuris. Vahel olen teda silmanurgast näinud (või arvanud nägevat) maastikul vilksamas. Vari on väikese heleda näo ja hapra helehalli kehaga olevus.
Esimest korda päris täies elusuuruses nägin teda suvel.
Oli kena lauspäikses kümblev pärastlõuna, selline mil konditsioneerid kuumusest üles ütlevad ja asfalt madalamatesse kohtadesse loike hakkab moodustama.
Seisin parajasti uksel vana saare varjus ja tuiutasin pilguga jahedust otsides jõe poole...kui mingil määratlematul hetkel materjaliseerus ta minust paari meetri kaugusele. Just asfaldi ja muru piirile. Ta oli täiesti rahulik. Ja vaatas mind oma heledate silmadega. Pigem, ma ütleks, mõõtis. Mina vaatasin teda ka. Noh, üldiselt....meil on küll kodus kaks kassi, aga ega ma sellepärast veel mingi tänavakasside fänn pole. Kui metsik loom niimoodi ligi tuleb, siis on tal probleem. Tõenäoliselt tahab süüa. Ok, kodukass tunneb oma konserviavaja kehakeelt aevastusest kuni raevuni ja oskab ka ise vajaduse korral ennast inimesele arusaadavaks teha. (Oi, kuidas oskab!:)
Metsikul kassil inimesega niisugust vastastikku mõistmist ei ole (umbes poole minuti pärast pidin ma omi tõekspidamisi hakkama ümber hindama:). "Nii, sul on kõht tühi, aga kuidas sa seda mulle ütled?" panin ma küsivalt käed puusa.
Ta vaatas mulle otse silma (täpsem oleks, otse ajudesse).
Ja kui ta ei olnud veel päris kindel, et kas sõnum mulle ikka jõudis kohale, siis ta vaatas korra veel kõvemini. Võibolla kui ma oleksin olnud näiteks telepaat, siis oleksin võinud oma peas kuulda asjalikku peenikest häält "Missa vahid, suu lahti! Too kohe süüa!" Kobisin suhteliselt hämmeldunult taharuumi ja tõin oma ainsa söödava asja talle. See oli lõunast järele jäänud üksik keedukartul. Panin selle lootusrikkalt murule ja veeretasin tema poole. Loom oli vahepeal plehku pannud ja kükitas saare varjus. Hoolimata oma trikkidest ikka natuke metsik ka... Taganesin jälle uksele. Vari libises lähemale, krahmas kartuli ja viis selle kaugemale rohtu. Seal sõi ta selle ilma pikemalt mekutamata ära.
Tuli tagasi, vaatas, kas veel on. Ei olnud. Noh, müslit ma talle ju ometigi pakkuma ei hakanud.
Siis pani vari käpad kõveriti rinnaku alla, kõhutas maha, vaatas mulle oblikate vahelt niisuguse hästi erilise näoga (sõna "heldinud" vist isegi sobiks) otsa ja lõi nurru.
Minu kohta sobinuks sel momendil sõnapaar "juhmilt imestunud".
Igatahes...ma ei tea kas ma olen nüüd ümber sõrme keeratud, aga järgmine kord sai ta kassikonservi ja iga kord kui ma tööle lähen, mõtlen ma lõunat kaasa võttes ikka ka selle väikse halli varju peale seal kuuri juures.

Esmaspäev

Eile istutasin. Vahetuse käigus tulid kolm vana aja liiliat `Iskra`(kärtsoranz, turbanikujulised kellukad), kuningliilia (valge, lõhnav, trompet), tiigerliilia (oranzid, mustade täppidega turbanikujulised kellukad) ja aed-leeklill `Helmi Puur`. See lill on klassika ja kuulub umbes sellesse teemasse, et no kui sul rohkem flokse ei ole, siis vähemalt üks `Helmi Puur` võiks ju ometi aias olla. :)
`Helmi Puur`on roosa, lõhnav ja väga suure õiega. See on ilus komme lilledele inimeste nimesid panna.
Öösel sadas, päevapoole läks ilm jälle ilusaks. Tuul, päike, pluss 20 varjus, missa hing veel tahad.:)

Jahe

Esimene hommik kohviga verandal kus oli vaja poole pealt tuppa tagasi fliisi järele kobida.
Eile oli ka jahe. Isegi vihma tuli.
Viimaks ometi on netist leitud Amelie` valsi ka meie lõõtsadel ära mängitav versioon. Niuniuniukuiilus!:)
Ehk Söepõletajad mängivad seda ka...kunagi...kuradimavõimsalt...sest sellel lool on nii palju väge sees.
Vahepeal on päike õue soojaks kütnud, mis on hea. Vara veel lumedele mõtelda.
Täna on päevaplaanis botaanilised uudistused, et mis teistel ka õitseb ja natuke rohimist ja niisama. Ikkagi pühapäev.

August

Rohutirtsud viiuldavad õunapuudel, aias midagi eriti peale hostade, kipslille, liatriste, sügisheleeniumi, kobarpea, käokinga, angervaks-raudrohu ja päevaliiliate ei õitse ning mesilased viskavad leski välja. Punane gladiool on oma kaunidustega viimase veerandi peal, roosade rüüzidega kollane loob pead. Lumivalgel gladioolil on ka plaan õitseda, kuid tema on neist kõige hilisem.
Käes on august - tibude lugemise aeg.:)
Mesindusaasta oli viljakas, mesilased edenesid kenasti, kuid korje oli märksa väiksem kui eelmine aasta.
Hostad on kolmandal suvel läinud imekauniks. Eriti sümpaatne on nende viis olenevalt sordist alustada õitsemist juulis ja lõpetada septembris.
Kolme aasta vanused pistoksataimed on peaaegu kõik nime leidnud. Viimastena said identifitseeritud tanaka pärgenelas, deutsia, haralise ploomipuu sort, forsüütia (teadmata milline) ja aedhortensia. Mõistatuslikest tundmatutest õitses ainukesena deutsia.
Liiliad olid kõik imelised, eriti suured valged ja metsikult hästi lõhnav "African Queen".
Aeda tuli sellel suvel juurde palju fantastilisi iiriseid, lauke, kevadmagunad, huvitavaid pisililli, ihaldatud `Jack Frost`, Mittendorffi päevaliilia, helmikpööriseid, kellukaid, kõreliilia, perovskia ja nutipõõsas.
Päevaliiliate osas oli pettumus - kaks neist osutusid "plagiaadiks". Peaaegu umbes nii, et ostad endale `Chigago Sunrise`, aga saad ruuge päevaliilia. Neli neist ei ole veel õitsenud. Jääb ruugeid päevaliiliaid ka järgmiseks suveks avastada.:)
Kõigi muude sebimiste kõrval on aega leidunud ometi kord ka korraliku aktiniidatäku kasvatamise jaoks. Eelmine nädal vaatasin, et oli juurdunud ja tõin ära. Kassid läksid täiesti pöördesse, hiih!, veel üks aktiniidia! Eksole.
Selleks, et vaest väikest isast taime lõpuks rahus maha istutada, murdsin emase taime suurest puhmast paar lopsakat liaani ja viskasin ärevil kassidele lätsutada. Nende reageering oli ikka nii jaburalt ebaväärikas, et mulle meenus kursakaaslase täismetsik näugam, kes pole peal kolme aastat kodus elamist sugugi kodusemaks muutunud ja ikka veel aknaisse hüppab kui talle näib, et temast midagi tahetakse (pai näiteks). Aga äkki tõesti? Vaatasin oma murul aelevaid aktiniidiauimas kasse ja helistasin kursakaaslasele. Tahad katset korraldada? Rääkisin, milles point. Kursakaaslane mügises telefonis tükk aega naerda ja ütles siis et ei taha. A mis sulle selle juures nii nalja teeb, tahtsin mina teada. Ta naeris veel kõvemini. "Muide, mul on nüüd neli kassi, mitte kaks nagu vanasti ja ma kujutasin parajasti ette kuidas nad mu õnnelikult kräunudes ära lämmatavad, kuna mul juhtub natuke seda sinu antud jubedat imerohtu käes olema."
Eeh, neli...ka mina oleksin ei öelnud.:)
Aga imerohi on hoopis mesi. Kui suunurka ohatis tükib tekkima, pandagu sinna tilk mett peale ja tülikas tõvehakatis haihtub paari tunniga.

Lament

Väikese Pere moodustas mesinik juuli lõpus. Ühes tarus oli nii kitsaks läinud, et osa mumme ööbis pidevalt õues ja mesinik võttis sealt viis raami mesilastega ning pani eraldi tarru. Mummid hakkasid kenasti tööle ja võtsid uue kodu omaks. Siis oli vaja vaadata, et kas nad on endale hakanud ema tegema (värskest haudmest pannakse hakkama emakupp või mitu). Väiksel Perel oli tervelt 9 emakuppu ja kõik oli väga hästi, kuni...
Peale katuse tagasipanekut tekkis tarusuu ees rüsin. Kõrvaloleva taru mesilased olid tundnud mee lõhna (on ju ka Väiksesel Perel midagi kärgedes) ja tulid seda nüüd ära võtma. Väikse Pere tarusuu oli tavatult kitsas, nii et palju röövleid korraga sisse ei mahtunud ja sissepääsu oli hea sissetungijate eest kaitsta. Sellest hoolimata läks rüsin nii suureks, et mesinik pani taru täitsa kinni ja viis Väikse Pere maja taha. See ei aidanud, röövijad mäletasid, et kusagit siit sai ja lament läks kohe edasi kui tarusuu vähegi jälle lahti tehti. Nüüd ei aidanud muu abinõu kui et Väike Pere pandi auto peale ja viidi 3 km kaugusele suvilasse. Uusi röövleid enam peale ei tulnud ja kaitsjad said tarusse juba sisse murdnud meevargad maha nottida. Keegi ei viinud koju teadet: tulge mee järele, siit saab tasuta! Taru põrand oli laipu täis. Omad ja võõrad segiläbi. Megasüdiks vastuhakkamiseks oli palju põhjust.
Suure lahingu ajal oli Väiksele Perele sündinud oma ema. Ilus suur ja kollane.
Röövimise põhjuseks on mesilaste tugev korjeinstinkt ja kuna aasal, põllul, metsas on massilised õitsengud läbi ning eespool terendab tali, siis korjatakse sealt kus saab. Üritatakse isegi naabertarru röövima minna. Tugevas peres ei pääse sissetungija üle taruläve. Ta tapetakse juba astmelaual ära. Väikestel peredel on vähem turvamehi ja teatud asjaolude kokkusattumusel võib tekkida olukord kus sünnibki ülekohus. Kui mesinik vahele ei astu, tapetakse kõik maha ja viiakse kärjed viimseni tühjaks.