Wednesday, November 6, 2013

Tõepoolest, kõigega harjub.:)

Jah, kõigega harjub...mitte, et ma tahaksin tapamajasse tööle minna või Singapuri soodesse vesimadusid püüdma...aga autosõit ei ole enam midagi sellist, millele peaks terve päev küüsi närides mõtlema ja mis rooli istudes vererõhu üle 300 tõstab.
Pargin oma õuest ainsana "saba ees". Selle peale kulub nüüd 1 minut (mitte 15, nagu esimesel korral:), pärast on hea mugav kohe välja sõita, pole miskit tagurdamist.
Enam pole ka vahet kas minna töölt koju linna kaudu või maa kaudu. Linna kaudu oleks nagu huvitavam ja lühem teekond on kindlasti, aga kui ikka vasakpööret liiga pikalt ootama peab, siis ei viitsi ja keeran nina maa poole. Liiklusse sisenedes on endiselt kerge võdja turjas, aga see pole enam midagi paanilist. Pigem on lõviosa põnevusel. Kojusõit meenutab endiselt arvutimängu, kuid see pole enam frustreeriv. Kaotanud pole ka teab mis ajast...:)
Siinkohal oleks sobilik lisada, et pean ennast heaks illustreerivaks näiteks, et autot juhtima võib õppida ka vanemas eas...absoluutselt selleks sobimatu tyyp.
Tegelikult maatrikseid pole. Pannakse sobima ja kogu lugu ning hiljem näib olevat kõik õige.
Päris kindlasti poleks ma sellega hakkama saanud ilma Pokumehe ja sõprade hea tahte, toe ja hooleta.
Järgmisena teen helikopteri load.:)

5 comments:

  1. :D Kas sul kaatriload on juba? Kuue kuuga kopterijuhiks :D
    Igatahes vägagi lohutav, mul on see plaanis, varsti. Aasta pärast (kõhklevalt) ? Autosõidu õppimine

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kõhelda pole vaja. Kui kohe jaanuarist autokooliga alustada, siis saab kevadeks ametliku osaga ühele poole. Ja siis peab olema midagi, millega iga päev sõita. Minu näite puhul soovitavalt automaat.

      Delete
  2. Oi ei, ma arvan, et päris kõigega ei tohigi harjuda. Aga autoga saab sõbraks küll. Mul on ju järsud mäed koduteel, kui nad olid kiilasjääs, oli vahel tunda, et auto lihtsalt ei jõua üle. Siis ma rääkisin temaga juttu, umbes nii, et "kallike, veel 10 m" ja siis, et "oi, kui tubli, ainult meeter veel" :D ja lõpus ütlesin veel aitäh ka ikka. Muide, mitte ükski mees ei tulnud selliste teeoludega üles. Hobuse patsutamine aitab alati :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah, sellest ma olen juba ammu aru saanud, et tehnikaga peab hästi läbi saama. :)

      Delete
  3. Tõesti, inimene harjub kõigega, ainult tahtmist peab olema ja jätkuma.

    ReplyDelete