Lumi

Eile õhtul ulpis kuu kõrval ka mõni pehme valge pilv (sellised nagu Navitrolla maalide peal) ja ma mõtlein kohe, et ega see ikka head ei tähenda. Hommikuks oligi maa valge. Päeval paistsid aknast kuldses päikesevalguses suplevad tööstushooned. See oli ilus. Kuid kui õueõhku nuusutama minnes selgus, et lumi on ikka veel maas, siis sain aru, et see jama läheb edasi. Tõenäoliselt kevadeni. (Seda nimetatakse talveks ja mida rutem see ükskord läbi saab, seda parem.)
Aeda pole mitu nädalat saanud. Kodust saab mindud pimedas ja kui tulen, siis läheb ka kohe pimedaks. Niipaljukest tegin, et külvasin Himaalaja südaliilia seemneid (Heleni hiidlille otsast) ja panin külvi kilekotti imet ootama. Olgugi, et kogenud liiliakasvatajad on öelnud, et ega sellest asja ei saa, siis minutaoline peab ju ikka kõik ise järgi proovima. :) Esmajoones huvitab mind see, kas seeme idaneb? Kui idaneb (jehhuu!:) siis kuidas taim edasi areneb ja kaua see aega võtab. Ja nii edasi ja nii edasi.

Liha hääl

Õdus hommikune hommikupoolik - pliidi all praksub tuli ja kohv sai just äsja joodud. Aeg asuda päevatoimetuste juurde. Vedin panipaigast välja vana raske ahjupoti ja hakkan seda täitma. Koorin kaalikat ja kartuleid, puhastan porgandeid, lõigun kõik lõikelaual tükkideks. Pliit õhkab sooja, on täielik vaikus ja rahu maa peal. Lõpetan viimase kaalikajupiga ja võtan lihatüki. Lõikan esimese viilaka - toast kostab mingi krõps. Lõikan teise viilaka, kusjuures liha lõikamisega ei kaasne mingeid reklaamhüüdeid ega muid helisid, mis peaksid kuidagi undsegavalt tuppa kostma, aga toast on kuulda ühtäkki kahe keha põrandale kukkumise põntsu ja segiläbi veel korraga palju hääli, mis viitavad ärevusele, paanikale ja soovile väga ruttu kööki jõuda. Üks ärevil Nurrh!, midagi kukub, koliseb, veereb (küttepuude käru), küüned kraabivad kurvis põrandat, rüselus köögiuksel ja juba nad ongi siin. Iga normaalne kass teab, et põhiline on olla õigel ajal õiges kohas. Sa võid oma hääle rõduuksel ära karjuda, aga kui tema ei viitsi oma laiska tagumikku maast kergitada, siis magab ta sinust kolme meetri kaugusel jorjenites rahumeeli edasi. Kuid kui sa lõikad köögis liha...jajaa, siis ärgatakse silmapilk sügavaimast unest (olgu see või kuu peal) ja hüpatakse kasvõi nahast välja, et jõuda enne kohale kui pott kõige heaga ahju kaob. Kaks manguvat käpataldrikut on pikalt õieli, silmad säravad, käib väike võistlus selle peale kumb on paima näoga. No kuidas sa siis ei anna.:)

Mõtisklemisi...

Viimaseid liiliaid maha pannes hoomasin täie rauaga, et aias on ruumipuudus. Haha...ei teagi kohe millest see võiks tingitud olla...?:)
Lõin pärast isegi nimekirja lahti, et kellest ma oleks nõus loobuma jne. Peale Thurnbergi kukerpuu, hiiglasliku kobarpeapuhmiku, Jaapani sireli ja ühe madala astri midagi ei leidnud. Võibolla läheb ka pargiroos Ritausma, sest ega ma ikka mingi eriline roosipidaja ei ole küll.
Ilmad on olnud mõnusad...novembri kohta, ma mõtlen. Peale päikselisi päevi, on hakanud jälle ujutama, vihm on öösel, päeval, õhtul. Selline tibav ja mõõdukas.
Talveaed kogub tuure, üle ühe on kas õievarre alge või juba välja kujunenud oksake. Detsembrist maini peaks tulema üks kena kirju aeg.
Täna hommikul oli 5 kraadi sooja ja vihm, loomulikult.:)
Härra Tibu tegi äratuskella. Viis minutit enne õiget aega ja ilma näkkuastumiseta. Ei tea kas nüüd hakkabki nii olema?

Hea pühapäev.:)

Päevakoerte saun on maailma parim!:)
Samas, ei saa salata, suure osa mõnusast äraolemisest moodustab just see muhe ja südamlik aktivismuse vaim mis endiselt nimetet` sõpruskonna pääde kohal lehvib ja jahedamatel aegadel ikka ja jälle rahvad tule äärde kokku kutsub.:)
Seda juba ise ei tee või leiuta, see on aastatega laagerdanud nagu hea vein.:)
Pühapäev oli pikk ja tegus. Hommikul oli võimalus tormise mere ääres veeta põnevad poolteist tundi vaadates klassikalist hobusekauplemist kõigi reeglite kohaselt:) Pruuskavad sälud pagasnikus, kihutasime Liisukese sünnale ja kui kuu oli juba nagu taaler, siis õhtulõpuks edasi kuuma sauna.
Viimasel ajal annab ilmataat imeilusaid täispäikselisi päevi. Tänane on siis juba kolmas.:)

Südasügis

Puud on juba terve igaviku raagus olnud ja viimast liblikat enam ei mäleta. Nõnda ei teagi ma enam kas talv tuleb kollane, kirju või must-valge...
 Soojad tuuled, vihm, 6 kraadi sooja. Umbrohi kasvab. Plaanin täna ära sooritada ülejäänud talirohimise rituaali ja kududa veidi pooleliolevat vaipa. Need kaks tulevad niisugused villased ja naaritsaribadega, ilmselt saavad valmis kuskil detsembri poole peale.
Härra Tibu koletu äpardus tagumise käpaga (oletan, et puuriidas võimeldes kukkus mõni veerema tallatud halg jala peale) on ära paranenud ja täna söandasin esimest korda kassiisanda õue lasta. Kuigi ta nõudis seda juba üleeile. Aga meil kolmejalgsed välja ei saa ja ta pidi veel kaks päeva sügelema. Täna oli neljas jalg ka juba all ja kell kuus astuti mulle sellega keset head unenägu otsaette...ja mõõduka sammuga edasi piki üle unise minu, siis hüppega voodist maha. Kassiomanik teab, et kui tõbrast tehakse, siis pole vaja enam nunnutada nii, et marss õue! Nüüd istub nagu öökull rõdul kastivirna otsas, pilgutab silmi ja keeldub alla tulemast. Eks õuetuuled ole üle pika aja nii magusad, nii magusad.
Aga nädala alguses oli meil kodus sassis karva ja haledate silmadega patsient. Parem tagumine käpp oli paistes, tegi hullult valu ja seda hoiti vahepeal lausa õhus. Isegi lamades. Ikka valutas. Kolmandal päeval hakkas veidi järgi andma ja kass tuli sööma. Neljandal päeval küsiti kolmel jalal liibates õue ja hõivati õhtul omaniku ülbusega lapike kinnisvara voodi jalutsis. (Missa vahid, ma tulin magama!) Eile hüpati lauale, kuid seda ei olnud hea vaadata, läksin aitasin laua serva küljes rippuva ja metsikult rabeleva kaskadööri üles. Olid tänulikud silmad ja vali nurr, aga siis tahtis ta jälle maha ja jälle üles...tobe orav, millegiga peab ennast ju ka toas lõbustama.:)
Viisin liiliakülvi jahedasse (5-10 kraadi). Martagonidel ja teistel peale umbrohutõusmete veel midagi näha ei olnud, kuid tiigerliilia ja Leichtlini liilia olid massiliselt idanenud ning välja sirutanud ühe idulehe. Külvikastid kilekottides olid endiselt kenasti niisked.
Labor. Saab näha, kas külv kestab ka kevadel edasi.

Aiandus novembris

Kuna on nii pikalt ja mõnusalt soe, siis võtsin väikese riski ja ütlesin jah viiele LA liiliasordile. Sibulad olid ideaalsed - suured, lihavad ja juurtega. Poes selliseid ei kohta.
Julguse võtsin trompetliiliate kogemusest, mis üks aasta ka novembri algul maha sai pandud ja trompetid on meil hästi võimsad.
Kõik on väga kena, aga kuidas nad maha istutada? Vihmase ilmaga läheb lausa juba kella kahest pimedaks. Eile oli terve päeva päike. Kihutasin peale tööd koju, haarasin sibulapaki ja eelmisel päeval valmis kirjutatud lipikud ning traavisin aeda. Kolme esimesega läks kergesti, tühjad kohad olid teada. Edasi oli nutune...näib, et ka meil tassib keegi sigavares lipikuid laiali. Ja nõnda põrkusingi ma mitu korda mööda liiliaid, lauke ja tulpe, enne kui viimased sibulad taru kõrvale maha sain panna. Ja oligi juba pime.
Muus mõttes piirdub novembri aianduslik tegevus talirohimise ja viimaste "silojääkide" koristamisega. Üks kolmandik on veel teha, siis...võib jumala rahulikult otsast peale hakata, sest umbrohi kasvab 5-6 kraadiga kenasti. Kui keegi vihkab võililli, siis praegu on hea aeg nende tõrjeks. Tulevad kergelt maa seest välja nagu porgandid. Kevadel on ka korra selline aeg, kuid see on lühike, jääb igikeltsa ja soojalaine vahele ning kui lõpuks lähedki võilillejahile, on nad juba kanna kõvasti maha kinnitanud.
Teise korruse pelargooniumid on ikka veel kenasti lehes ja õies.
Kuukingad ajavad massiliselt õievarsi välja. Kuna aknalauad on juba üsna täis, (ka tööjuures:), siis pole ma sel suvel halastusoste teinud ning kõik orhideed näevad paksud ja rahulolevad välja. Uskumatu, ka see traumeeritud lehtedega roheliseõieline. Kui kuuking kasvatab suvega kaks uut lehte, siis on vanad traumad unustatud. Ja peidetud ka.:)

Kesse seal on?

Sellest me oleme korduvalt rääkinud kuidas kassid välja saavad (visatakse, lastakse, tõstetakse, viiakse jne), kuid kuidas saavad kassid tuppa?:)
Seni on meil käibinud enam-vähem kolm toimivat varianti: karvikud ilmuvad kohale siis kui keegi neid nimepidi kutsub või kui tuttava häälega auto värava taga peatub. Kolmandat viisi kasutatakse ehk kõige rohkem ja see on läbi klaasi pika haleda näoga tuppa vahtimine ning tubastega silmsideme otsimine. Mõjub, aga mitte pimedas kui midagi näha ei ole.
Nüüd on Härra Tibu leiutanud uue ja eriti mõjuva viisi kuidas igal ajal sisse saada.
Ta hüppab umbes meetri kõrgusele ja lööb nagu küülik tagumiste jalgadega vastu klaasi - "Tra-Tahh!" Pole kahtlustki, et õues on keegi, kes sisse tahab. Ja kohe! Sest kui sa ei lippa, siis hüppab ta uuesti ja kõvemini...Ehk sa ei kuulnud...(kurt, nagu sa oled:)
Näugumist ei ole ta endiselt ära õppinud.:)

Tõepoolest, kõigega harjub.:)

Jah, kõigega harjub...mitte, et ma tahaksin tapamajasse tööle minna või Singapuri soodesse vesimadusid püüdma...aga autosõit ei ole enam midagi sellist, millele peaks terve päev küüsi närides mõtlema ja mis rooli istudes vererõhu üle 300 tõstab.
Pargin oma õuest ainsana "saba ees". Selle peale kulub nüüd 1 minut (mitte 15, nagu esimesel korral:), pärast on hea mugav kohe välja sõita, pole miskit tagurdamist.
Enam pole ka vahet kas minna töölt koju linna kaudu või maa kaudu. Linna kaudu oleks nagu huvitavam ja lühem teekond on kindlasti, aga kui ikka vasakpööret liiga pikalt ootama peab, siis ei viitsi ja keeran nina maa poole. Liiklusse sisenedes on endiselt kerge võdja turjas, aga see pole enam midagi paanilist. Pigem on lõviosa põnevusel. Kojusõit meenutab endiselt arvutimängu, kuid see pole enam frustreeriv. Kaotanud pole ka teab mis ajast...:)
Siinkohal oleks sobilik lisada, et pean ennast heaks illustreerivaks näiteks, et autot juhtima võib õppida ka vanemas eas...absoluutselt selleks sobimatu tyyp.
Tegelikult maatrikseid pole. Pannakse sobima ja kogu lugu ning hiljem näib olevat kõik õige.
Päris kindlasti poleks ma sellega hakkama saanud ilma Pokumehe ja sõprade hea tahte, toe ja hooleta.
Järgmisena teen helikopteri load.:)

Konservietendus

Hommik. Lohisen kahe jalgadesse viskuva näljase kassi saatel kööki, eraldan kaussidesse kassikonservi ja teater lõpeb? Ei, nüüd see alles algab! "See pole SEE konserv!" nuusutab Härra Tibu. Jah, kuna tavaliselt on kanaga konservi haruharva müügil, (aga vaheldust peab ka olema,) siis ei ole see tõepoolest SEE konserv. "Pealegi on see purgi põhi.", teeb Proua Muri selliseid liigutusi nagu kraabiks junnile peale. "Jah, see on eile avatud purk, söö ise kui tahad," viskab Härra Tibu saba selga ja kõnnib väga sirgelt toapimedasse ära. Ma tean, et kaugele ta ei lähe. Istub seal pika vaiba alguses.
Proua Muri kössutab ühele  köögitoolile ja vaatab tähelepanelikult nagu vana kondor, et mis nüüd edasi saab. Härra Tibu on noorem ja kärsitum...ja tegelikult on ju kõht ka tühi. Härra Tibu on laval tagasi.
"Anna krõbinaid," liuhkab ta küljega vastu krõbinapakki ja vaatab mulle jumaldava näoga otsa. Kui see ei aita, materjaliseerub ta lauale ja hakkab käpaga asju põrandale ajama. Ähvardan köögirätikuga. Ta tuleb kraeks ja moosib mis jaksab. Rebin krae lahti, panen selle maha ja lükkan lahke käega toidu poole. Härra Tibu murdub ning läheb kuukab oma kausi tühjaks.
Kuna ma ikka veel piimavasika maksa välja pole otsinud ning angerjat samuti mitte, siis loivab ka Proua Muri kübekestki väärikust kaotamata sööginurka ja nabistab peenelt endagi molli poole peale. Muri on suurem dramaturg ja teise poolega saab veel pärast tiaatrit teha. Vähemasti on täna mõlemad nagu üks mees nõus kenasti koos õue minema ja seekord ka ühest ja samast uksest...sest olegem ausad - kui sa oled kass, siis on ikka neetult vähe võimalusi ennast lõbustada.

Kanarbikulehine aster väärib arktikaauhinda.

Kanarbikulehine aster.



Peale kahte kaheksakraadist ja lugematuid pisikülmu võib välja hõigata siinkandi viimased kolm õitsejat. Need on madal aster `Lady in Blue`, sügiskrookus ja suure üllatusena selle suve üks leidudest  - Eve juurest tulnud kanarbikulehine aster. Peale viimast "pakast" nägi ta sama lõppenud välja nagu teisedki külma saanud taimed ning ma ei arvanud, et need välja kujunemata õiepungad üldse avanevad või miskit.

Täna oli terve põõsas täisõies! Väga väärtuslik taim meite polaaroludesse.:)
Tegin muuhulgas täna ka sügiskülvi ära. (Suur-suur tänu Mammutriinule, Tiile ja Aednik Tiiale:).
Külvasin lume alla mehist naistepuna, valget halli käokanni, karusõrga, pööris-kipslille, inkaliiliat ja valget upsujuurt ning jään viljakat kevadet ootama.

Areng

Parkisin täna saba ees kahe minutiga. Tubli poiss!:) Auto on lõpuks aru saanud, mida ma talt tahan.
Eile läksin linna kaudu koju. Oli õpetlik. Hoovist välja keerata võib ainult siis kui tee on tühi. Kui sulle tundub, et sa jõuad, siis ega ei jõua küll, sest 50 asemel tuleb tema 70-ga ja on maruvihane, et sa kohe sama kiirust ei arenda. Kusjuures ma ei mõtlegi 50 alas 70-ga sõita...ega 70 alas 90-ga, nagu nad teevad Järvevana teel. Kuna ma ei oska veel seda linnasõidukunsti (üle mõistuse kiirust ületades, jättes mulje, et sul on spidomeetril vaid 54 km tunnis.), siis oleks jube nõme  oma esimestel praktikanädalatel lihtsa ausa kihutamisega vahele jääda.
Kuid liikluses on ka viisakust. See oli tõesti väga meeldiv tõdemus. Vähe, kuid on.:)
Koduteel kasutasin eile õpitut (rikkumiste osas)...Viskusin kummide vilinal asutuse hoovist ja kiirendasin siva 70-ni, et mitte tulijaile jalgu jääda. Õnneks pidin kohe ka rida vahetama ja nad said rahus mööda vuhiseda. Järvevana teel sõitsin nagu teisedki...et mitte olla tropp. Päris kindlasti ei olnud see lubatud kiirus. Ei meeldi, aga kohanen, söön sõnu jne. Rikun, et mitte olla takistus.
Linnaliikluses on röögatu kaksikmoraal.
Mitte, et ma oleksin tahtnud öelda, nagu oleks see ainuke selline koht.:)