Mingi austus võiks ikka ka olla...

Täna hommikul kell pool kuus ületas Härra Tibu hädaäratuse piirid. Kiuslikul käpal, mis jalutsis teki alt varbaid jahtis, olid pikalt küüned väljas ja see suur rott (5kg), kes ulaka kruuksatuse saatel mu selga hüppepakuna kasutas oli ikka täitsa tõbras. Ei mingeid malbeid põsepaisid enam. Paistab, et Härra Tibul on üht-teist õppida. Nagu näiteks taktitunnet magajate vastu.
Praegu istub ta vannitoas ja tegelebki sellega (MÄU-MÄU-MÄU! ja uksega logistamine). Õues on miinus 23. Päike hakkab väga ilusasti tõusma.

Rotid majas!

Miinus 15, külmast sätendav lumi õues ja jäle ragin kamina suunast, mis tuleb sellest et kaks sabaga soojenduskotti "kujundavad" häälekalt suurt pappkasti ümber...selle ääri maha närides. Nagu kaks suurt võhru.
Vahel olen nende koreograafiat jälgides varemgi mõelnud, et kui vanajumal lõi rotid ja küülikud, et siis läks tal ühe partiiga midagi veidi nihu - selle grupi rottküülikud said siuksed lühikese näo ja pikkade silmahammastega. Pärast läksid küüned ka kõveraks ja kui kõigile enam vitshirssi ei jätkunud, siis hakkasid pikkade silmahammastega rottküülikud tavalisi rotte ja küülikuid taga ajama. Sest selle jahihasardiga oli neil kah mingi error.
Olidki leiutatud kassid.:)
Ja paistab, et vanu kombeid on raske unustada.
Kui perenaine ei mõtlegi viiest ärgata nagu tavaliselt, siis tõmmatakse maskid eest ja lastakse valla tõeline olemus. Taktitundeline voodi ümber nihelemine moondub kõigest poole tunniga valjuks kastinärimise raginaks. Rääkimata sellest, et oma tagaajamismänge mängides ruigavad nad rõõmust nagu kaks suurt rotti. Ei, no TÕEpoolest!

Suhteliselt resigneerunult...

...märgin ära, et hommikul oli Sakus miinus 19 millegagi. Vastik, lumi kriuksus ja sätendas. Samas võib see tuua ka tänaseks lausa külluslikku päikesepaistet. Vana orhidee pisi-pisike uus leht oli eilsest päikesepuutest veerandi jagu suuremaks kosunud ja ka teistel paistis hea nägu peas olevat. Roosa dendroobium hakkab veel mõningaid tagavaraõisi avama, kuid valge on esialgu äraootaval seisukohal. Cattleya sirutab ennast nagu kass kamina ääres ja näeb ülihea välja.
Meie mustvalge sabaga soojenduskott on talvel ikka tõeline luksus.:) Põhku pugemise ajal on ta jalutsi juba kenasti ära soojendanud. Ärkamise on ta kah mul hästi sujuvaks muutnud. Viisteist minutit enne äratuskella hakkab soojenduskott nihelema, haigutab häälekalt (knrr-väuuuuuught!) ringutab ja kobib voodist lõpuks üldse minema. Peale säherdust sibelemist nuutub ka unemati rahutuks ja hakkab asju kokku pakkima. Ja nõnda ma jõuangi kööki 2-5 minutit enne äratuskella. Ainuke probleem on see, et ma ei tea kuidas soojenduskoti reziimi puhkepäevadel vähemalt tunnikesegi võrra hilisemaks keerata.:)

Miinus kaksteist

Ei tahaks kohe alustada ilma pärast virisemist, aga nii ta on. Loomulikult on asjad tasakaalus - pakasega märkab ka paadunuim suvekummardaja talve ilu: eriti hiilgavaid lumelitreid siin ja seal, härma sädelust okstel, hangedel kumava päikesevalguse lumma...(meil ju tuleb ikka täna päike välja?:).
Muidugi on neid talveilusid mõnusam kusagilt klaasi tagant silmitseda, sest õues on miinus 12 millegagi ja päeval vahetub see miinus seitsme-kaheksaga.
Auto köhis eile tükk aega tühjalt enne kui käima läks ja üksi polekski teda käima saanud. Täna ma sellele veel ei mõtle...sest on kohvipaus ja mul on autoahistamiseni pool tundi aega.
Samas...tee oli eile äärmiselt sõidetav nii minnes kui tulles. Aus lumeta asfalt ilma jääkonarusteta.
Tööd on, mis on meeldiv. Täna jätkan suure savilaadungi teimimist, tõeliselt sümpaatne materjal. Ei mingi liivsavi ega mölline segu vaid aus hall äärmiselt plastne savi. Paistab, et kui see katseseeria savidega valmis saab, siis võib vabal ajal hakata kammkeraamikat viljelema. Nii head materjali on lausa patt utiili saata.:)

Pakane

Kraadiklaas näitab miinus 13,3.
Siiani on olnud sümpaatselt pehme tali (kuni miinus viis)vahelduvate sulailmade ja tuisutuultega.
Elu kisub üsna tubaseks.

Talveaed...ja selle tujukad elanikud

Täna istutasin dendroobiumid ümber. Suurel valgel oli nii jämeda varre kohta noor ja habras juurestik ning ilmselt pean tal silma rohkem peal hoidma. Roosa tegi rõõmu, sest terve pott oli tihedalt juurepalliga täidetud ja kui sel moel edenetakse, siis võib kaaluda isegi poolitamist. Vana roosa kuuking kasvatab uut lehte, uued on süvenenud õitsemisse ja kattleya kasvatab rohemassi. Iga uue lehe kaenlast võrsub mai lõpus paar imelist roosa-kollast õit, mis lõhnavad nagu parfüümipood.
Suve läbi äraootaval seisukohal sitsinud dendroobiumi taim on kasvama hakanud. Tema bambust meenutav väike niru vars on jämedamaks läinud ja lehed veidi suuremaks. Igatahes ei ole tal enam selline nägu peas, et kauaks mind ikka änam...
Kattleya taim võtab ka kiirelt hoogu.
Härra Tibu otsustas täna jonnida. See on hea näide kuidas kassid teinekord tavatoidu pealt (kassikonservid) tursamaksa pasteedi ja vasikafilee peale üle lähevad.:)
Sest täpselt nii see käibki.
Hommikul kell pool kuus otsustas Härra Tibu, et ma olen juba küllalt maganud, et õhtul kaussi pandud kassikonserv ei kõlba enam süüa ja ma võiksin nüüd ennast üles ajada ja vana värske vastu vahetada. Kriunuvat nõudlikku häälekest saatsid väärtuslike nipsasjade närimise ragin ja kolksatused kui jälle midagi põrandale kukutati. Ja see kriunumine...wõdiSH! Tõusin üles, tuvastasin olukorra põhjuse ja saatsin protestkassi õue jahtuma. Proua Muri arvas, et see konserv on veel täitsa kobe ja tegi kausi tühjaks.
Härra Tibu oli tuppa tagasi tulles veel rohkem tõbrast täis. Ajas aga oma kriunu, käis telekat ahistamas (absoluutselt keelatud tegevus) ja näris raamatute nurki (nipsasjad olid sahtlisse ära pandud). Lausa eemalt näha, et kass kiusu täis. Uue konserviportsu peale kaabiti käpaga kujutletavat põrmu põrandalt peale ja mindi saba võngutades jälle tuppa sigatsema. Mina sinki ega midagi paremat välja ei toonud, tema keeldus söömast.
Sedasi me vedasime vägikaigast kuni tühi kõht viimaks võitis. Härra Tibu hiilis kööki, sõi kausi tühjaks ja keeras magama.
Selle eriti suure ja kiusliku protestimarsi peale oleks nagu loole kuidagi vähemlihtsat lahendust tahtnud, et kaminasse ei ronitudki? orhideesid ei murtud? katkiseid vaase ka pole...et nagu ongi kõik ve?
"Targem annab järele..." pilutas isand mustvalge uniselt silmi.:)

Talihari

Öösel tuli 10 cm lund ja paar päeva kestnud ideaalmaanteemaastik muutus tundmatuseni. Tee oli libe ja sõita tuli rööbastesse kinnisõidetud lumel. Linnas kippusid rajamärgistused sopa all peidus olema. Puhas hiromantia.
Õnneks pole pakast. Kas tõesti arvestatakse sel talvel ilmataadi kontoris ka minu väikeste soovidega? Hommikul miinus neli. Pool talve on möödas.
Sukeldusin eile Pratchetti "Talvesepa" lugudesse. Nii ilus stoori, et selle peaks endale ka ostma. Ja ikka need võrratud killud siin ja seal..."Kui jumalad lambaid looma hakkasid, siis olid nad ajud koju teise kuue taskusse unustanud." jne:)
Kui päeval koju jõuame, on veidikene aega veel valge, aga päikest pole aasta algusest saati näha olnud.

Esmaspäev peale tuisku

Peale ööpäevast tuisku laupäeval, mille jooksul sigapalju lund maha tuli, ei läinudki sulaks. Eile õhtul oli miinus üheksa, täna hommikul miinus viis. Koos uskumatult hea nähtavuse ja sõidutingimustega. Nojah, avastan ju rooli tagant talve. Väga erinev suhtumine võrreldes kõrvalistmel istuja omaga.
Tee oli lumest puhas, kaks kena asfaldrööbast ja ees 80-ga sõitev auto, ideaalmaastikud, missa hing veel tahad.:) Ma ei hakka ju ometi temast mööda minema...
Härra Tibu on tubase igavuse üleelamiseks meelde tuletanud lapsepõlve lemmikmängu.
See seisneb sõjakate näugatuste saatel jõuliste hüpete sooritamises...nöörijupi järele, mida keegi hea hing käes hoiab...kui ta naerust jälle pisut toibunud on. Härra Tibu suhtub nööri nagu isiklikku vaenlasnastikusse ja tema hasart väga siiras. See on jahtide jaht.

Varjutapukunst

Tubane elu mõjutab jätkuvalt kasse. Õues pole paitavaid päiksekiiri ja õrnalt kasukat sasivat sooja tuulekest, hea kui saad kuiva jalaga kuuri alla ja siva jälle tuppa tagasi. Kogu aeg sajab midagi märga ja üldse. Ühesõnaga, õues on nõme ja õue minnakse ainult äärmise vajaduse sunnil.
Aga toas on igav. Oi, kui igav! Proua Muri on endale igavuse peletamiseks leiutanud kummalise mängu - varjujahi. Kõige paremad varjud tekkivad siis kui lamp laes põleb ja kellegi käed põrandale varje heidavad. Vahel hindab Proua Muri eemalt, et kas on ikka piisavalt head varjud, et üldse kastist välja ronida. Tavaliselt on. Ja oh neid hüppeid, saltosid, keerukujusid, osavaid rünnakuid ja kukerpalle! Tavaliselt nii väärikas ja staatiline Proua Muri moondub siis tõeliseks varjutapjaks.
Tema taibukas pojake aga ei suuda mõista, sest peen varjutapukunst on tema meelest...no tule ometi mõistusele, ema...lausa piinlik ju, mis sul ometi viga on? Härra Tibu vaatab varje eemalt ja lähedalt, vaatab agaralt hüplevat proua Muri, teeb imeliku näo (ega siin täie aru juures ei olda ikka küll) ja kõnnib minema. Proua Muri võimleb võimete piiril edasi ja eemalt vaadates meenutab see pisut nagu ripuks võlurosava nukukunstniku käe küljes kassikujuline hüpiknukk, kes vähimagi sõrmeliigutuse peale pirueti või graatsilise sööstu sooritab.

Lohiseva kapakuga kevade poole...

Talviste päevade rodu möödub suhteliselt kiiresti. Võimsa adrenaliiniga vürtsitatud rutiin ja maailma õdusaimad õhtud.:)
Jah, ma sõidan ikka veel. Loll ja järjekindel...:)
Tänu nelikavariile lumesajus (khm...mitte minu töö)sõitsime eile ummikute tõttu koju ringtee kaudu ja sattusime "täiesti kogemata" Hansaplanti. Oli mõnevõrra eksootiline elamus olla ainsad külastajad kogu poe peale. Nojah, põllupealne asukoht, kõrged hinnad ja siis umbes nõnda juhtubki, et talvel keegi ei käi.
Oli tore hüatsinte nuusutada ja "parim enne möödas" orhideeletti uurida, kuid hinnad algasid seal neljast eurost (10 cm pikkune miniorhidee) mis on ilmselgelt liiga kallis teadmata õievärviga taime kohta.
Nädala alguse pakane vaheldus eile lopsaka lobjaka ja suisa sulaga. Täna oli miinus 3 ja konarad kõnniteed. Ka tee oli hommikul libe.
Õhtul koju jõudes on paar hetke veel valge.:)

Häda

Terve eilse päeva sadas kaunist pehmet (ja võrdlemisi külma) lund, ning temperatuur aina langes. Täna hommikul näitab kraadiklaas miinus 14,5 ja meil on häda majas.
Proua Muri ei teinud asjast erilist numbrit ja kohanes kiiresti.
Härra Tibu aga leiab, et kassikasti kasutamine tubastes tingimustes on räpane ja tahaks oma plönni kuuri alla toimetada nagu aus kass kunagi, kuid teele tõusnud ületamatud takistused (kümnesentimeetrine lumekiht ja pakane) ei lase esteedil tema sooritust korralikult läbi viia.
Ja kassil on nüüd häda. Kohtan kogu aeg tema virilat nägu, mis vahib üle läpaka, plingib põrandalt või aknalaualt nagu elav etteheide. Kassil on probleem ja mina justnagu peaks nüüd midagi ette võtma või? Sorry, kast on nurgas.
Härra Tibu keerab pea ära nagu poleks midagi kuulnud ja läheb varsti jälle uuele läbimurdele.
Kruvides hääle eriliselt kriunuvaks kutsub ta mind rõduust lahti tegema. Ma olen hea perenaine ja lähen lasen kassi välja. Õues kerib ta külma käes ennast shokeeritud keraks ja nõuab kahe minuti pärast tuppa tagasi. Ma olen hea perenaine ja lasen ta sisse tagasi (tõsi küll, viiendal korral juba natuke hambaid krigistades).
Samas, ma ei saa ka öelda, et pole üldse naljakas:).
Lõpuks lõpeb kogu kinu sellega, et häda võidab külma ja kuuendal korral spurdib Härra Tibu kuuri suunas nagu must rakett.

Kolmekuningapäev

Sügav tali. Umbes kolm kuud ei juhtu õues midagi toredat, tusk ohtra pimeda aja pärast kipub ligi ja üldse...ning nõnda siis otsustasime paari teise kaamosepõlguriga võtta härjal sarvist ja metsa minna. Oleme nädala jooksul juba kolm korda kepikõnnil käinud.
Küll videvikus, küll kuupaistel, küll lihtsalt lumevalges. Aitab ülihästi talvetusa vastu.
Eile kui olime juba oma jao ära kõndinud, kohtasime koduteel padupimedas veel kahte üksildast kepikõndurit metsateedele suundumas.
Saku uus spordiala - kepikõnd pimedas metsas karude-huntide vahel.:)
Eile sadas vihma ja lobjakat, täna jäide ja miinus 1,5.

Kisub talveks või?

Endiselt vahelduvad vesised lumed suladega ja kogu see jama ilma ümber on tuuled kurjaks ajanud. Üks torm teise järel. Õnneks jõuavad neist siiakanti vaid räbalad ja peale "sanitaarraie" (mädanenud juurtega puud)pole nad meie kandis kurja teinud.
Nädala lõpuks ähvardatakse miinus 7-9 kraadi külmaga. Ei tea mis siis nüüd hakkas, et ühe soojaga malbelt kena kevadeni ei võiks venitada.
Botaanikaaed täieneb, töölt lisandus ratsuri täht. Võimas puna-kuldse õiega olevus.
Esialgsel vaatlusel paistavad kõik õielised rahul olevat ja kellel oli parajasti õhujuure kasvatamine pooleli, see kasvatab seda edasi, mis on hea märk.
Mulle näib, et päev on juba pikem. Kriitiline piir pimeduse ja valguse vahel päevase kojusõidu ajal nihkub positiivses suunas. Seda jälgida teavad vaid need, kelle jaoks see kohutavalt oluline on, nagu näiteks mina.
Eilehommikune sõit oli paksu lumesaju ja libeda teega. Sõitsin terve tee 80-ga, sest auto ujus vastikult. Talvel on kuivi ja hea nähtavusega ilmu harva. Nähtavus saab enamasti olla vaid halb või väga halb. Järvel oli pimedas kohas teele pargitud valgustamata kaubik. Lumesajus polnud näha ei tema ohukolmnurka ega faking teda ennastki, sest lumi mätsis hiigla hästi. Viimasel hetkel keerasin vasakule. Täna on nullis ja tee puhas. Auto vist kah. Loodetavasti.

Vana ja uus aasta

Vana aasta praad oli kuupäeva vääriline.:)
Herefordi kaelatükk koos adzika, ananassi, selleri ja juurviljadega. Kui töölt koju tulin, pidi hea lõhn lävel peaaegu jalust võtma.
Peale sellist õhtusööki on väga raske silmi lahti hoida:)...eriti kaheteistkümneni...ja eriti minusugusel unihiirel. Oli tõsine katsumus. Normanni trikke mäletan häguselt. Sillale minejaid ei olnud meist ka sel aastal.
Võtsime shampa ja säraküünlad ning läksime õue naabritega kohtama.
Ilutulestik oli sel aastal suureline ja viitas sellele, et masu on möödas. Meie tänava lõpus lasti ligi nädalajagu raketitehase toodangut taeva poole ja see nägi välja umbes nii nagu oleks bensujaam põlema läinud, aga niimoodi katkendlikult, praksukaupa.
Pea kohal lendas muu lärmakama kraami hulgas omapäraseid värvilisi hiina laternate moodi asju vaikselt metsa poole ja külm shampa kihises klaasis. Oli ilus.:)
Uue aasta hommik paistis läbi imeilusate väga värviline (eile õhtul oli tulnud veel üks mahekollane kuuking)ja ees ootas terve uus aasta.
Alustasin seda tups-rohtliiliate ja viimase imeilusa ümberistutamisega.